Olgu kinnituseks sellest, et toimetajad harva saavad kaastöödena seda, mida nad on soovinud ja tellinud, seesama lugu. Kui Reaktori ülemredaktor Kalmsten algselt arvustamiskunsti alase kaastöö teemal siinkirjutaja poole pöördus, visualiseeris ta oma kaastöösoovi sõnades umbes nii, et ma võiksin kirjutada mõne sellise enda meelest tehniliselt üsna ideaalilähedase raamatuarvustuse ja sinna juurde artikli sellest, mis tingimustele tehniliselt üsna ideaalilähedane arvustus võiks vastata.

Paraku ei olnud mul sellist näidisarvustust kohe kusagilt võtta – sellise sündimiseks on vaja mitmete asjaolude kokkulangemist. Oskasin vaid viidata, et tegelikult on üsna hiljuti Loomingus (1/2024) mu sulest ilmunud üks raamaturetsensioon, mida ise pean üsna õnnestunud tekstiks, just arvustuse tehnilisi nõudeid silmas pidades – «Sekeldused ossikülas», retsensioon Juhan Habichti romaanile «Kui tuugenid vaikisid».

Möödunud kuul on nüüd Jüri Kallas peatoimetaja soovile kõnelda sel aastal Reaktori veergudel arvustamisest siiski vastu tulnud ja pannud kirja oma mõtteid sellest tekstitüübist. Püüan nüüd minagi mõningaid mõtteid jagada, kuna teema on ju südamelähedane. Vaatasin, et olen juba 2010. aastal Stalkeri-preemiaga pärjatud kogumikus «Täheaeg 7. Ingel ja kvantkristall» avaldanud oma mõtteid artiklis «Terra Fantastica kartograafid. Arvustamiskunst» (lk 184–189).

Esiteks ja kõige olulisemaks muidugi see tänapäeva veebikeskkondades ja ulmeseltskonnaski kaduma läinud põhimõte: arvustus ei ole dialoog autoriga, retsensioon ei ole tagasiside autorile. Raamatuarvustuse mõte on ikkagi aidata teistel lugejatel kirjandusväljal orienteeruda ja endale sobivat ning huvipakkuvat kirjasõna leida. Ning laiemalt siis ka kultuurivälja rikastamine kultuuriloomingu analüüsiga, värskele loomingule kultuurikonteksti andmisega.

See ekslik arusaam, et arvustus on eelkõige tagasiside autorile ja võiks seetõttu olla kuidagi eriliselt viisakas ja lugupidavas sõnastuses ning «konstruktiivne», on muidugi suuresti meie endi süü. Kui me 1998. aastal alustasime ulmeajakirjaga Algernon, siis oli seal iga avaldatava jutu juures ju ekstra rubriik, kuhu sai just selle teksti autorile kriitikat ja soovitusi jagada, kuidas olemasolevat lugu või järgmist paremini teha. (See vana Algernoni arhiiv on õnneks tänaseni veebis olemas ja loetav, saab mõnusa nostalgialaksu: LINK
Niisamuti on vastav rubriik olemas ju ka praegu Reaktoris. See on tõesti autoritele tagasiside andmise koht, nagu on seda ilmselt olnud ka paljud veebifoorumid ja -kohad viimase enam kui veerand sajandi jooksul.

Aga raamatuarvustuse eesmärk see pole. Kes soovib kirjanduskriitikast rohkem lugeda, sellele soovitan Rein Veidemanni käsitlust «Kriitikakunst. Uurimus kriitika olemusest ja toimest. Eesti kogemus» (Avita, Tallinn 2000).

Nüüd jõuame Ulmekirjanduse BAASi juurde, mis kunagi oli üks aktiivne ja suurt osa Eesti ulmeväljal tegutsenud lugejaid koondav veebikoht, kus vaieldi aktiivselt loetu üle, muljetati, jagati kultuurikogemust, taasloodi kultuurivälja. Tänapäeval ja õieti juba aastaid asjad nii enam pole. BAAS on kohaks, kuhu teatavagi regulaarsusega kirjutab vist veel vaid paar-kolm inimest. Lisaks juhukülalistele, kelle hulka loen ennastki. Ülejäänud on kadunud blogosfääri, Facebooki «Lugemise väljakutse» gruppi, Goodreadsi või jumal teab kuhu.

BAAS ei ole muidugi juba oma loomisest saati kirjanduskriitika, vaid just lugemismuljete koht, pakkudes paljulugevale ulmefännidele igapäevase lugemispäeviku «teenust». Ses mõttes polegi näiteks midagi ette heita sellele tähemärgi-orgiale, mida seal juba mitmeid kuid harrastab Olev Toom. Tegu ongi lugejaga, kes on üles leidnud BAASi algfunktsiooni ja kasutab seda keskkonda sihipäraselt – isikliku lugemispäevikuna. Tema ülinappidest lugemismärkmetest ei ole peale tema kellelegi teisele vähimatki kasu, need ei mõju lugemissoovituse või -hoiatusena, pole muljed ega kirjanduskriitika. Need on lugeja märkmed iseendale.

Muidugi devalveerib selliste lugemismärkmete lisandumine sinna üksikute päris arvustuste ja pikemate lugemismuljete vahele kogu ürituse mainet juhusliku kõrvaltvaataja ja harva eksikülalise silmis. Teisalt on BAASi juba aastakümneid nii palju vägistatud ja ruunatud, et mingi maine olemasolust ehk polegi enam põhjust rääkida. See on pigem omamoodi mitte veel päris surnud monument sajandivahetuse Eesti interneti-elule.

Klassikalisemaid lugemismuljete jagajaid on BAASis Kristjan-Jaak Rätsep, kellel sageli «maksimumhindest jääb midagi puudu». Ehk siis on meeldiv-mõnusa lugemiselamuse saamiseks vajalik tekstil vastata mingile hulgale kriteeriumidele ja mida rohkematele tekst vastab, seda lähemale jõuab muljetatav raamat või jutt maksimumhindele. See on igati normaalne ja loomulik, aga tegu on selgelt olukorraga, kus lugeja hindab seda, kuivõrd on autoril õnnestunud kirjutada selline teos, mida lugeja ootas. Lugeja ei proovigi objektiivselt hinnata seda, kuidas autoril tuli välja selle teksti kirjutamine, mida autor tahtis kirjutada. Lugejal on omad meeldivused ja ootused ja kui tekstil ei õnnestu neile kuigivõrd vastata, on lugemismulje kehvem.

Nii et vägagi aus ja tihti hästi põhjendatud lugemismulje, aga jällegi mitte kriitika. Lähim asi, mis BAASiga seoses kirjanduskriitikat meelde tuletab, on muidugi «kuu arvustuse» rändauhind, traditsioon, mis juhusliku BAASikülastaja jaoks on katkenud eelmisel suvel ja justkui siinkirjutaja süül, sest ma pole määranud järgmist kuu arvustust. Ja nii ongi see keskkond varsti juba aastajagu päevi ilma selle laheda traditsioonita edasi komberdanud.

Tegelikkus on muidugi selline, et mingi IT-kala BAASi tarkvarapoolel takistab hetkel (noh, juba 8 või 9 kuud) lihtsalt uue kuu arvustuse määramist. BAASi haldur on sellest algusest peale teadlik olnud, kuid kahjuks senini kogu aja niivõrd hõivatud, et pole saanud mahti sellesse probleemi süveneda. Täieliku IT-võhikuna pakun, et kuna see kala tundub olevat hästi pisike, siis on ka selle kordategemine käsuridade maailmas tegelikult koos hetkelise süvenemisega alla poole tunni aega võttev.

Aga IT-meestel seda aega lihtsalt pole. Võibolla mäletate veel mingit kümme või rohkem aastat vana raadioreklaami, kus firmajuht palub oma IT-mehel panna kodulehele mingid uued hinnad üles, aga see hakkab seletama, kui hõivatud ta on ja kuidas ta lähipäevil seda kuidagi teha ei jõua, parimal juhul paari nädala pärast, aga mitte kiiremini kui järgmisel kuul. Nüüd, pikema elukogemusega IT-mehed ammu enam mingeid tärmineid välja ei käi ja midagi konkreetset ei luba, ütlevad lihtsalt kui kurnatud ja muude töödega ülekoormatud nad on. Ega ma kuidagi ei seagi selle informatsiooni tõeväärtust ju kahtluse alla. Asi on alati prioriteetides.

Tolle igivana raadioreklaami lahendus oli tellida IT-lahendused sellise lohe-IT-mehe asemel endale ühest konkreetsest firmast. Kahjuks olen selle nime unustanud. Nojah, eks peamiselt täitis see reklaam vaid seda eesmärki, et pakkus meile ainest toredaiks naeruturtsatusteks ja kinnistas meis teatava kindla IT-mehe stereotüüpi. Noh, nagu «Kreisiraadio» Raul-Jaak-Ervin Üks-Jalgvärav on teatud kindla ehitusmehe stereotüüpne koondkuju.

Igatahes oli BAASi kuu arvustuse traditsioon aastaid üks väheseid meeldivaid võimalusi esile tõsta pühendumuse ja hoolega kirjutatud väga häid ning teravmeelseid ja tabavaid arvustusi. Ja nüüdseks on see komme vist ka tapetud, hävitatud. Lõppenud. Sest, kui ka keegi selle pisikese kala korda teeks, on kahtlane, kas on enam mõtet hakata ligi aasta jagu tagantjärele neid kuu aunimetusi välja jagama. Kahju muidugi.

Aga just täpselt nii kaobki maailma hiilgus. Ja ma olen seda kogu aeg rääkinud.