Esimesed pulpulmeajakirjad Eestis ning kaheksa kõrvalekaldumist sellelt teemalt
Kui 1939. aasta 18. mail ilmus ajakirja Kirilind uus number, tõttasid linnainimesed kohemaid lehekioskite juurde seda ostma. Kirilinnus polnud küll nii palju alasti naiste pilte kui Vallatus Magasinis ega nii palju infot viimaste rõivamoodide kohta nagu Huvitavas Žurnaalis, aga kirjanduslikult oli ta neist mõlemast sisukam ning selle olid lugejad ka kiiresti läbi hammustanud.
Kirilind nr 5 1939, kaane illustreerinud Verner Birkenfeldt
Viienda, maikuu numbri tulemist oodati juba pikisilmi. Kes tahtis teada saada, mis juhtub edasi Agatha Christie järjekaupa ilmuvas romaanis „Seitsme kella saladus“, kes kibeles värskeid ristsõnu ja mõistatusi lahendama, kellele jäi lihtsalt silma Verner Birkenfeldti kujundatud kevadiselt erkroheline kaas liblikate ja kolme lustaka hanega – pettuma ei pidanud ükski. Tuli „Seitsme kella saladuse“ järg, tulid ristsõnad ja silpmõistatused, tulid ka kenad, olgugi kitšimaigulised monokroomsed päevapildid, eesotsas tiitellehelt vastu naeratava ja paaniflööti hoidva iharas poosis menaadiga. Kuid sel korral oli ajakirjas veel midagi, midagi sellist, milleks ei valmistanud kirjandushuvilisi ette ei ihar menaad, ei reklaamlause „Viige rõõm igasse majja – ostke Kirilind“ ega kindlasti mitte nood kolm lustakat hane. See miski oli „fantastiline tulevikujutt“ „Surmaorg“ ning tabas ta pahaaimamatut lugejat numbri 45. leheküljel, just siis, kui too oli lõpetanud ameerika menukirjaniku Nina Wilcox Putnami loo „Värvitud nukuke“, mis rääkis itaallasest manneekeenivalmistaja ühepoolsest armastusest kuulsa baleriini vastu.
George W. Blow illustratsioon „Surmaorule“
Üks pilk „Surmaoru“ grotesksele availlustratsioonile, mis kujutab kahte gaasimaskis ja mingi veidra rööbastel riistapuu külge aheldatud tegelast, oli tõenäoliselt piisav, et viia mannekeenimeister Santelli keerukale hingeelule häälestatud aju korralikult lühisesse. Suurem osa tegelasi ähvardavast gaasipilvest on koos kunstnik George W. Blow’ signatuuriga Kirilinnu versioonis küll pildilt välja lõigatud, kuid ka veidi kärbitud moel läheb illustratsioonil korda oma sürreaalsusega tähelepanu äratada ja eelkõige tekitada konteksti mittetundvas inimeses väga palju küsimusi. Eesti oludes võimendas tublisti seda mõju tõsiasi, et konkreetse pildikeelega teadusulmelist illustratsiooni oli toona siinmail üldse hästi vähe nähtud. Kui kümme aastat enne Kirilindu ilmus Villem Pedaja tõlkes H. G. Wellsi „Maailmade sõda“ (teine trükk 1933. aastal võluva pealkirjaga „London rusudes“), siis oli Henrique Alvim Corrêa pisikeste illustratsioonide olemasolu nõnda erakordne asi, et kirjastus Elu ei pidanud paljuks ühtaegu nii kaanel kui ka tiitellehel uhkelt märkida, et raamatus on tervelt 21 pilti. Mõne harva näite võib 1920. aastatest veel leida nagu Olaf Roodi „Bertil Holmqvist“ (Heino Lehepuu, kaas Richard Kivit) ning Arvid Lydeckeni soome keelest tõlgitud lasteraamat „Tähtede maailmas“ (Fredrik Gabriel Ålander, kelle juures Oulunkyläs oli poliitilise pagulasena elanud ja kelle nime all end tükati varjanud Friedebert Tuglas), aga need on siiski erandid; mis küllap torkasid sellistena noore riigi raamatuturul silma. Kuid ma kaldun kõrvale.
Niisiis, kui 1939. aasta lugeja oli esialgsest šokist toibunud ning otsustas välja selgitada tolle gaasikošmaari tähenduse, avastas ta „Surmaoru“ teksti süvenedes kaasahaarava jutustuse, mille sisu oli vähemalt sama võõrik kui teda sissejuhatav illustratsioon. Loo keskne ponnistus on maailmaloome: kujutatakse kauge tuleviku totalitaarset Suurbritanniat. Londonis elav pereisa Mr Smith (aadressnimega H.99/Hampstead) töötab igapäevaselt loomadega: aretab tuhkruid, kelle peal Riigi teadlased vivisektsiooni praktiseerivad. Smith ja tema abikaasa on süsteemi hoolsad mutrikesed, aga ühel varahommikul, kui mees saab murettekitava kirja eugeenikaministeeriumist, nende äraspidine idüll mureneb. Selgub, et Smithide 21-aastane poeg on ministeeriumi loata rääkinud ühe naabertänaval elava tüdrukuga. Nagu sellest veel vähe oleks, kannab valitsuse salaluurekomisjon ette, et poiss on oma voodi alla peitnud keelatud kirjandust – kogumiku Shakespeare’i sonette. Järgnevad mitmete ametnike – rõõmuinspektor, psühhoanalüütik, hügieeniliste tapeetide agent, erinaisinspektor – külaskäigud ja majapidamise puudujäägid aina kuhjuvad. Kõige tõsisem on aga rõõmuinspektori tähelepanek, et Mr Smith ei näi õnnelik, mis annab muidugi tunnistust vaimsest alaarengust ja kui too hakkab sel päeval tööle minema, võtab üks suurt kasvu härra ta käevangu ning viib sõitma. Sõidu sihtkohaks on kurikuulus Kaduviku Instituut ning autoistmel näeb peategelane kahtlaselt surnukirstu meenutavat alumiiniumkasti, mida küll hästi viisakas juht eelistab kutsuda „mahutiks“. Eufemismid on üldse Riigi asjaajamises olulisel kohal: peagi saab Smith tutvust teha ka sümpaatikute (timukad) ja Kaduviku Tunneliga (gaasikamber). Kuid lugu ei lõppe illustratsioonilt tuttava gaasipilvega.
Keskendumine keele ja ühiskonnakorralduse suhetele on üks põhjus, miks tekivad „Surmaorgu“ lugedes paralleelid George Orwelli romaaniga „1984“. Teiseks ühtivad peategelase nimi (Smith) ja tegevuspaik (London). Ent Orwelli teos ilmus tunduvalt hiljem ja hoolimata selgetest ühisjoontest kirjeldab tunduvalt lootusetumat tulevikku kui romaaniga võrreldes skemaatiline „Surmaorg“, kus totalitaarset Riiki ähvardab arvestatav opositsioonijõud Iirimaa kristlaste näol. Vaikiva ajastu sees elavate inimeste jaoks olid ometi lühemalgi tekstil kaasas rahutukstegevad konnotatsioonid.
Siiamaani on puudutamata loo autorsuse teema. Niisamuti nagu vaikiti maha kunstnik, ei suvatsetud ka kirjaniku nime Kirilinnus ära trükkida. See nimi oli Halliday Gibson Sutherland ning teda kandis katoliku usku pöördunud šoti arst, kes elas aastatel 1882–1960 ning oli muuhulgas mäletamisväärselt häälekas eugeenika vastane. Kirjandus polnud Sutherlandi põhiline tegevusväli, aga selle peale oli tal kätt. Lisaks meditsiiniteemalistele raamatutele ja artiklitele on tema sulest ilmunud mälestusi, esseistikat ja reisikirju (Soome, Hebriidid, Austraalia, Hispaania, Iirimaa). Tõeliseks menukiks kujunes 1933. aastal avaldatud autobiograafiline teos „Aastate võlvkaared“ (The Arches of the Years), nagu kinnitavad raamatu arvukad kordustrükid (34!) ja tõlked. Ulmeteksti „Surmaorg“, originaalpealkirjaga „Täiuslik eugeeniline riik“ (The Perfect Eugenic State) esimene käsikirjaline versioon pärineb 1930. aastate algusest, tõsi küll, siis pole autor veel oma düstoopilist mõttearendust ilukirjanduseks verminud. Esmailmumisel katoliiklikus ajakirjas The Month oli tegemist juba jutuga, mida Sutherland hiljem edasi viimistles ja pikemaks kirjutas. 1936. aastal sai ulmeloost tema raamatu „Minu teel“ (In My Path) viimane peatükk. Ka see teos oli omas ajas päris populaarne ja järgnevate aastate jooksul ilmus mitu uustrükki.
Retseptsioonihoovused aga alles kogusid tuure. 1938. aasta juulis jõudis „Täiuslik eugeeniline riik“ ajakirja Britannia and Eve veergudele reklaamituna kui „nägemus tulevikust, mis võiks isegi „Tulevase maailma palge“ taga olnud H. G. Wellsi mõistuse hirmu ja ärevusega tagasi kohkuma panna“. See lause justkui ennustas ette loo lülitamist žanriulmeväljaannete repertuaari, mis juhtus kaheksa kuu pärast – Sutherlandi düstoopia avaldas uues briti pulpajakirjas Fantasy tolle toimetaja Theodore Stanhope Sprigg.Fantasy versioonis oli ära jäetud moto ehk kuus värssi G. K. Chestertoni luuletusest „Rataste laul“ (The Song of the Wheels) ja tagantjärgi ülearusena tunduv sotsiaalpoliitilise sisuga sissejuhatus. Pealkiri oli samuti uuele auditooriumile kohandatud ja kõlas nüüd nagu mõne džunglieksootikast pakitseva koloniaalromaani oma: „Surmaorg“ (Valley of Doom). Samas polnud see lihtsalt üks vana jutt, mida teatavate mööndustega kaastööde puudusel sisse võtta otsustati – ei, Halliday Sutherlandi nimi oli kaanel ja mitte kribukirjas kuskil allservas, vaid teiste autorite omadest suuremas šriftis uhkelt otse päistiitli kohal.
Robert Fuqua illustratsiooniga „Surmaoru“ plagiaat ajakirjas Amazing Stories, allikas: Internet Archive
Tänu ühele halenaljakale seigale said Sutherlandi ulmeloomingust varsti osa ka ameeriklased. Nimelt ostis Amazing Stories’e toimetaja Raymond A. Palmer 1943. aastal heas usus kelleltki William De Lisle’ilt jutu „Alaarenenud Mr. Smith“ (The Degenerate Mr. Smith) ning mahutas selle ajakirja augustinumbrisse. Varsti ilmnes – arvatavasti pahaste lugejakirjade kaudu –, et lugu on varastatud ookeani taga trükitud Fantasyst. De Lisle, tolleks hetkeks juba kogenud plagieerija, oli lokaliseerinud vaid nimesid (nt Flatbush pro Hampstead, Kanada pro Iirimaa) ja valitud märksõnu (tuhkrute asemel merisead), ega osanud arvestada ulmefändomi haruldaselt laia lugemusega. Äpardust ei olnud majanduslikult mõistlik valjult välja hõigata, aga sellegipoolest läks korraks liikvele suuresõnaline müstifikatsioon, nagu oleks Palmer plagiaatori jälgede ajamiseks eradetektiivid palganud ning nende abil mehe koguni trellide taha saatnud.
Tuvastamata autori (võimalik, et Vincent Napoli) illustratisoon „Surmaorule“ ajakirjas Worlds Beyond, allikas: Internet Archive
Miks ikkagi suunata kirjandusloo rasked prožektorid just sellele publikatsioonile? Aga sellepärast, et Halliday Sutherlandi jutu tõlge on omal moel teedrajav. Ei, ta ei olnud esimene eestikeelne düstoopia, juba 1897. aastal oli Kuressaares Artur Paulmeistri tõlkes ilmunud Otto von Leixneri „Inimese sugu aastal 2097“ (2086 oder Das Weltalter der Gleichheit), mis kujutas 200 aasta kaugust ühtlase massina funktsioneerivat inimkonda, kus üleüldisele võrdusele on ohvriks toodud armastus, usk, lapsepõlv, ajalugu, kunst, looduskeskkond ja isikuvabadused. Ta ei olnud isegi esimene teadusulmejutt Kirilinnus endas, see au on Wellsi lool „5 miili wee alla“ (In the Abyss) jaanuarikuisest avanumbrist. „Surmaorg“ läheb annaalidesse kirja millegi muu tõttu: nimelt kui esimene otse pulpulmeajakirjast tõlgitud tekst Eestis.
Vanemaid jutte, mis hiljem ajakirja-uustrükkide abil žanriklassikaks põlistati, oli eesti keelde toodud ka enne maagilist 1939. aastat, kategooriasse mahuvad näiteks Edgar Allan Poe „Laskumine Maelströmi“ (A Descent Into the Maelström – Weird Tales, jaanuaris 1930; Amazing Stories, veebruaris 1934) ning Gustav Meyrinki lõbus „Lilla surm“ (Der violette Tod – Weird Tales, juulis 1935). Toosama „5 miili wee alla“ oli seesuguse n-ö kanoniseerimisprotsessi läbi teinud päris pulpulme esiajal, veel Hugo Gernsbacki toimetatud Amazing Stories’es 1926. aasta septembris. Aga mõte, nagu näha, eksib taas rajalt kõrvale.
Ajakirja Fantasy teise numbri kaas Serge Drigini illustratsiooniga, allikas: ISFDB
Tundmatu eesti tõlkija on Sutherlandi tulevikuvisiooni – sarnaselt ennist mainitud plagieerijale – võtnud ajakirjast Fantasy, mis tollel hetkel oli väga värske, ilmunud umbes kahe kuu eest millalgi märtsis. Päritolu reedab esmajoones pilt, mille autor George W. Blow oli koos Serge Driginiga üks Fantasy põhiillustraatoreid. Kas Kirilinnu toimetaja Hans Laanest või üks väljaande sisu tõlkijatest pidi igal juhul olema kusagilt hankinud briti ulmeajakirja 1939. aasta esimese numbri, sest selle lehekülgedelt pandi ümber ka teine lugu. Kuid see toimus viivitusega: vahepeal oli möödunud suvi ja tükike sügist ning Paul Hendredi ulmejuttu „Inimesed ookeani põhjas“ sisaldava Kirilinnu oktoobrinumbri kaant ehtisid liblikate ja hanepoegade asemel lahkuvad kured.
Jutu „Inimesed ookeani põhjas“ algus Kirilinnus
Kui „Surmaorg“ toetus läbimõeldud ideele, oli originaalne ja satiiriline, siis „Inimesed ookeani põhjas“ esindas pulpulme vastaspoolust – juhuautori ilmselt rahateenimise eesmärgil paberile visatud ning kulunud narratiiviskeemi järgivat katsetust. Eriti õnnetu oli ta Kirilinnu jutusortimendi hulgas, sest lugu ekspluateerib täpselt sama ainest, mida Wells oma eelnimetatud süvamereekspeditsiooni kirjelduses – ja toda ajakirja lugejad ju juba tundsid. Võrdlusmoment ei tulnud Paul Hendredi talendile üldse kasuks, sest tahes-tahtmata kõrvutati tema loodut millegagi, mis oli kirjutatud rohkem kui 40 aastat varem (1896) ning umbes 4 korda veenvamalt. Vahe on nii valus, et küljendusviguri tõttu Hendredi loo alguse kõrvale sattunud foto teivashüppajast allkirjaga „Uue rekordi üritusel“ mõjub mõnitusena. Hädad ilmnevad kohe. Ekspositsiooni esimesest lõigust loeme „[Teraskuul] kadus silmist esimesele järgule oma neljamiilisest [minu kursiiv – T. A.] teekonnast merepõhja, sügavamale, kui oli kunagi sukeldunud ükski sukeldumisaparaat või allveelaev.“ Tarvitseb vaid korra meenutada Wellsi jutu pealkirja eesti tõlkes – „5 miili wee alla“ –ja suurejooneline lause vajub kurvalt lössi.
Ettekäände batüsfääriga ookeanipõhja laskumiseks annab Paul Hendred jutus inglise mereväele sellega, et on tarvis välja uurida, miks ja kuhu kaovad järjepanu Atlandit ületavad kaubalaevad. Alla lähevad kaks uljaspead: teraskuuli leiutaja ja kogu operatsiooni algataja Goring ning kogenud allveelaevnik, Watsoni masti kõrvaltegelane Rivers, kellele esimene peab mõistagi toimuvat pidevalt seletama. Ookeani põhja jõutakse suuremate viperusteta ja seal võtab mehed vastu atlantislastest pärinev kahepaikne inimrass, kes nad oma tohutusse reguleeritud õhurõhuga veealusesse kuppelehitiste kompleksi toimetab. Selles n-ö süvariigis kohtavad Goring ja Rivers varasemalt kaduma läinud laevameeskondade liikmeid, kes jagavad lähemaid andmeid neid vangis hoidva veerahva kohta. Nähtub, et altantislaste kõrge tehnoloogilise tasemega tsivilisatsioon on hääbumas ja vajab hädasti värsket verd – mis ei ole üldse metafoor, nad konkreetselt uputavadki laevu, et nendega koos allatõmmatud inimesi veredoonoritena kasutada. Järgneb täpipealt see, mis teeb ühest pulpsüžeest pulpsüžee: Goringi ja Riversi põgenemine ning laevameeskondade vabastamine, mille käigus langeb väeteid atlantislasi loogu („See on nagu rugbymäng kaheteistaastastega!“), süvariigi hävitamine allveepommidega, veeinimeste aluse abil pinnale tõusmine, kangelasloorberite vastu võtmine.
Serge Drigini illustratsioon loole „Inimesed ookeani põhjas“
Sündmustiku keeruline suhe üldtunnustatud füüsikaseadustega jääb minust kommenteerimata. Aga olgu selle vahekorra illustreerimiseks toodud näide jutu ühest eriti meeldejäävast stseenist. Põhitegelaste duo otsustab kinninabimise vältimiseks kuppellinnast väljuda ja teeb seda lüüsi kaudu, ilma mingisuguse kaitsevarustuseta. Nad jäävad lootma sellele, et seerum, mida atlantislased neile paar tundi tagasi sisse süstisid, aitab neil vees hingata. Lootus õigustab ennast – mehed saavad mõnda aega nelja miili sügavuses ringi liikuda. Kui nüüd jääb mulje, et ettevõtmine kulgeb kuidagi ootamatult ladusalt, siis seda hoopiski mitte: üleslükkejõu kompenseerimiseks tuleb saabastesse kive panna ja vee sisse hingamine on kopsudele väga valus. Aga Briti transatlantiliste kaubandussuhete säilitamiseks ei ole ükski ohver liiga suur.
Kõigest hoolimata on lugu „Inimesed ookeani põhjas“ kogu oma süüdimatuses, kogu vanapärasuses kuidagi võluv ja kahtlemata võis mõjuda ilmutuslikult mõnele vabariigis sündinud põnevusjanusele tüdrukule või poisile, kes teda 1939. aastal lugema sattus. Rohkem Fantasyst tõlgitud jutte Kirilinnus ei ilmunudki, kuid kaks juhtumit – pärit pealegi samast ajakirjanumbrist – on täiesti küllaldane, et osutada nende omavahelisele seosele ja panna meid küsimuse ette, kuidas ikkagi ehtne ulmeajakiri sellisel ajal Eestisse jõudis.
Lõviosas koosnes Kirilind väljamaa autorite lühiproosast, mida ajakirja varieeruva keeleandega nimetute tõlkijate armee tavaliselt võõrkeelsest perioodikast vahendas. Tihti võeti jutud Suurbritannia ajakirjadest nagu The 20-Story Magazine, Air Stories, The Happy Magazine, The Strand Magazine või The Wide World Magazine. Eriti lihtne on ära tunda lugusid ajakirjast Air Stories, sest nendega koos avaldatud illustratsioonidel on alati lennukid. Aga erilist tähelepanu väärib Air Stories seepärast, et noor Fantasy oli tema sõsarväljaanne, kusjuures mõlemaid andis välja kirjastus George Newnes Ltd, kellele kuulusid ka Strand ning Wide World. Võib arvata, et kas: a) Vaba Maa kontsern (mille üks väljaannetest Kirilind oli) ajas inglise kirjastusega äri ja tellis tema ajakirju otse või b) levitas George Newnes neid ise Eestis.
Piloodipaberitega toimetaja Theodore Stanhope Sprigg pakkus 1934. aastal George Newnesile välja koguni nelja uue pulpajakirja ideed, igaühel oma selge sihtgrupp: Air Stories lennundushuvilistele, War Stories neile, kellele sobis militaarteema, Western Adventures Metsiku Lääne sõpradele ja Fantasy teadusulme soonega lugejale. Kõigepealt pandi Spriggi toimetamisel järgmisel aastal käima Air Stories. Ja kuna väljaanne osutus menukaks, siis kutsus kirjastus varsti sõsarajakirja kujul selle kõrvale ellu veel teisegi Spriggi projekti – sündis War Stories. Peamiselt Esimese maailmasõja sündmustest kõnelevate juttude ja mälestuste vastu oli briti publiku huvi leigem ning pärast viie numbri ilmumist muudeti kurssi, 1936. aasta alguses asendas ajakirja War Stories rõhuvas enamuses ameerika lugude taastrükkidele toetuv Western Adventures. Seegi pidas vastu ainult viis kuud. Air Stories aga ilmus regulaarselt edasi. Ilmselt pidas kirjastaja kõigist väljapakutud ideedest teadusulmele keskenduvat ajakirja majanduslikult riskantseimaks ning alles 1938. aastal, kui Suurbritannia esimene (täiskasvanute) ulmeajakiri Tales of Wonder ennast tõestanud oli, anti Spriggile viimaks võimalus hakata Fantasy numbreid kokku panema.
Fantasy nagu ka Air Stories ei olnud toimetajale lihtsalt külmalt kaalutlev katse järjekordse žanriga turgu laiendada. Theodore Stanhope Sprigg oli pikemat aega ulmekirjanduse arengut jälginud ning lootis luua väljaannet, mis vastukaaluks aastaid kioskilette täitnud USA ajakirjadele sisaldaks just kohalike autorite lugusid. Uue ajakirja tee kulges üle kivide ja kändude, sest väga ettevaatlik George Newnes Ltd ei võimaldanud talle isegi korrapärast ilmumisgraafikut. Esimene number valmis 1938. aasta juulis, teine alles järgmisel kevadel. Korralikult kanda kinnitada Fantasy ei saanudki, sest kolmas, 1939. aasta juunis trükitud number jäi ühtlasi viimaseks. Sprigg kui kuningliku õhuväe reservväelane mobiliseeriti teise maailmasõja puhkedes ning ajakirja ilmumine katkes. Fantasy juttudes võis küll kohata oma aja klišeesid, aga sellegipoolest on tema taset tagantjärgi üsna tugevaks hinnatud ning ka paar hiljem kuulsat kirjanikku (John Wyndham, Eric Frank Russell, John Russell Fearn) avaldasid seal oma loomingut.
George W. Blow illustratsioon Kirilinnus ilmunud loole „„Ma olin sangar-lendur...““
Pulpulme kodustamise teema meenutab terrassialuses pimeduses elutsevat vääntaime, kelle täit ulatust lubavad aimata vaid need kohad, kus visadel köitraagudel on korda läinud pehastunud laudade vahelt läbi tungida. Kirilind on üks sellistest lopsakusele alla vandunud terrassinurkadest, ent mitte ainus. Kogunisti pilkupüüdvam on tabloidse loomuga Jutuleht (1929–1940).
Vähem kui kuu peale „Surmaoru“ ilmumist, 14. juunil 1939, said Jutulehe tellijad, ostjad, laenajad ning näppajad lugeda ulmejuttu „Tähed hukutavad Jaapani“. Kõrvallehelküljelt näkku kargav paksus kirjas loosung „Fantastiline jutustus tulevikusõjast, kus relvadeks on ka taevatähed“ näitas, et toimetus käsitles žanrimääratlust müügiargumendina. Sealjuures oli aga asju, mida üldse ei soovitud tervele ilmale kuulutada, näiteks:
1) puise tõlke autorsus,
2) asjaolu, et jutu teksti oli kuritegelikus mahus kärbitud
3) selline pisidetail nagu kirjaniku nimi.
Just viimast punkti võiks tagantjärgi rõhutada, kui mitte muuks, siis juba sellepärast, et ühe klassiku esmaeestinduse tähtpäeva pidulikult 34 aasta võrra varasemaks nihutada. Nimelt oli loo kirjutanud John Wyndham või õigemini John Beynon, kuivõrd „Tähed hukutavad Jaapani“ ilmus 1939. aastal tolle nime all. Ilmus ajakirjas Fantasy, samas numbris, kus „Surmaorg“ ja „Inimesed ookeani põhjas“.
Jaan Jenseni kujundatud päis Jutulehes ilmunud loole „Tähed hukutavad Jaapani“, allikas: Digar
Jutt, originaalpealkirjaga „Trooja kiir“ (The Trojan Beam), räägib 1965. aasta sündmustest pikka aega kestnud Hiina-Jaapani sõjas. Sõjategevuse käiku näidatakse enamasti läbi Briti luureagendi George Saltry silmade, episoodiliselt ja tagaladistantsilt. Saltry, oma legendi kohaselt Lõuna-Carolinast lähetatud meditsiinimisjonär, pole ei kaval spioon ega vastutustundlik diplomaat. Ta on hoopis üsna verevaene tööriist sõdivate jõudude ja näib, et ühtlasi ka autori käes, justkui kehastunud kriitikanool läänemaailma silmakirjalikkuse pihta. Puudub vajadus võrrelda fiktiivset tulevikku ajaloolise minevikuga; seda aspekti kõrvale jättes võib nentida, et tekst töötab endiselt, et tema sünniaja pitser ei ole liialt pealetükkiv. Vaevalt on siin tegu autori loometee kõrghetkega, aga ühendav joon Teise maailmasõja järgse kuulsa romaani-Wyndhamini („Trifiidide päev“, „Kraken ärkab“, „Krüüsalised“) on täiesti tõmmatav, sest „Tähed hukutavad Jaapani“ on lugu katastroofist.
Ilmselt Jaan Jenseni kujundatud pealkiri Jutulehes ilmunud loole „Meresügavuste inimesed“, allikas: Digar
Nädala pärast tuli trükikojast järgmine Jutulehe number koos tõlkega ennist kõneks olnud Paul Hendredi ookeni põhjas käimise loost pealkirjaga „Meresügavuste inimesed“. See oli siis esmaeestindus, mis edestas Kirilinnu toimetust mitme kuuga. Mõlemad väljaanded valmistasid ja lasid käiku klišee samast Serge Drigini pingestatud illustratsioonist, aga tekstiga on Jutulehes ümber käidud palju vähem lugupidavalt: keegi on seda oma suva järgi korralikult lühendanud ning ühtlasi jätnud jälle nimetamata autori nime.
Serge Drigini illustratsioon Jutulehes ilmunud loole „Tiivuline õudus“, allikas: Digar
12. juuli Jutuleht kinnitas, et inglise pulpulmeajakirja sisu vahendamise oli tõsiselt ette võetud. Lõpuks ilmus jutustus, millele on tänu võlgu 1939. aasta kevadise Fantasy unustamatu kaanepilt, kus tuletõrjujad pritsivad voolikutest hiiglaslikke röövikuid, kes Londoni keskilinnas kaost külvavad. See pilt ja eesti tõlke juurde paigutatud mustvalge siseillustratsioon – mõlemad taaskord Drigini töö – elustavad G. R. Mallochi lugu „Tiivuline õudus“ (Winged Terror). Nagu Halliday Sutherland, oli ka 1920. ja 1930. aastatel viljakas jutukirjanik George Reston Malloch šoti verd ning täpselt nagu „Surmaorg“, oli ka „Tiivuline õudus“ autori loomingus žanri poolest erandlik tekst, mida ulmeajakirjad hea meelega taaskasutasid. Esmalt ilmus ta 1931. aasta alguses läbi kolme numbri ajakirjas Pearson’s Magazine ning läks nõnda ajalukku kui viimane kaalukas ulmeteos väljaandes, mis varasemalt just fantastilise proosa novaatorite (sh George Griffith, H. G. Wells, Algernon Blackwood) avaldamisega silma oli paistnud. Kohe sama aasta juulis levitas Weird Tales jutustust oma puidukiulistel lehtedel pealkirja „Ööliblikas“ (Moth) all USA-s.
Joseph Greenupi illustratsioon „Tiivulisele õudusele“ Pearson’s Magazine’i 1931. aasta veebruarinumbri kaanel, allikas: Galactic Central (www.philsp.com)
„Tiivuline õudus“ on Fantasy-lugudest esimene, mis ilmus Jutulehes koos autori nimega, kummati on seda teistest rohkem rapitud, sest ingliskeelsest lühiromaanist on eesti keeles saanud jutt. Originaali ja tõlke pähe esitatud referaadi võrdlemine ei heida teps mitte soodsat valgust Jutulehe toimetamiskultuurile ning -eetikale. Ajakirjakontekstis märkimisväärselt pika teose keskmes on ühevõrra nii invasioonilugu kui ka inimese-looduse vastasseis, oleneb, kustpoolt vaadata. See on selgelt ideekirjandus – idee lähtub elektrivalgustuse võidukäigust suurlinnades ja valgusreostusest, mida see tekitab. Teadmata kust (püstitakse kaks toredat teooriat: stratosfäär või mõni Päikesesüsteemi planeetidest) lendavad ühel ööl tuledes särava Londoni ümbrusesse kaks lennukisuurust ööliblikat. Läheb tükk aega, enne kui võimud, meedia ja üldsus aru saavad, mis toimub ning liblikamürakad, kelle munadest kooruvad koletislikud kõikeõgivad röövikud, jõuavad linna läheduses päris palju pahandust teha. Esimesena mõistavad inimkonda ähvardavat ohtu kaks meest: õhuministeeriumi ohvitser ja putukahuvilisest erukolonel, kes viimase kodu ligidale metsa vahele maandunud hiidliblikat uurima lähevad. Esialgu ei võeta kumbagi tõsiselt (kes viskab esimese kivi?) ja ohvitser pannakse isegi vaimuhaiglasse, aga hiljem ületatakse kriis just tänu nende leidlikkusele.
George W. Blow’ illustratsioon Jutulehes ilmunud loole „Keppmehikesed“, allikas: Digar
1939. aasta 23. august on läinud ajalukku Molotovi-Ribbentropi pakti läbirääkimiste kuupäevana. Ebaõiglaselt on unustatud, et samal päeval ilmus Jutulehes J. M. Walshi ulmejutt „Keppmehikesed“ (The Stick Men). Seni olid kõik nimetatud Suurbritanniast imporditud lood ilmunud koos lühikeste sisututvustustega. Ka „Keppmehikesed“ polnud erand, jutu juhatasid sisse järgmised fraktuurkirjas read: „Elu teistel planeetidel on küsimuseks, mille kallal õpetatud pead tugewasti waewa näewad. Küsimuseks ei ole üksi, kas seal elu leidub, waid ka – millises suunas ta on arenenud. Kui maakeral oletatakse arenguteooria kohaselt, et looduse kuningas olewat wõrsunud loomadest, siis kirjanik J. M. Walsh on seadnud meid wõimaluse ette, et wõõrplaneetidel on arengu tipp saabunud taimeriigist. Sealne looduse kuningas ei sarnane üldjoontes orangutangile, waid tawalisele puuoksale. Sealjuures ta on aga arenenud maakeral senisaawutamata kõrguseni, käsitades surmakiirigi endastmõistetawa lihtsusega. Milline oleks kokkupõrge „loom-inimese“ ja „taim-inimese“ wahel, sellest jutustabki käesolew, tähelepanu äratanud teos.“ Ega sellele polegi palju lisada. Laserrelvadega varustatud vägivaldsed maavälised oksad ilmuvad Londoni kohale sigarikujulise pärlmutrikarva laevaga ja kohe on selge, et midagi head siit loota ei ole. Mõnda aega hoiavad tulnukad inglasi hirmu all – ühes eriti sugestiivses stseenis selgub, et keppmehikesed varitsevad pargis jalutavaid inimesi puuvõrades –, kuid varsti avastatakse, et neid saab tappa tavalise taimekaitsevahendiga ning see teadmine juhib loom-inimesed võidule.
Ajakirja Fantasy kolmanda numbri kaas Serge Drigini illustratsiooniga, allikas: Collectors Showcase (www.collectorshowcase.fr)
„Keppmehikesed“ on esimene jutt, mis on tõlgitud Fantasy kolmandast ja mitte teisest numbrist. Kolmas, kaanel kosmonaudid ja tähelaev, ilmus juunis ja oli seega tollel momendil veel üsna värske. Walshi looga jagab algupära „Komeedi saladus“ 27. septembrist. Inglise keeles kandis ta pealkirja „Külm komeet“ (The Cold Comet) ja – mida Jutulehe lugejad teada ei saanudki – oli kirjutatud kellegi Ralph Strangeri poolt. Ju pidas tõlkija seda pala paremaks muuhulgas mõlemast John Wyndhami jutustusest (Derelict of Space ja Child of Power), mis erinevate varjunimede (John Beynon, Wyndham Parkes) all kolmandas Fantasy numbris ilmusid. Aga ei, niisugune väide oleks tõlkija – puhaku ta rahus – kirjandusliku maitse suhtes põhjendamatult õel ja ühtlasi rajatud valedele eeldustele. Õel, sest „Külm komeet“ on ilmselt midagi briti 1930. aastate pulpulme põhjakaape taolist: stampe kuhjav ja loodusteadust eirav lugeja silme all koost laguneva süžeega tekstiline ballast. Siin on komeet, mis varjutab päikese ja põhjustab külmalaine, ostsillograafist ümberehitatud kosmilisi signaale püüdev värviteleviisor ning sipelga moodi tulnukad, kes teevad endasuuruste inimeste peal täiesti arusaamatu eesmärgiga sadistlikke eksperimente. Küsimusele, miks ometi valiti peale „Keppmehikeste“ eestindamiseks just see jutt, on tegelikult lihtne, lausa proosaline vastus olemas. Strangeri „Komeedi saladus“ oli nimelt oma ajakirjanumbri kõige lühem tekst.
George W. Blow’ illustratsioon Jutulehes ilmunud loole „Komeedi saladus“, allikas: Digar
Kuid 23. augustist 27. septembrisse hüpates jäi midagi vahele. 1939. aasta hilissuviseid Jutulehti lapates torkavad ühel hetkel silma kaks tuttavat kuju. Nad istuvad kõrvuti ning mõlemal on gaasimask peas. Pilt ise ütleb rohkem kui tuhat sõna, aga tema kiretu allkiri koosneb vaid seitsmest: „Kolmemiilise kiirusega wiib rullik riigiwaenlase wastu gaasisurmale.“ Jah, tõepoolest, tegemist on illustratsiooniga Halliday Sutherlandi jutule, mis Kirilinnus kandis pealkirja „Surmaorg“, aga 6. septembri Jutulehes hoopis „Riigiwaenlane H. 99“. Uustõlge on eelmisega võrreldes ootuspäraselt vilets ja väljajätteline, olgugi et Kirilinnu oma polnud kaugeltki täiuslik. Positiivse poole pealt maksab märkida, et vähemalt seekord ei ole autori (nimi) ning kunstniku (nimemärk pildi allservas) identiteeti tuimalt maha salatud, isegi kui kumbki küllap enda loomingu trükkijõudmisest ühes väikeses Läänemeretaguses loojuva vabadusega riigis eal midagi ei kuulnud.
Jutulehes ilmunud loo „Riigiwaenlane H. 99“ päis, allikas: Digar
Sellega on ring peale tehtud kõikidele Fantasy lugudele, mis Jutulehes ilmusid. Kolme ja poole kuu jooksul kokku kuus teksti, neli ulmeajakirja teisest ja kaks kolmandast numbrist. Taoline suhteliselt mõõdukas tõlketempo, aga ka ühtlaselt madal kvaliteet panevad arvama, et lood on vahendanud üks inimene. Ahvatlevalt vähese vaevaga saaks selle ettevõtmisega siduda näiteks Olev Rannaste (1916–1987, elu ja kirjandusliku tegevuse kohta vt: www.ulmeajakiri.ee/?wabariigi-ulme-kolmas-osa) nime. Rannaste oli 1930. aastatel kõige järjekindlamalt tulevikuulmet viljelenud eesti autor, kes 1939. aastaks oli perioodikas avaldanud kaks fantastilist lühiromaani („Masininimene“, 1934/1935; „Eesti olümpia-laev“, 1938) ning ühe romaani („Tähelepanu, inimtorpeedo!“, 1935). Neist kaks varasemat olid järjekaupa ilmunud Uudislehe kirjanduslisas, kusjuures Uudisleht kuulus Jutulehega samasse väljaannete perekonda, mida juhtis Jaagup Loosalu. Just Uudisleht ja Jutuleht olid kohad, kus Rannaste lühemaid kirjutisi avaldas ning kõnealusel 1939. aasta suvel ilmusid viimases kolm tema juttu: „Kummitus Lasnamäe paemurrus“ (14. juunil, kõrvuti Wyndhami looga), „Eelkõige sõdur“ (21. juunil, ühes numbris Hendredi looga) ja „Hoiatus läbi sajandite“ (26. juulil). Kui uskuda tema 1945. aastal paberile pandud käsikirjalist elulugu (Rahvusarhiivi säilikus ERAF.1SM.2.19190), siis läbis Rannaste 1939. aastal kohustuslikku väeteenistust, esmalt Tartus ning alates veebruarist 7. jalaväerügemendi koosseisus Petseris ja Võrus. Juuni lõpus olla temast saanud nooremallohvitser. Jutulehe kaastööde põhjal võiks arvata, et kasarmuelu polnud ei ülemäära pingeline ega tsiviilmaailmast täienisti ära lõigatud.
Kuigi kujutluspilt Rannastest, kes hoiab andunult käes kuskilt kioskiletilt leitud värvikireva kaanega ajakirja, kus ennenägematul viisil on pjedestaalile tõstetud teadusulme ning otsustab seda imet teistega jagada (alustades mõistagi oma meelisteema, tulevikusõjaga jutus „Tähed hukutavad Jaapani“), haarab kergesti kaasa, on tal siiski vähevõitu tugipinda. Midagi ei ole teada Olev Rannaste tolleaegse võõrkeeleoskuse, veel vähem tõlketegevuse kohta. Ühtegi niidiotsa ei paku isegi õnnekombel säilinud Jutulehe raamatupidamise pearaamat aastatest 1938–1940 (Rahvusarhiivi säilik ERA.1086.1.3). Sealt ilmneb küll, kes parandas Fantasy proosaga lehenumbrite kirjavigu (Erik Nöörme) või kui suur oli 1939. aasta suvel väljaande vastutava toimetaja palk (tervelt 80 krooni), ent Rannaste kaastööde honorare sinna millegipärast märgitud pole.
Kes aga pearaamatu kaastööde lahtris alaliselt figureerib – ja kahtlemata just tõlkijana –, on Armilde Säkk-Anny (1904–?), Jutulehe kauaaegse toimetaja Julius Säki abikaasa. Ka tema seost ulmekirjandusega ei tule vististi kaugelt otsida. Üks nädal peale „Meresügavuste inimesi“, 28. juunil sai alguse uus Jutulehe järjeromaan nimega „Komeetidekütid“ (Les Chasseurs de comètes), mis ilmus tõenäoliselt köitmisvalmis poognatena kas joonealuses või lahtiselt lehe vahel. Autor oli prantslane Henry Champly (1894–1967), kelle pseudonüüm Jean Kérouan on eesti tõlkes väänatud Jean Kenoniks; raamatu sisu reklaamiti aga järgnevalt: „Tegevus toimub Ameerikas ja saladuslikus Mongoolias, vanas Dzhingis Khaani pealinnas, mongoollaste pühas linnas Kara-Karumis. Romaani autor hoiab lugejat lakkamatus põnevuses. Swanley komeet läheneb lakkamatult maakerale, kogu maailm püsib ängistavas hirmuootuses... Khaan Zagan saadab ühe ultimaatumi teise järele maailma suurvõimudele, nõudes nende alistumist enda maailmavalitsusele... Khaan Zagan kasutab ajaloos ennenähtamatut relva, kuna tema võimuses on käsutada komeedi liikumist... Hirm maailma hukkumise pärast kasvab üha suuremaks, komeet liigub iga päevaga maakerale lähemale, tekivad suured loodusekatastroofid... Palavikuliselt valmistutakse võitlusele khaan Zaganiga, üritatakse temalt võtta tema hirmus relv. Ameerika multimiljardär oma tohutute kapitalidega seisab võitluse eesotsas. Kuidas areneb võitlus, millist osa mängivad selles kaks noort prantslast, miljardäri tütar Anny, miss Marie Granger ja hulk teisi tegelasi, sellest kõigest loete järgmisest „Jutulehest“. Ärgu keegi jätku lugemata seda põnevat romaani!“ Taolist kirjelduse järgi ränkraske klišeekoorma all kookus jutustust sisaldava 156-leheküljelise trükise näol võib tegemist olla ühe kõige haruldasema eestikeelse žanriulmeraamatuga üldse, leidub teda vaid ühes avalikus raamatukogus – Tartu Ülikooli raamatukogus – ja sealgi on ainueksemplar osa konvoluudist, mitte omaette köide.
„Komeetideküttide“ reklaam 1939. aasta 28. juuni Jutulehest, allikas: Digar
„Komeetideküttide“ tiitellehelt tõlkija nime ei leia, kuid on alust arvata, et selle töö taga oli Armilde Säkk-Anny (mitte segamini ajada Ameerika multimiljardäri nimekaimust tütrega romaanis!). Kaudselt lubavad niimoodi arvata talle Jutulehe kassast 1939. aasta suvel regulaarselt välja makstud ning silmatorkavalt stabiilse suurusega kaastöötasud, kuid hüpoteesi tugevdab lähtekeele küsimus. 1927. aastal Pariisis avaldatud Kérouani raamatut pole teadaolevalt muudesse keeltesse tõlgitud, mis tähendab, et meile jõudis ta otse prantsuse keelest. Prantsuse keelt valdavaid tõlkijaid polnud üleliia palju (kaks esileküündivamat 1930. aastatel näiteks Aita Kurfeldt ja Marta Sillaots) ning enamasti eestindasid nad niinimetatud väärtkirjandust, mitte ajaviitelektüüri, mida imporditi peaasjalikult inglise ja saksa keele vahendusel. Kuid Säkk-Annyl, staažikal Jutulehe tõlkijal, oli ette näidata ka üks teise kategooriasse kuuluv prantsuse tõlge: vendade Rosnyde seikluslik jutustus „Lõviga kõrves“ (Le Lion) 1932. aastast. Samas ei saa välistada ka võimalust, et „Komeetidekütid“ on eesti keelde pannud Julius Säkk (1897–1962), kes erakordselt keeleandeka inimesena olevat osanud 12 keelt ning (kui uskuda kirjutist, mis ilmus tema 60. sünnipäeva puhul väliseesti ajalehes Stockholms Tidningen Eestlastele) olevat Jutulehe jaoks tõlkinud umbes sada romaani ja enam kui tuhat juttu. Raamatutõlkeid on tema kontos inglise, norra, saksa, taani ja itaalia, kuid mitte prantsuse keelest. Kui ka Kérouani romaani tõlke autorit lõplikult välja selgitada pole võimalik, on just tema Rannaste kõrval peamisi kandidaate Fantasy tõlgete looja kohale, sest nende tekstide märkimisväärset ajalist ja temaatilist lähedust on raske eirata. Ja eks sihilikust ulmehuvist annab Jutulehes sel perioodil tunnistust veel mõni tõlkejutt. Nii on kolm pala saadud 1935. aasta inglise õudusantoloogiast „Tales of Fear: A Collection of Uneasy Tales“: Vera A. Gaddi „Vaikne kõrvaltänav“ (The Road – 1938, 14. detsember) ja „Saladuste maja“ (Hillmount – 1939, 5. juuli) ning Patrick Clarki „Ämbliku-hammustus“ (Bitten by a Spider – 1939, 15. veebruar). Nende autoreid kirjanduslugu ei tunne, kõigis kolmes loos on üleloomulik element sees ja kõik nad on oma etteaimatavuses hambutud.
Briti antoloogia „Tales of Fear“, allikas: ISFDB
Väärib märkimist, et Jutuleht polnud mingi nurgatagune nädalaleht, mille tegijaid oleks käivitanud puhas entusiasm või poliitiline agenda. Ta oli hoolikalt väljatimmitud koostisega tarbekaup, mida ostis ja luges – viisakalt väljendudes – mitte kuigi kaugele arenenud kirjandusmaitsega seltskond ehk siis kõige-kõige rammusam kontingent turul. Jaagup Loosalu väljaannetest oli ta kasumlikkuse poolest esikohal ning on teada, et 1939. aastal kõikus tiraaž vahemikus 8000–9300. Eelöeldu valguses saab ka ulmeküsimust teisiti tõlgendada. Võib-olla kaasati moodsad briti ja prantsuse teadusulmetekstid sel suvel repertuaari mitte lähtuvalt kellegi isiklikust maitse-eelistusest, vaid osana teadlikust strateegiast ergutada kasvule lugejanumbrid. Sisuldasa püüti pakkuda alati täpselt seda, mida rahvas soovis ning Jutulehe peatoimetaja jälgis kindlasti pidevalt, kustpoolt tuul puhub. Mitu korda viidi läbi lugejauuringuid, üks väga põhjalik 1939. aasta veebruaris kümne ilmumisaasta täitumise puhul. Lehe juubelinumbris (8. veebruar) trükitud ankeedis küsiti muuhulgas inimeste meelisžanrite kohta, lühiproosa kontekstis loetleti võimalikke valikuid järgmiselt: „armastus-, seiklus-, kriminaaljutud, huumor, fantaasia, tõsielu, psühholoogia, sport, noortejutud jne“. Kas saabunud vastused ajendasid Jutulehe toimetust edaspidi rohkem fantastiliste lugude peale panustama? Ei tea, sest lubatud kokkuvõtet küsitluse tulemustest kahjuks kunagi ei avaldatud.
Kuid tagasi pehkinud terassile. Natuke maad äsjauuritud tihedast lehestikust eemal ronib mööda majaseina veel üks väät. Tal ei ole kaaslaseid, kelle vartele toetuda, aga ta on märgatavalt lihav ning nähtavasti pärineb samast juurest, millest ka too kõige suurem puhmas. See on inglise pulpkirjaniku John Russell Fearni esimene ja ühtlasi tänaseni ainus eestindus, „Trust „Climatica“. Tulevikujutustus aastast 1968“ (Climatica), mis ilmus järjejutu kujul Uudislehes 1940. aasta 26. jaanuarist 31. jaanuarini. Jutustus ei hiilga eriti millegagi peale idee, millel ta rajaneb. Üks eakas meteoroloog pühendab end seal jäägitult Briti saarte viletsa ilmastiku muutmisele – seda masinatega, mis segavad väga kõrgel asuvaid õhukihte. Leidnud rahvusvahelised sponsorid, asutab ta üle riigi ilma kontrollivaid jaamu ning pärast aastapikkust pingelist ettevalmistusperioodi pannakse need tööle. Pilved hajuvad Suurbritannia kohalt. Esialgu häirib soe, tuulevaikne ja pidevalt päikeseline kliima ainult ilmaennustajaid (ilm enam ei muutu), rassiste (sisserändajate laine) ja põllumehi (põud). Kuid varsti saab selgeks, et selline jumala mängimine keerab pea peale globaalse ilmastu ning ekstreemsete muutuste – veeuputused, külmalained, tormid merel, põhjapooluse ülessulamine jm – tõttu sureb kümneid tuhandeid inimesi. Ilmamasinate väljalülitamine pole aga niisama lihtne. Võiks nüüd uhkelt kuulutada, et võrdluses teiste Fantasy autoritega oli Fearn oma teemavalikuga palju julgem ning ettenägelikum, käsitledes inimtekkelist kliimamuutust nõnda varakult, aga, teisalt, kas me ikka saame olla kindlad, et maailmamere taset ei tõsta hoopis meid Atlandi ookeani põhjas varitsev manduv atlantislaste tsivilisatsioon? Tsiteerides klassikut: „Kõike võib tahta, karta ja loota. Seda, mis tuleb – mitte keegi ei oota.“
„Trust „Climatica““ alusmaterjal pärineb Fantasy teisest numbrist ja tema tõlge oleks kui teatav kooda Jutulehe pulpulme vahendamise eksperimendile, kuna, nagu öeldud, olid Uudisleht ja Jutuleht sama kontserni väljaanded. Tundub mõistlik oletada, et tõlkijad ühtisid, ümbersuunamist võib ehk seletada Fearni jutustuse maht, millele Jutulehe formaat oleks lihtsalt kitsaks jäänud. Autori nime eestikeelse teksti juurest ei leia ja tulevikujutustuse viimase osa järel sulgubki 1940. aasta jaanuari lõpus see veider värav putuka moodi tulnukate, hulljulgete kangelaste ja kerge käega külvatud hävingu ebaküpsesse maailma.
Laanesti-Lovecrafti paradoks
Fantasy (ja Air Storiese) numbrite liikvelolek Eestis on kütkestav killuke ajakirjanduslugu ja kuigi on tõenäoliselt võimatu välja selgitada kõiki välismaiseid jutuajakirju, mis toona siin müügile jõudsid, saab kunagiste tõlkevalikute põhjal mõndagi tuletada. Selle artikli huvikeskmes on ulme ja nii on paslik peatuda veel ühel fantastilise sisuga pulpajakirjal, mille rohkem või vähem üürikesest kohalolust on eestikeelses perioodikas jälgi.
Nende jälgede leidmiseks tuleb minna tagasi Kirilinnu juurde ja täpsemalt 1939. aasta juulisse. Viimane pala Kirilinnu kesksuvises numbris on Durbin Lee Horneri „Maja viiendal avenüül“. Autori nimi ei tekita ka entsüklopeediliste teadmistega lugeja sünapsides ühtegi neurokeemilist reaktsiooni, aga lugu ise saavutab selle, mida taotleb: tema tegevustikku ümbritsev nihkes atmosfäär suudab sisendada omajagu kõhedust, millest osa ka peale lõpupuänti kohe ei haju. „Maja viiendal avenüül“ kirjeldab õuduskirjanduse tüüpolukorda, kus elavate maailma ja surnute maailma vaheline piir äkitselt hõreneb. Sisu ümberjutustamine vaevalt küll jutu sugestiivsusele kaasa aitaks, kuid olgu öeldud, et ühtlasi kätkeb ta endas moraali, mis isegi tänapäevase infoühiskonna kiiruse ja keerukuse juures pole hämmastaval kombel kaotanud grammigi oma aktuaalsusest: ära mingil juhul võta vastu kutset veeta nädalalõpp oma tuttava lõbusõidujahil, kui su ujumisoskus jätab kõvasti soovida.
Kirilinnus ilmunud jutu „Maja viiendal avenüül“ päis
Ajakiri, millest Horneri „Maja viiendal avenüül“ (The House on Fifth Avenue) üles korjati, polnud miski muu kui üleloomuliku õuduse lipulaev Weird Tales. Tõlge on tehtud kahe ja poole aasta tagusest 1937. aasta jaanuarinumbrist. Oleks nüüd tegu ainujuhtumiga, tekiksid raskused millegi kindla väitmisega: tuleks kaaluda näiteks kaudtõlke võimalust ja seejuures poleks üldse selge, kas mõni imalalt kirevate kaantega Weird Talesi number kunagi Kirilinnu toimetusse jõudis. Õnneks on jälgi veel.
Järgmises Kirilinnus (august 1939) ilmus Alfred I. Tooke’i jutt „Saatus punus võrgu“ (Fate Weaves a Web), mille õelaks luukereks kehastunud surma kujutav illustratsioon tekitab päris arvestatava dissonantsi ajakirja harjumuspärase kujunduskeelega, kuhu – konkreetse numbri näitel – kuuluvad naljapildid, koomiksid ja ilma vähimagi kontekstita suvalistele lehekülgedele laialipuistatud fotod rõõmsatest lastest. Võigas luukerepilt (kunstnik Harold S. De Lay) aga ei jäta õhku kahtlust – ka see tekst on pärit Weird Talesi veergudelt, kontrollimine kinnitab, et suisa samast 1937. aasta numbrist. Jutt, mida ta illustreerib, on küllaltki keskpärane täideläinud ennustuse lugu.
Harold S. De Lay illustratsioon Kirilinnus ilmunud jutule „Saatus punus võrgu“
Kaks Weird Talesi õudusjuttu jõudis 1939. aastal Kirilinnus veel ilmuda. Neist esimene, Thorp McClusky „Naine toast nr. 607“ (The Woman in Room 607) avaldati ühes numbris Paul Hendredi looga „Inimesed ookeani põhjas“, ehk siis tõi oktoobrikuine ajakiri tõlkeid lausa kahest pulpulmeväljaandest. Teine, G. G. Pendarvesi „Kaheksas Roheline Mees“ (The Eighth Green Man) kaks kuud hiljem, natuke enne jõule, aasta viimases numbris.
Kirilinnus ilmunud loo „Kaheksas Roheline Mees“ päis
Pendarvesi loos kohtuvad kaks seiklejat kergeusklike möödujate hingi vangistava libekeelse üleloomulike võimetega kõrtsmikuga, aga ehkki taoline sünopsis kõlab põnevalt, on see üsna lihtsakoeline, šabloonset tegelaskonda ja faabulat eviv tekst, mille elu olekski võinud lõppeda ühekordse ilmumisega Weird Talesis 1928. aasta märtsis. Ometi on õudushuvilised selles ikkagi midagi enamat näinud: üheksa aastat hiljem avaldati jutt kordustrükkide rubriigis uuesti Weird Talesis, mitu korda on ta ilmunud kogumikes ning tõlgitud prantsuse, itaalia, hispaania, saksa, ungari, vene ja jumal teab veel mis keeltesse. Eesti keeles on loo juures teadmata põhjusel vale autorinimi – E. A. Burridge. Selles mõttes on tegemist täiusliku vangerdusega, et nurkasurutud bibliograafil pole midagi, millest kinni hakata. Kirjaniku pseudonüümi (G. G. Pendarves) ega pärisnimega (Gladys Gordon Trenery) see kuidagi ei sarnane, ent E. A. Burridge’i nimelist autorit pole samuti olemas. Ei saa isegi selgitada, kas tegemist on tahtliku jälgede segamisega (miks?) või inimliku eksitusega. Ainsa seosena meenub viljakas inglise pulpautor A. M. Burrage (1889–1956), keda oli ka Kirilinnus avaldatud. Burrage on muuhulgas kirjutanud mitmeid hinnatud kummitusjutte, millest on meil mõni tõlgegi. 1930. aasta 26. juulil ilmus Jutulehes tema lugu „Smi“ (Smee), 1975. aastal esitas Eesti Raadios juttu „Vahakuju“ (The Waxwork) Tõnu Mikiver, paberil saab seda lugeda Martin Kivimetsa tõlkes Marduse 1994. aasta teisest numbrist. Aga olen taas artikli tegeliku teema liiga kauaks hüljanud...
Thorp McClusky „Naine toast nr. 607“ on kirjutatud võtmes, mis sarnaneb film noir’i omale: üksteise järel lükatakse lugeja ette mööda öist suurlinna uitav politseikomissar, mustajuukseline tantsijannast femme fatale ning nigela mainega hotelli hämarad koridorid. Samas kui tavaliselt on väljendil „mehi hukutama“ ülekantud tähendus, siis selle naisterahva puhul on sobilikum tõlgendus täiesti sõnasõnaline. Ilmneb nimelt, et tantsijanna polegi elus inimene, vaid oma lihaliku kesta maha jätnud vaim, täpsemalt ektoplasma, kes toitub oma hurma küüsi langenud meeste elujõust. Läbi raskuste õnnestub saladus lahti harutada ja vaimu side füüsilise maailmaga – nagu kord ja kohus – läbi lõigata.
Virgil Finlay illustratsioon Kirilinnus ilmunud jutule „Naine toast nr. 607“
Eesti lugejale oli selline ainevald muidugi küllaltki uudne. Lisaks teksti tõlkele on Weird Talesist Kirilindu üle toodud ka originaalillustratsioon. Pealiskaudsel vaatlusel võib jääda mulje, et pilt kujutab hästirõivastatud meest jõllitamas alasti naise rindu (või naba?). Tegelikult kujutab pilt hästirõivastatud meest jõllitamas alasti naise kuju võtva ektoplasma rindu (või naba?). Selle üliolulise eristuse tegemist võivad segada kehv trükikvaliteet ning eesti versioonis osaliselt ära lõigatud taust, mis ei lase esile tulla tõigal, et lummutise jalad läbistavad hotellitoa väikest lauakest. Vaatamata oma lihtsakoelisele stseenile avas McClusky loo illustratsioon haruldase akna ühe ameerika ulme suurkuju loomingusse. Pildinurgast on leitav ka meistri signatuur – „Virgil“, mis ühes töö peene graafilise tekstuuriga viitab eksimatult Virgil Finlayle. Virgil Finlay rolli Weird Talesi kunstnikkonnas võib ehk võrrelda H. P. Lovecrafti rolliga ajakirja autorite seas: mõlemad kuulusid oma omanäolise stiili ja tehniliste oskuste poolest mingisse täiesti eraldiseisvasse liigasse ja kuigi neil oli suur vanusevahe (Finlay oli 14 aastat noorem) valitses nende vahel vastastikune austus ja loominguline sünergia.
Virgil Finlay illustratsioon Jutulehes ilmunud loole „Tähtis külaline Ur’is“, allikas: Digar
Kummatigi polnud 1939. aasta erootilise ektoplasmaga illustratsioon eestlaste esimene tutvus toona noore ulmekunstnikuga. Juba umbes aasta varem, 1938. aasta 7. septembril oli Jutuleht trükkinud ära Finlay samuti ebamaiselt erootilise pildi koos selle aluseks oleva H. Bedford-Jonesi mõõga ja maagia laadis jutustusega „Tähtis külaline Ur’is“, mis kuulus samal aastal ajakirjas American Weekly ilmunud lugudeseeriasse „Muinasaarded kõnelevad“ (originaalis Portals of Illusion). Aarete kõnelemine viitab tekste ühendavale raamile: iga lugu hargneb minevikukangastusest, mida kogeb meediumist juveliiriassistent Tamyra, puutudes kokku mõne vana kalliskiviga. Neid tänaseks unustatud kalliskivilugusid ilmus Jutulehes kolm, juba nimetatule lisaks „Azili valged kivid“ (17. august) ning „Ihalduste-teemant“ (21.–28. september). Virgil Finlay illustratsioon jutustusele „Tähtis külaline Ur’is“ on selgelt ambitsioonikam töö kui jutu „Naine toast nr. 607“ pilt ja kuigi see väide võib tunduda subjektiivne, on olemas täiesti mõõdetav parameeter, mis teda kinnitab – üheainsa müstilisel põhjusel alasti naisfiguuri asemel on seal neid vähemalt 12 tükki. Kuid selle kummalise fantaasiahaaremi eluõigus Pätsi-aegses ajakirjanduses on juba hoopis iseküsimus, minul oli kavas jälgida kultuuribarjääri ületanud välismaiseid ulmelisi kirjandusteoseid. Niisiis: tagasi Weird Talesi vahenduste juurde.
Nõndasamuti nagu Durbin Lee Horneri ja Alfred I. Tooke’i jutud, olid ka Thorp McClusky ja G. G. Pendarvesi tekstid ilmunud Weird Talesi 1937. aasta esimeses numbris. See on äärmiselt kõnekas fakt, eriti koos teadmisega, et ühestki teisest õudusajakirja numbrist Kirilindu lugusid ei tõlgitud. Siit järeldub, et: esiteks, Kirilinnu toimetaja või tõlkija oli kusagilt selle enam kui kahe aasta taguse Weird Talesi vihiku endale hankinud ja temast tõlgiti materjali otse ning, teiseks, tegemist oli Eestis haruldase üllitisega, mille eripära osati väärtustada, doseerides sealt võetud jutud ära kuue kuu peale. Kirilinnu toimetuse näitel võiks 1930. aastate lõpu kontakti pulpulmeajakirjadega võrrelda läbi lukuaugu piilumisega, vaateväli piirdus kahe ajakirjaga (Fantasy ja Weird Tales), kusjuures mõlemast oli olemas vaid üks number. Aga uurime järele, mida see oma liigi ainus siiajõudnud isend endast kujutas.
Ajakirja Weird Tales 1937. aasta jaanuarinumbri kaas Margaret Brundage’i illustratsiooniga, allikas: Wikimedia Commons
Weird Talesi 1937. aasta jaanuarinumbri kaanel olev Margaret Brundage’i illustratsioon on seotud Seabury Quinni jutustusega „Nahkhiire lapsed“ (Children of the Bat) ning ta lisab variatsiooni juba koduseks saanud teemale: alasti näitsik kutsuvas poosis. Konkreetne näitsik on köidikutes, mida pingutab mustas rüüs pahalane. Samas tundub, et kauaekspluateeritud teema on kunstniku jaoks ennast lõpuks ammendanud: pildis pole peaaegu jälgegi hingestatusest, mida kirjeldatud stseenilt võiks eeldada. Pahalase olekust jääb mulje, nagu ta teeks vangistatule hoopis pediküüri ja 22-aastane Henry Kuttner oli sunnitud esitama küsimuse (lugejakiri ilmus märtsinumbris): „Aga mispärast sel risti löödud neiul kaane peal nii igav paistab olevat?“ Võib arvata, et vaid aasta eest sealsamas debüteerinud Kuttner pööras numbri sisule ja kujundusele erilist tähelepanu, sest too sisaldas ka tema enda jutukest „Hingede õgija“ (The Eater of Souls), mis paraku on üsna kahvatult lahendatud Cthulhu-mütoloogia satelliit.
Lisaks Quinni, McClusky, Tooke’i, Kuttneri, Horneri ja Pendarvesi nimedele figureerivad sisukorras ka säärased autorid nagu Paul Ernst, Edgar Daniel Kramer, G. Garnet alias Irvin Ashkenazy, Howell Calhoun, Duane W. Rimel ning... H. P. Lovecraft. Mis toobki meid pikemata selle juurde, mida ma Kirilinnu vastutava toimetaja Hans Laanesti järgi nimetan Laanesti-Lovecrafti paradoksiks. Laanesti-Lovecrafti paradoksi, mis jääb eesti kirjandusloo suurte müsteeriumite tähtsusjärjestuses kusagile küsimuste „Kas Balthasar Russow võis olla eestlane?“ ja „Mida sisaldas eksikombel ära põletatud Lydia Koidula kolmanda luulekogu käsikiri?“ vahele, võiks sõnastada järgmiselt: „Miks ei tõlgitud 1939. aastal eesti keelde Lovecrafti juttu „Olevus ukselävel“, kui sellega samast ajakirjanumbrist pandi ümber tervelt neli teist lugu?“ Seejuures ei saa tõlkimist täielikult välistada – võimalus oli soodne ja kindlasti teda loeti –, välistada saab tema ilmumise trükis.
Virgil Finlay illustratsioon loole „Olevus ukselävel“, allikas: Wikimedia Commons
„Olevus ukselävel“ (The Thing on the Door-Step, Mario Kivistiku tõlkes leitav Raul Sulbi koostatud 2017. aasta kogumikus „Cthulhu kutse“ ja selle kordustrükis) ilmus enam-vähem 1937. aasta jaanuari Weird Talesi keskel ning seda kaunistas Virgil Finlay peengraafiline joonistus, mida Lovecraft on nimetanud „kujutlusjõuliseks meistriteoseks“. Too ajakirjanumber oli üks viimaseid, mida Lovecraft enne oma surma sama aasta märtsis näha jõudis, ja võib arvata, et seda lugedes vaevasid teda juba vähitüsistustest tingitud valud. Jutt ise oli kirja pandud teistes oludes – viis aastat varem, ning jäänud esialgu käsikirja. Tagantjärgi on kerge öelda, et „Olevus ukselävel“ on selle Weird Talesi numbri kõige kestvama väärtusega osis, aga võib-olla polnud see samavõrd selge eestlasele, kes ajakirja 1939. aastal esimest korda käes hoidis. Või olid mängus muud tegurid.
Kuidas seletada Laanesti-Lovecrafti paradoksi? Lihtne ja igav oleks ajada süü vormiliste takistuste kaela. Näiteks, et lugu oli Kirilinnus avaldamiseks liiga pikk. See on võimalik, pikima Weird Talesi tõlke („Naine toast nr. 607“) originaalmahtu ületab Lovecrafti jutt paari leheküljega. Ometi ei paista, nagu oleks tõlkija valinud tekste lühiduse järgi, mitu numbri lühemat lugu, rääkimata luuletustest, on jäänud kõrvale. Lisaks peab arvestama tõsiasjaga, et mingit keelepiire ületavat reputatsiooni hilisemal klassikul tollal veel polnud. 1939. aastal ilmus alles tema esimene – ja mitte just röögatu tiraažiga – jutukogu, postuumne valimik „Kõrvalseisja ja teised“. Esimesed tõlked (sh jaapani ja hollandi keelde) tulid trükist vist 1940. aastate teises pooles ning tõelisest lugejamenust (kui vahest Prantsusmaa välja arvata) ei saanud rääkida enne 1960. aastaid. Mis tähendab, et eesti tõlge, saanuks ta teoks, olnuks ajaliselt maailmas esirinnas. Ergo – Laanesti-Lovecrafti paradoksi tähtsus ei ole midagi vähemat kui oikumeeniline.
Kirilindlaste jaoks oli ainus infoallikas Weird Talesi autorite osas ajakiri ise, täpsemalt selle ainsa olemasoleva numbri kirjanurk nimega Kotkapesa (The Eyrie). Seal ilmus üle 20 lugejakirja ja tegelikult pakuvad nad üheskoos päris hea sissevaate ameerika õudus-skeenesse. Neist õhkub muuhulgas suurt lugupidamist Lovecrafti vastu, keda keegi Richard H. Jamison St. Louisist otsesõnu geeniuseks nimetab. Samuti mainitakse kiidusõnade saatel tervet rida Lovecrafti varasemaid tekste: „Rotid müüri taga“, „Cthulhu kutse“, „Pickmani modell“, isegi essee „Üleloomulik õudus kirjanduses“. Kuid rohkem tähelepanu pühendatakse sedakorda Robert E. Howardile, kelle vabasurma minek eelmise aasta juunis põhjustas šoki, mis pole siiani lahtunud. Weird Talesi toimetus vastab paljudele Howardit puudutavatele kirjadele pöördumisega, mis austab kadunukest lausega „Me usume, et tema parimad lood jäävad püsima kauemaks kui enamik seda, mis tänapäeval klantsajakirjades kirjanduse pähe ilmub.“ Seejärel loetakse üles kõik kümme tolleks hetkeks surnud Weird Talesi autorit ja loodetakse (asjatult!), et nimekiri niipea ei pikene. Peale nende põhiliste jõujoonte kohtab kirju uurides mitmete kirjanike nimesid, kes ingliskeelses ulmes on olulised, ent oma loominguga eesti keeleni ei ulatu üldse või väga pika aja vältel (Eando Binder, Robert Bloch, August Derleth, Henry Kuttner, C. L. Moore, Clark Ashton Smith). Mõni Kotkapesa sõnum saatis välja ka nii-öelda jälgisegavaid signaale, näiteks tuli ette, et üks kirjasaatja ülistas lugu (Bassett Morgani „Midas“), mille kohta teine küsis, et miks te sellist prahti trükite; üks lugeja aga märkis, et tema ostab ajakirja peamiselt seal ilmuvate luuletuste tõttu ning nurises nende vähesuse üle.
Näib, et 1937. aasta esimest Kotkapesa ei loetud Eesti Vabariigis kuigi tähelepanelikult, ei tõlgitud Lovecrafti, ei tõlgitud isegi päris õnnestunud õudusluulet (Edgar Daniel Kramer, Howell Calhoun). Kuid ehk peitusid probleemid Lovecrafti jutu sisus? Iidne kurjus, rüvedad riitused ja poolkõdunenuna ringi liikuvad tegelased ei ole asjad, mis tingimata kogupereajakirja sobiksid (kõrgema ajakirjandusharidusega inimesed võivad mind siinkohal parandada). Mingis mõttes pidi Kirilind olema üpris vabameelne, muud pulptõlked osutavad, et tema toimetusele polnud probleem lastejuttude, koomiksite ja karikatuuridega paralleelselt avaldada düstoopilist ulmeteksti või üleloomulikku õudust. Aga seejuures tundub täiesti mõeldav, et „Olevus ukselävel“ jäeti kõrvale lihtsalt selleks, et mitte lugejaid ehmatada.
Lõpuks ei saa üle ega ümber ka asjaolust, et „Olevus ukselävel“ on Lovecrafti loomingus justkui B-poole lugu, mis küll kirjanduslikult töötab ja end selgelt Cthulhu-juttude võrgustikku seob, aga oma mõnetise kohmakuse ja aimatava kuluga ikkagi kirjaniku säravamate saavutuste varju jääb. Põhjus, miks ta mitu aastat sahtlis seisis, oligi selles, et autor ise pidas teksti ebaõnnestunuks. Ja jällegi – selle talvise Weird Talesi vihiku jaoks kujutas ta mõjusat lagipunkti, milleni teised lood ei küündinud. Võib ju spekuleerida selle üle, kas tõlge oleks sündinud, kui Kirilinnu toimetuse tee oleks ristunud mõne teise ajakirjanumbriga, mõne sellisega, kust leiab näite Lovecrafti kontsentreeritumast, pikema psühholoogilise jõuõlaga lühiproosast. Konkreetsemalt olid ajaliselt lähedased lugude „Pickmani modell“ (Pickman’s Model – Weird Tales, novembris 1936) ning „Pilt majas“ (The Picture in the House – Weird Tales, märtsis 1937) kordustrükid.
Vahest kõige lõbusam on aga oma peas Laanesti-Lovecrafti paradoks lahendada ühel sootuks proosalisemal viisil. Kujutagem ette, et Weird Talesist tõlkis jutte keegi hakkaja naine, keda „Olevuse“ misogüünsed kohad lihtsalt närvi ajasid. Vaimusilmas näen ma seda väga elavalt: noor naisterahvas loeb süvenenult ajakirja, mille mannetu kaane ta on igaks juhuks jõupaberisse peitnud, keerab ette lehekülje 56 ja siis äkitselt – jõudnud lauseni „Suurimat viha tekitas temas see, et ta ei olnud mees, sest tema veendumuse kohaselt evis just mehe aju harukordset ja kõikjale ulatuvat kosmilist energiat.“ (tõlkija Mario Kivistik) – kulmu kergitab, laialt-laialt muigab ja hetke pärast peavangutuse saatel järgmise jutu, Alfred I. Tooke’i „Saatus punus võrgu“, käsile võtab.
Ja kui ka „Olevus“ ükskõik mis põhjusel välja praagiti, jäi endiselt alles mitu võimalust Lovecrafti kaudsema mõju eestindamiseks, millest siiski filigraanse täpsusega hoiduti. 1937. aasta Weird Talesi avanumbris ilmusid lisaks meistri enda novellile juba mainitud Henry Kuttneri lühike kosmilise õuduse lugu „Hingede õgija“ ja Duane W. Rimeli jutt „Väljakaevamine“ (Disinternment), mida Lovecraft aitas sõbral kohendada. Lovecrafti enda sõnul viis ta loos sisse vaid „kergeid sõnamuudatusi“, aga Lovecrafti-ekspert S. T. Joshi on arvamusel, et tema panus oli palju suurem. Väga tugevasti varemalt laotud Cthulhu-kontekstist sõltuv „Hingede õgija“ oleks olnud täiesti ebaloogiline tõlkevalik, iseseisvam-traditsioonilisem „Väljakaevamine“ seevastu mitte kuigi üllatav. Ei tõlgitud aga kumbagi.
Kiosk, kontor, kino
Fantasyst rääkides olid olemas kolm pidepunkti: Kirilinnu, Jutulehe ja Uudislehe tõlked. Weird Talesi puhul olen tuvastanud tõlkeid ainult Kirilinnus. Õnneks on olemas ka teine allikas, mis õudusajakirja kohaliku leviku tõsiasja kinnitab. See on midagi teisest puust – üks mälestuskild. Mäletaja on Kalju Kirde, füüsik, õuduskirjanduse asjatundja ja toimetaja, kes kasvas üles Eestis, kuid peale kodumaalt põgenemist 1944. aastal tegutses Saksamaal. 1997. aasta suvel avaldati Vikerkaare kaksiknumbris 7-8 tema arvustus „H. P. Lovecrafti kosmiline õudus on jõudnud viimaks ka Eestisse!“, mis tähistas Jüri Kallase koostatud kogumiku „Pimeduses sosistaja“ ilmumist. Muuhulgas proovis Kirde seal vastata küsimusele, miks Lovecrafti varem ei tõlgitud ja mõtiskleb selle üle, kas Johannes Aavik oleks võinud seda teha. Ent siinse artikli teemat tabab ja õieti öelda kogu artikli sünnis süüdi on lõik, kus ta kirjutab nii: „Kuid 30. aastate lõpul oli minu teada Weird Tales’i üksikuid numbreid ka Eestis liikvel. Ma olin veel koolipoiss, kui ostsin 1939/40 talvel Tartu jaamahoone kioskist kolm tolle ainulaadse ajakirja numbrit ja avastasin neis kaks Lovecrafti juttu, nimelt: „The Picture in the House“ (WT, märts 1937) ja „Hypnos“ (WT, november 1937).“ Janika Kronbergile on Kirde 1994. aastal intervjuus (Vikerkaar nr 3) öelnud, et leidis Tartust „3-4“ Weird Talesi numbrit ning kui arvestada veel 1977. aastal saksa ulmeajakirjas Andromeda (nr 91) välja käidud väidet, et neis oli peale Lovecrafti omade veel Robert Blochi, Clark Ashton Smithi ja August Derlethi jutte, siis võiks pakkuda, et 1937. aasta märtsi ja novembri numbritele lisaks õnnestus tal hankida ka septembri oma ja võib-olla veel mõni.
Weird Talesi numbrid, mille Kalju Kirde Tartus ostis (keskmine on oletuslik), allikas: Wikimedia Commons
Seega on identifitseeritud kolm Eestisse jõudnud 1937. aasta aastakäigu Weird Talesi vihikut ja antud viide veel ühele-kahele täpsustamata numbrile. Teada on müügiletulemise aeg (1939. aasta) ja üks koht, kus neid pakuti (Tartu raudteejaama kiosk). Lähemal uurimisel ilmneb, et Tartu raudteejaamas tegutses selleks ajaks juba viis aastat pood, mida kutsuti Tartu jaama raamatukapiks ja mida pidasid Glafi(i)ra ning Rudolf Krönström. Ajakirjanduses ilmunud reklaamidele toetudes saab öelda, et seal müüdi esmajoones perioodikat ja raamatuid, aga ka muud pudipadi: loteriipileteid, nahkehistöid, suveniire, lõhnaõli... Samas oli kioski eriliseks trumbiks välismaised, peamiselt vist saksakeelsed ajalehed-ajakirjad, mida oli võimalik raamatukapist nii osta kui ka tellida.
1937. aasta 17. juuni Postimehes ilmunud Tartu jaama raamatupoe reklaam, allikas: Digar
Ilmselt läks äril üsna hästi, sest 1938. aastal laiendati tegevust: Rudolf Krönström avas Võidu (praegusel Küüni) tänaval ajakirjanduse kontori. 1940. aasta veebruaris sai temast ka Lossi tänaval asunud Toomkohviku omanik. Viimast mitte küll kauaks, sest juba järgmisel aasta suvel pommitati kohvik puruks. Pole selge, kas ajakirjanduse kontor sai samuti 1941. aasta pommitamistes viga, kuid 1942. aastal toimus äri pidulik taasavamine uutes ruumides, seda kuulutav uudis annab veidi aimu kontori suurusest ja olemusest. 27. juuli Postimees kirjutas: „Küllaltki avarale äriruumile lisanduvad eraldi ruumid äriomanikule, ärijuhile ning raamatupidajale; ka on läinud korda hankida laoruume. Firma filiaaliks on Tartu raudteejaama raamatukapp. F-a R. Krönström, olles „Ostland-Vertrieb’i“ ainuesindajaks, pakub oma ostjaskonnale peale rikkaliku ajalehtede ja ajakirjade valiku veel ka kirjutusvahendeid, reisitarbeid, mälestusesemeid, kodumaist keraamikat ning mitmesuguseid vähemaid kunstiesemeid, mänguasju jms.“ Ent sõda kestis edasi ja edu jäi üürikeseks – mõni aasta hiljem põgenesid Krönströmid Rootsi. Kuid see on juba üks teine lugu.
Tõenäoliselt oli Glafiral ja Rudolfil juba enne 1940. aastaid hulk kontakte välismaiste kirjastuste ja ajakirjanduse levitajatega. Enam ei tea keegi vastata küsimustele, mis koguses, missugusel teel ja millisest riigist jõudsid nendeni Weird Talesi numbrid, kas jaamapoest sai osta ka Fantasyt või muid pulpajakirju ning kui paljudele inimestele ja asutustele nad üldse võõrkeelset perioodikat vahendasid. Kuna õudusajakirja numbrid polnud müügile tulles värsked, siis võib oletada, et tegemist oli mingi teise Euroopa turu ülejäägiga. Kõige loogilisem näib, et väljaanne võinuks pärineda Suurbritanniast, riigist, mis, kui uskuda Fantasy toimetaja T. Stanhope Spriggi meenutust Mike Ashleyle (avaldatud viimase monograafias The Age of the Storytellers: British Popular Fiction Magazines 1880-1950), oli 1930. aastatel „üle ujutatud ameerika ulme „pulp“-ajakirjadega, mida oli siia odavmüügiks lademetes kohale veetud.“
Kuid oli muidki meediumeid, mida kummalised hoovused väga kaugelt Eestisse kandsid. Oleks ekslik väita, et ainus toonane viis USA värvikireva pulpmaailmaga kontakti astumiseks oli eestlaste jaoks tõlkejuttude lugemine. Nimelt näidati kinodes päris rohkelt ulmefilme. Linnaelanikud said soovi korral oma silmaga kaeda nii King Kongi kui Universali õudusfilmide Draculat ja Frankensteini, koloniaaleksootikat Henry Rider Haggardi romaani ainetel valminud linateoses „Tulejumalanna“ (She, 1935) või Ameerika rannikulinnade hävimist Sydney Fowler Wrighti romaanist inspireeritud „Veeuputuses“ (Deluge, 1933).
Tartu kino Metropol enne lammutamist 1936. aastal, kui seal linastus õudusfilm „Vampiiri märk“ (Mark of the Vampire), allikas: Rahvusarhiiv (EAA.2111.1.14670.3)
Eriti võimsa annuse süüdimatut pulp’i pakkusid kinodes Kungla, Skala, Forum, Bi-Ba-Bo (Tallinn), Laine, Metropol (Tartu), Capitol (Pärnu), Endla (Nõmme) ning Union (Rakvere) linastunud koomiksikangelase Flash Gordoni filmid „Maailmaruumi vallutaja“ (Flash Gordon, 1938) ja „Flash Gordon lendab Marsile“ (Flash Gordon's Trip to Mars, 1938). Need Universali stuudio sünnitised olid ühed maailma esimestest koomiksifilmidest üldse, olgugi et algvariandis oli tegemist sarjadega, mida näidati umbes 20-minutiliste seeriate kaupa. Vähemasti esimene siiajõudnud kahest, „Maailmaruumi vallutaja“, pidi olema seeriafilm, sest 1937. aastal (kui ta Eestis linastus) polnud veel valminud täispika filmi versiooni „Kosmoselaev“ (Rocket Ship, 1938). Kestuse vahe on mitmekordne: esimese seeriafilmi kogupikkus oli neli tundi, millest lõigati kokku natuke üle tunni vältav täispikk mängufilm. Teine seeriafilm oli veel tunni võrra pikem, aga võis siia jõuda ka lühema täispika filmi kujul.
Alex Raymondi välja mõeldud Flash Gordoni tegelaskujul on ulmeajaloos tähtis roll, alustades sellest, et ta oli üks Ray Bradbury lapsepõlvelemmikuid ja lõpetades sellega, et ilma temata poleks meil „Tähesõdade“ filme. George Lucas hakkas nimelt oma kuulsat kosmoseooperit looma peale seda, kui tal ei õnnestunud hankida õiguseid Flash Gordoni seikluste uusversiooni tegemiseks. Ja nii ongi „Tähesõdades“ mitmeid viiteid Flash Gordonile, ka ikoonilised kaugusesse rulluvad tiitrid on austusavaldus samasugust võtet kasutanud ammustele seeriafilmidele „Buck Rogers“ (1939) ning „Flash Gordon alistab universumi“ (Flash Gordon Conquers the Universe, 1940).
1938. aasta 24. detsembril Päevalehes ilmunud reklaam kinos Kungla linastuvale filmile „Flash Gordon lendab Marsile“, allikas: Digar
Erinevalt näiteks Lee Falki Fantoomist (kelle koomiksite trükkimist alustas ajaleht Uus Eesti 1938. aasta 19. detsembril) eestlased Flash Gordoniga enne kinokuulutuste nägemist tuttavad ei olnud. Küll aga leidus terasele publikule äratundmismomente filmides endas, sest kokkuhoidmiseks taaskasutati seal mitmete Universali varasemate linatööde materjali. Kes oli juhtunud nägema tummfilmi „Keiserlik baleriin“ (The Midnight Sun, 1926, Eestis linastus samal aastal), tundis ära esimese Flash Gordoni avatiitrite taustaks olnud tantsustseeni napis rõivastuses tütarlastega. Kes oli vaadanud Boris Karloffi esimest „Frankensteini“ (1931, Eestis 1932), oleks võinud vanduda, et on mõnda Mongo planeedi valitsejapalee interjöörivaadet varem näinud. Kes aga mäletas Karloffi osatäitmist „Frankensteini pruudis“ (The Bride of Frankenstein, 1935, Eestis samal aastal) või „Surmakiirtes“ (The Invisible Ray, 1935, Eestis 1936), kohtas sealsetega sarnaseid laboratooriumikaadreid. Ja kui Karloffi rollidega jätkata, siis kes oli julgenud vaatama minna „Muumiat“ (The Mummy, 1932, Eestis 1934; filmi üks stsenariste oli huvitaval kombel „Värvitud nukukese“ autor Nina Wilcox Putnam), võis nüüd kogeda déjà-vu’d, silmates kahtlaselt egiptuse jumala moega mongolaste pühakuju.
Lõbus on mõelda, et need kaks uskumatult ajuvabadest kosmoseseiklustest pungil Flash Gordoni filmi (võib-olla koguni nelja ja viie tunni pikkused seeriafilmid) pidi ära vaatama murdeluuletajast kinoinspektor Artur Adson, kelle tsensoriõnnistuse või halvemal juhul -kärbeteta ükski film aastatel 1935–1940 Eesti kinolevisse ei jõudnud. Võib ette kujutada, kuidas Adson 1937. aasta varakevadel üksi pimedas saalis istus, jälgides stseeni „Maailmaruumi vallutaja“ üsna algusest, kus naljakates raudrüüdes harilikku inglise keelt kõnelevad Mongo planeedi asukad Flash Gordoni ja tema kaaslased oma Fu Manchu moodi türanni juurde viivad – ning võib-olla esimest korda tõsiselt ameti mahapanemist kaaluma hakkas. Aga see ei puutu enam kuigivõrd pulpajakirjade teemasse.
Hetkest, kui teine Flash Gordoni film kinodest kadus, jäi vaid kuujagu aega selleni, kui Kirilinnus ilmuv Halliday Sutherlandi „Surmaorg“ ajakirjaulme tõlgete väikest lainet alustas. Ja võib-olla kerkis nii mõnelgi lugejal inimsuurusi sipelgaid või ookeani all elavaid antlantislasi kohates silme ette üks või teine kinos nähtud kaader. Noor ulmefänn Kalju Kirde oli ju samuti filmikunstist võlutud. 1940. aastal on hea sõber Erich Saaristo teda Hugo Treffneri gümnaasiumi mimeograafil paljundatud almanahhis Hermes kirjeldanud järgmiselt: „Üks P V [poiste viienda a klassi] nn. raudvarast on õppur nimega Kalju Kirde, kes peale pika kasvu ja imeteldava talendi nn. „sopakirjanduse“ lugemiseks omab veel klassi kinoskäimise rekordi (8 korda 7 päeva jooksul).“ Varem mainitud 1994. aasta intervjuus on Kirde oma koolipõlve kinoelamustest meenutanud samuti just Boris Karloffi õudusfilme.
Moraal
Meie teame, et tõelised õudused olid sellel ajal kohe nurga taga. Ning et sõja-aastatel mattus varasem eestikeelne ulmekirjandus endise kultuuri varemete alla ja veel nii põhjalikult, et siiamaani ei tea paljud tema olemasolust. Kuid usutavasti paistab see katkestus totaalne üksnes tänapäevasele vaatlejale, inimestele jäid alles muljed ja mälestused, julgematele ka raamatud ja ajakirjad. Kindlasti leidus sügaval stalinismiajal neid poisse ja tüdrukuid, kes pööningult või lakapealselt avastatud Kirilinnu numbreid neelasid, hilisemast rääkimata. Arvestades seda, kui palju neid veel praegu – 85 aastat hiljem! – antikvariaatides müügil on, võib öelda, et ajakirja trükiarv oli äärmiselt suur ja et rahvas hindas seda kõrgelt.
Aga enne kui ma tolle kummalise sisuga sahtli Ajaloo lõpmata suures kartoteegikapis uuesti kinni lükkan, on hea võimalus küsida, mida on sealt tänassesse enda jaoks kaasa võtta? Peale tõdemuse, et moodsal ajakirjaulmel oli 1930. aastate Eesti Vabariigis natuke kandepinda? Igihaljal loomingul on meile alati midagi öelda ning Fantasyst ja Weird Talesist tõlgitud jutud sisaldavad tähelepaneliku lugeja jaoks küllaga tarkuseterasid. Kui kõiki tekste koos vaadata, siis joonistub välja selge ja vankumatu elutunnetuslik kreedo, mille tuuma võiks võtta kokku kuues põhiteesis:
1) Ära kunagi usalda kedagi;
2) Kõik teistsugused eluvormid tuleb hävitada (ja jah, see hõlmab ka ektoplasmat);
3) Suurbritannia ei ole elamiseks turvaline koht, samuti Jaapan, tegelikult pole turvaline kuskil;
4) Kui hakkad viirastusi nägema, on jama majas;
5) Naised hukutavad mehi, aga mehed suudavad sellest hoolimata maailma päästa;
6) Kui nad ennast kokku võtavad, siis suudavad mehed veel ka vee all hingata.
Enamik neist sõnumitest klapivad üllatavalt hästi kokku ka tollal tõlkimata jäänud Lovecrafti jutustuse vaimuga. Võib-olla aitab just see teadmine meil kuidagi leppida ajaloo tegeliku voolusängi ja otsustega, mida langetati Kirilinnu toimetuses 1939. aastal.
Pühendatud Kalju Kirde mälestusele, tema 101. sünniaastapäeva paiku
