Koidu V. G. Ferreira
„Kui armastus külmutab südame: Väljavalitu"
„Kui armastus külmutab südame: Hingesugulased”
„Kui armastus külmutab südame: Surematu”
Koitev, 2022 - 2023
412 + 472 + 514 lk
-----------------------
„Armastus on midagi nii võimsat, et seda ei ole võimalik kirjeldada, kui sa pole seda ise kogenud," sõnasin voodisse selili vajudes ja vilkuvaid tulukesi jälgides. „See on midagi, millest satud sõltuvusse. See on nagu hea söök, millest ei saa isu täis süüa ja mida tahaksid veel ja veel. See on nagu õhk, ilma milleta ei saa enam hingata ja nagu puhas vesi, ilma milleta sa sureksid. Armastus on midagi nii tugevat, et ainuüksi sellele mõeldes kukub süda puperdama ja pea ringi käima. Ja kui su armastatu sind puudutab, hakkab kõik su sees keerlema nagu metsik keeristorm, mis lööb kogu sisikonna mõnutundest pahupidi. Sa kaotad ajataju ja kaine mõistuse, unustades kogu ülejäänud maailma. See on kõige tugevam tunne, mida on üldse võimalik tunda."
Mu sisemine teismeline tüdruk oli väga rahul, kui kohtus raamatu peategelase Rosalina Tauloriga, kellele on läbi elu meeldinud külmad ilmad, talv ja lumi. Olemusliku poole pealt lõi mulle kohe ette Peter Høegi „Preili Smilla lumetaju”, mis on lihtsalt võrratu lugemine oma lume viiekümne varjundiga. Ei, viiekümne miljoni varjundiga… aga tegelikult ma tahaks siin ikka rääkida Ferreira raamatutest. Rosalina teekond on läbi tule, vee ja vasktorude, sest palju on neid tüdrukuid ikka, kellele külm ei tee mitte midagi ning külma dušši võtmine on nauding? Saame temaga koos veeta terve triloogia, mis on juba visuaalselt väga kaunis, Koidu Ferreira enda kujundatud. Veel eraldi kiidan enne raamatu juurde minemist autori pühendusi, mis annavad lugejale väga palju juurde ägeda nükkega.
„Surusin kuuse koos potiga talle pihku. „Hoia seda enda käes ja ära räägi ühtegi sõna," palusin ma. „See puu peaks aitama mul jõuda vanaemani, kellega pean rääkima. Vähemalt sedasi ma tunnen," lisasin selgituseks ja vaatasin ust. „Kas ma pean koputama?"
„Ei. Soovi selle ukse taga elavate esivanematega kohtuda." Sisikond ärevust täis, jäin veel viivuks kõhklema ja siis esitasin oma soovi.
Väljanägemiselt raske kiviuks avanes kergelt nagu õhk. Ruum oli koridoriga võrreldes palju hämaram ja esialgu ei eristanud ma midagi. Silansya suunas mu tähelepanu ruumi nurka, kus istusid kaks vanainimest. Hämar ruum oli lage ja pisikesest avast immitses nõrka kuuvalgust, mis oligi toa ainuke valgusallikas."
Tegelikult ma mingid kauged paralleelid tõmban ikka veel, sest kuivõrd peategelane on muuhulgas ka mõnevõrra eriliste võimetega, siis „Avatar: The Last Airbender’i” seriaal hakkas ka ühel hetkel meenuma. Üldse, kui vaadata raamatut läbi ulmeprisma, siis kohati läheb see ikka väga rajuks, kus toimuvad sündmused on mastaapsed, väga suured jõud liiguvad ning otsustatakse miljonite saatuseid. Nagu ma juba mainisin, siis stiililt on tegu fantasy’ga, ma ise lisaks, et on ka tunda sci-fi jooni, aga eks see žanripiiride lugu on niikuinii veidi subjektiivne teinekord. Mida ma aga tahaks toonitada – kuigi Ferreira raamatutes on inimesed, suhteosa tugevalt esindatud, siis selles triloogias on ka väga palju tormist ulmet, mis vahel meenutas muuhulgas raudneitsi seitsmenda poja seitsmendat poega.
Ulme-šmulme – samal ajal minu jaoks Koidu Ferreira lemmikteema on ikkagi inimesed, inimsuhted. Seega kui ma oma peas üritasin panna paika, palju on südame külmutamise triloogias ulmet, palju „noortekat”, siis kindlasti üle poole on seda osa, mis kajastab gümnaasiuminoorte elu, väikeseid ja mitte-nii-väikeseid rõõme ja valusid, suhteid vanematega ja sõpradega – kõike-kõike, mis selles vanuses tähtis ja oluline on. Pakun, et just sedasorti raamatud on väga hea sild, millega saab soovi korral juhatada noortekirjandust nautiva inimese lugema ka ulmekirjandust. Teistpidi, kas ulmehuviline leiab enda jaoks siit raamatust piisavalt huvitavat poolt? Ma end hardcore-ulmehuviliseks ei pea juba ammu, aga eks ma olen palju lugenud, jah, ka ulmet, ning mind kõnetas see triloogia küll.
„Otsustasin, et rohkem ei vala ma pisaraid poisi pärast, kes mind ei taha. Kui Billy mu jättis, tähendab see seda, et ta ei ole mind väärt ja ma lähen oma eluga edasi. Näitan talle, et mul on temast sitaks kama ja hakkan hoopis ise kellegi teisega semmima." Elena otsusekindlus oli üllatav, aga tegi mu siiski rõõmsaks.
„Lahe! Minule sinu idee meeldib. Sind on sellisena palju toredam vaadata," vastasin usinalt, kuigi südamest teadsin, et säras ainult tema välimine kiht ja sisemus karjus armuvalust.
„Muide, Aiden soovitas sama," tuli mul meelde. „Ta arvas, et Monika lõi Billy sinult üle ainult selleks, et teha mulle sinu kaudu haiget. Aiden ütles, et kui sa teed näo, et sulle ei lähe Monika ja Billy suhe korda, tüdineb Monika peagi ära ja saadab Billy minema.""
Tehniliselt, stiili poolest on „Kui armastus külmutas südame” üsna lihtsate vahenditega üles võetud lugu. Mis on selles mõttes täiesti loogiline, kuna tegu on autori esimese kirjutamiskatsega ning tegelikult pärit üle kümne aasta tagant. Seega kui vaadata seda triloogiat kui esimesi samme kirjandusmaailmas, siis väga-väga muljetavaldav! Kuna ilmus alles nüüd, siis eks siin on vast mõnevõrra ka praeguseks juba rohkem kogenud kirjanikku – aga ikkagi, väga äge. Ühelt poolt saaks jah küsida, et kas karakterid võiksid olla mõnevõrra sügavamad ning erinevad situatsioonid nüansirohkemad - ilma mingi kõhkluseta saaks ütelda, et „jah, muidugi”. See pole mu arvates aga antud juhul isegi oluline, kuna esikteostes ongi oma suuna otsimist rohkem, küll edaspidine näitab, kuhu suunas looja oma tee sätib.
Tempo poolest on mul kahetised tunded. Kuna pajatust on julgelt üle tuhande lehekülje, siis seda võin kindlalt ütelda, et igavaks ei läinud lugemise ajal. Küll aga oli kolmanda raamatu juures tunne, et „ma ilmselt aiman, kuhu suunas see jutt läheb, äkki jõuaks nüüd kliimaksini?” Kas oleks nüüd võinud natuke rohkem kokku suruda, rohkem tegevust sisse pookida või tempot tõsta – võta nüüd kinni. Ma lugesin ka kolmanda osa nohinal ja mõnuga läbi, aga jah – sutsu läks venima. See polnud aga selline massiivne fantasy-venimine, pigem osad sammud võtsidki aega ning need sammud ei olnud aeglased.
Kokkuvõtvalt: kui nad surnud pole, siis elavad õnnelikult siiamaani. Rosalina ja sõprade teekond, jõuliselt suureks sirgumine ning raskete valikute ette panemine mekkis mulle hästi. Minu arvates on väga vaja ladusalt kirjutatud ning kaasahaaravaid lugusid, mille puhul juba ärgates käsi haarab esimese asjana õhtul poolelijäänud raamatu järgi. Kui ma panen teise käe südamele – jah, mulle meeldiks, kui pajatamisviis ning raamatulehtedel seiklevad inimesed oleks mõnevõrra nüansirohkemad ja detailsemad, see teeks hea raamatuseeria veel paremaks. Praegune lumetüdruku saaga on tore vaade Koidu Ferreira loometee alguse suunas, kust edasi tulevad domineerivad värvid ja viimasel ajal vampiirid - ning varsti ka muudki.
Goodreads 3/5 („hea ja kerge lugemine, mis teeb hingele pai")
