«Masters of the Universe». Lavastaja Travis Knight. Metro-Goldwyn-Mayer, Mattel Studios, Escape Artists, 18. mai 2026. 140 min.
Me elame ilusal ja õnnelikul ajal maailmas, kus võrratud kunstimeistrid nagu näiteks Christopher Nolan loovad Maailma Suurimaid Filme, mis on objektiivselt paremad kui kõik varemtehtu, ikka rahva rõõmuks. Kahjuks on meie seas siiski ka veel kahjureid ja mineviku esteetiliste väärtuste järele õhkavaid parasiite, kes püüavad oma ajast-arust maitset progressiivsele üldsusele peale suruda. Aga nali naljaks.
Rünnakud Meie Aja Kangelase vastu
Mina ei ole Christopher Nolani talendi austaja ja mitte seetõttu, et ta võttis filmis minutiks kaadrisse pääsevasse rolli mustanahalise näitleja, vaid seetõttu, et ma lihtsalt pole kunagi aru saanud what's the buzz... Nägin paarikümne aasta eest kinos ta filmi «Batman Begins» ja hoolimata portsust väga headest näitlejatest (Tom Wilkinson, Rade Šerbedžija, Michael Caine, Liam Neeson) ikka üldse ei meeldinud. Ei meeldinud niisama filmina ega ka ses osas, kuhu ta Batmani-maailma ja lugu painutas. Otsustasin, et lavastaja pole minu jaoks ja kõik. Ma ei hakka Nolani filme vaatama. Aastaid hiljem vaatasin telekast ära «Oppenheimeri», kuna esimese aatomi teema on mind lapsest saati köitnud («Heledam kui tuhat päikest»!) ja ikkagi ju Oscari-film. Paraku oli tegu üpris keskpärase mehh-emotsiooni jätnud biopic'iga, mis vajuts kohustuslikult ehkki tuimalt kõiki biograafiafilmi ja ajastudraama kohustuslikke nupukesi, aga tervikuna oli lihtsalt igav ja lõtv, ei haaranud kaasa. Jällegi: hoolimata hulgast suurepärastest näitlejatest (Kenneth Branagh, Josh Hartnett, Emily Blunt, James D'Arcy).
Igatahes olen enam kui 20-aastase vahega saanud kaks kogemust ja kinnitust, et Nolan pole minu maitse ja on mu jaoks kuidagi täiesti arusaamatu ajastu-haip. Seetõttu ei oska ma ka aimata, mida tähendab fraas «Nolanilt oleks ikkagi midagi enamat oodanud» Liis Rodeni filmimuljete postitusest. Mina ei oska Nolanilt küll midagi enamat oodata. Aga hiiglaslik marketingi-masinavärk on temast ehitanud Hollywoodi imemehe, tõelise Meie Aja Kangelase, kelle režissöörikäe alt tuleb üks pärl teise järel, kes saab hakkama isegi Keskerakonna ja Mihhail Kõlvartiga! Ma ei usu ka hetkekski, et kogu see ažiotaaž, mis on puhkenud ühe filmi seisukohalt ebaolulise ja marginaalse näitlejanna nahavärvi üle, on olnud isetekkeline ja sündinud ülemaailmse ekre-rahva peakestes. Selle globaalne dirigeering ja ulatus on lihtsalt säherdune, et viitab selgelt filmi marketingi-tiimi enda läbimõeldud ja planeeritud tegevusele: muuda end ohvriks, genereeri vaenlane!
Nii elamegi me tänapäeval maailmas, kus progressiivne üldsus kirjutab sulle ette, kuidas headel ja normaalsetel inimestel on õige suurejoonelistesse ja progressiivsetesse kunstitoodetesse suhtuda, sest kui sa ei suhtu nii nagu meie, oled ekre-varrokas, buumer, rassist. Selle väite parimaks illustratsiooniks on segadus ja sellele järgnenud rünnakud, mille tingis Oxfordis ja Yale'is koolitatud antiikkeelte spetsialisti ja tõlkija Emily Wilsoni (snd 1971) kriitiline hinnang Nolani filmile. Kui varem rõhutati häälevärinaga, et tegu on esimese naisega, kes on «Odüsseia» täismahus inglise keelde tõlkinud ja Nolan ise oli viidanud sellele tõlkele kui filmi olulisele inspiratsiooniallikale, siis progressiivide-nolanistide rünnakud, mis pärast Wilsoni artiklit London Review of Booksis – jällegi – veidralt orkestreeritult algasid, on lihtsalt labased ja rõvedad.
Hüva, kuna ka Wilson ei reageerinud filmile 'õigesti', võtsid nemad seda kui noa selga löömist ühisele revolutsioonilisele üritusele. Kuigi Wilson ei öelnud tegelikult midagi eriti väga kurja – tõdes lihtsalt, et tegu on kunstiliselt kehva ja õõnsa kolossiga:
«The Odyssey features his usual combination of grandiosity and superficiality... Nolan’s Odyssey lacks many of the elements that make the poem great. It has nothing convincing to say about time, memory, history, war, or about the relationship between one warrior’s glorious return and the lives of his family, adversaries, comrades, friends and neighbours. It lacks psychological, emotional, political and ethical depth. Its narrative structure is gimmicky. The writing is abysmal. None of the characters has convincing motivation for their actions or words. The characters don’t have the kind of depth the Homeric characters have. I felt, ‘Do I really care if this guy gets back to his wife?’»
Aga nolanistide jaoks oli see reetmine ning Wilsoni kriitilise arvustuse tagant hakati otsima vandenõud – sest normaalne ja hea inimene ei kirjuta ju Nolani filmist nii halvasti! Sellel peab olema mingi varjatud ja pahaendeline põhjus, tagamõte! Ausalt öelda on see üsna jõle ja jälk maailm, kus me nüüd elame. Maailm, kus eksisteerib üks unisoonselt ülistav arvamus ja kui vastupidist seisukohta väljendab mitte-buumer või mitte-rassist, peab tema negatiivsel arvamusel olema ikkagi mingi varjatud motiiv! Sest normaalne see ju pole...
Lõpuks ometi Universumi isandad...
Olgu selle kõige taga siis «Odüsseia» pealt sadu miljoneid teeniva Universal Picturesi turundusmeeskond või mitte, oskab Nolan kindlasti teha filme, mis tabavad ajastu biiti. Travis Knight ei oska. Sest kuu-kaks varem kinodesse paisatud «Universumi isandad» lihtsalt ei sobi aastasse 2026 ja seda tõestab ilmekalt ka filmi sügavasse miinusesse jäänud kassatulu. See ennast mitte tõsiselt võttev fantaasiaseiklus lihtsalt ei kõneta tänase päeva valusaid ja inimkonda närvi ajavaid teemasid, ei ole üldse aktuaalne. Film püüab uisutada nostalgia-jääl ning koguda punkte vaatajatelt, kes on võimelised žanriklišeede üle naerma, neid samal ajal siiski ka nautides.
Kui Nolani «Odüsseia» rääkis meile oluliselt rohkem tänase päeva lääne ühiskonna painetest ja hüüdlausetest kui pronksiaja vana-kreeka omadest, siis «Universumi isandad» on lihtsalt täiel määral reaalsusest irdunud kergemeelne ja pretensioonitu elamus-laks. Ja sellisena aastal 2026 väga-väga taunitav. Me ei vaja selliseid filme. Me vajame filme, mis kõneleksid meile vähemuste ahistamisest, pagulashordidest, kväärkultuurist ja teeks seda tõsisel, südantvalutaval moel. Film, milles kangelased hoogsa sümfoonilise poprock-muusika saatel mõõka keerutavad ja pahalasi võidavad ja samal ajal selle klišee absurdsuse üle naeravad, ei sobi tänasesse päeva. Kinopublik andis sellest filmikompaniile Metro-Goldwyn-Mayer jalgadega selgelt teada.
Nüüd, minust oli omaaegne, 1987. aasta versioon Dolph Lundgreniga, kes mulle näitlejana väga meeldib, täiesti mööda läinud. Lapsena kuidagi ei sattunud vaatama lihtsalt ja vanas eas ei olnud ka otsest tungi ega huvi seda välja otsida. Ka ei olnud mul enne kinnominekut vähimatki aimu mänguasjafirma Mattel mingist vastavast lelude-frantsiisist. Läksin kinno üsna puhta lehena lihtsalt seepärast, et oli suvi ja lubati mõõga ja maagia žanri filmi. Õieti sattusin kinno filmi Tartu-linastuse viimasel päeval juuli alguses keskpäevasele seansile (mu lemmik kinoaeg!), kui saal oli pea tühi (mu lemmik kinokogemus – lisaks puuduvad maisijärajad!). Õues sadas suvist vihmakest ja olles just trükki saatnud kaks mõõga ja maagia juttude antoloogiat leidsin, et miks mitte vaadata üht sellist kerglast filmi.
Eks mul olid omad kahtlused, et hoolimata turundusosakonnas pandud sildist ei ole film tegelikult mõõga ja maagia (sword & sorcery) žanri esindaja (nagu Conani ja Punajuukselise Sonja filmid, eksole), vaid ikkagi mõõga ja planeedi (sword & planet) alažanri esindaja (nagu «John Carter»), kus lisaks mõõkadele figureerivad ka blaasterid ja igast masti energiarelvad ja rännatakse eri planeetidel. Nii oligi, aga see ei rikkunud kuidagi filmielamust – olemuslikult on need niiehknaa vennasžanrid ja sisuliselt väga sarnase vibe’iga.
Mis seal salata – kui kinosaal pimenes ja filmistuudio logode järel algas ülimalt hoogne ja kaasahaarav sümfooniline retro glam-rock filmi tunnusmeloodia «Eternia» (kus ka keegi Brian May kitarret mängib), olin ma mahamüüdud – just minu nostalgia, just muusika, mis mind ringi hüplema paneb ja kõrva paitab ning hinge hellitab.
https://www.youtube.com/watch?v=e1nb9hhsb_U
Tavaliselt on tänapäeva kinosaalide heli mu jaoks liiga vali, et olla nauditav, aga sedasorti muusikat võin küll täie valjususega, jalg kaasa tatsumas, kuulata.
Igatahes sain õige pea aru, et see film pole üldse nagu samuti kassades megahävingut külvanud «John Carter» 2012. aastast, vaid hoopis nagu «Ready Player One» 2018. aastast. Õieti tundubki, et kui see film oleks välja tulnud nii kümmekond aastat tagasi, oleks tast võinud üsna kõva kassahitt saada. Aga võibolla ka mitte, kuna hoolimata suurest üldtemaatilisest sarnasusest Spielbergi «Ready Player One’ile» (nostalgiline muusika, ohtrad viited 1980ndate ulmele ja popkultuurile laiemalt), on see film ühes põhiasjas kaunis erinev. Spielberg jutustas ikkagi tõsist ja traagiliste külgtoonidega lugu, Travis Knight aga selgelt väga eneseiroonilist lugu, kus sa ühegi kangelase allajäämise või kaotuse puhul tegelikult tema elu pärast ei karda – sa ei ela neile sedamoodi kaasa, see on teistsugune film.
Ehk siis on see sellises just mulle meeldivas võtmes kunstitoode, kus ühekorraga tehakse sisulist žanriasja ja samas ollakse teise suupoolega selle üle vägagi teadlikult irooniline ja pilgatakse iseenda näivat surmtõsisust. Ja just see mängulisus, see pisut veiderdav vorm võiski saada filmile saatuslikuks, sest ma olen aru saanud, et publik sellist metamängu, sellist kahel toolil korraga istumist naljalt ei hinda.
Kindlasti ei hinda publik ka õelaid torkeid tänapäeva woke-ajastu kohustuslikele viidetele meeste-naiste rolli, soolisusküsimuste jmt üle.
Ning kuigi otsesed paralleelid vist nagu puuduvad, tõi miski selle filmi juures, mingi selle põhiseikluse maine raamlugu mulle ometi pähe ka võrdluse John McTiernani asjatult alahinnatud linateosega «Last Action Hero» (1993).
Mina ei ole Marveli kinemaatilise universumi toodete austaja ega jälgija ega asjatundja, ometi tunduvad nood mulle, nii vähe, kui ma neid näinud olen, oma laadilt palju tõsimeelsemad koomiksiseiklused. Seda kummastavam on lugeda mingeid lääne arvustusi, kus seda filmi peetakse tõsimeeli mingiks Marveli toodete klooniks, kus püütakse samasugust asja teha ja ebaõnnestutakse suurejooneliselt. Miski pole tõest kaugemal – see määr, mis piirini see film selgalt naerab iseenda üle, on nii palju suurem ja fundamentaalselt teistsugune.
Õnneks on läänes ka kriitikuid, kes on asjast aru saanud ja hindavad filmi oluliselt kõrgemalt, näiteks The Irish Timesi retsensent, kelle sõnul on film «a minor miracle that dances gaily on the fine line between clever and stupid.»
Ning lõpuks ometi õnnestus mul ära näha üks film, kus Idris Elba näitlejana ja tema loodud karakter ei olnud mulle ebameeldiv ega tüütu, vaid tõeliselt lahe ja naljakas – naispeategelase isa, kes on endine kuninga ihukaitseülem, aga kuningriigi pahalaste kätte langemise järel viinakuradi küüsi langenud. Ka sellest klišeest võetakse siin maksimum ja Elba mängib mõnuga seda kahekordset mängu – ehk siis endisest mentorist elule allajäämise järel alkohoolikuks muutunud ja filmi käigus oma kunagise kangelaslikkuse taas üles leidnud tegelast. Aga kuna roll on oma stamplikuses nii koomiline, siis ei suuda ka Elba seda kuigi tõsiselt mängida. Üldse on see selle filmi suur pluss, et paljud tegelased saavad sündmustiku käigus justkui aru, et nad on tegelased seiklusloos ja teevad selle kohta pidevalt ka mingeid iroonilisi märkusi. Ehk siis selline metamäng minu maitsele.
Nii et kui tavaline Maal kasvanud noormees muutub läbi imemõõga puudutuse korraga lihaseliseks superkangelaseks, kaotab ta selle transformatsiooni käigus mõistagi ka oma riided, et ta õlitatud ülespumbatud ihu ikka näha oleks – mille kohta kaastegelased vastavasisulisi märkusi mõistagi tegemata ei jäta. Ja selle kõige kõrval suudab film arutleda pisut ka päriselt selle üle, mida kangelaseks olemine siis õieti tähendab ja kui jõukohane see ühele tavalisele tsiviliseeritud inimesele üldse on.
Lisaks veel armas cameo Dolph Lundgrenilt, targutav-sarkastiline android (Kristen Wiig), Jared Leto võrratu rääkimismaneeriga pahalane Skeletor, argpüksist sõjatiiger, kellele eriti ei meeldi mõte, et kangelased tema nagu Aslani või Iorek Byrnisoni seljas lahingusse ratsutavad jmt võrratuid detaile.
Nii et Travis Knightil on välja tulnud kinokonserv, mis on korraga armastuskiri 1980ndate fantasyfilmidele, tollasele glam-rock muusikale ja värvide esteetikale (ei mingit pruuni ega halli pastelli!), mis aga samas ka joonib pea igas stseenis alla, et loomulikult tähendab selliste asjade fännamine samal ajal ka teavat iroonilist lähenemist ja nende fantaasiaseikluste mitte surmtõsiselt võtmist. Selline eluterve suhtumine ja 1980ndate nostalgia tänapäeva maailma mõistagi ei sobi, aga filmi kassahävingus võis olla süüdi ka see mõnetine segadus pakendi ja sisu osas. Minu meelest on see film selgelt vanemale põlvkonnale, kes mäletab veel 1980ndaid ja tolle aja popkultuuri maamärke ning suhtub neisse mõnusa nostalgia ja eluterve irooniaga. Filmi vägagi infantiilne visuaalne pakendamine ja superkangelase fantaasiaseiklustele rõhuvad treilerid ning posterid püüdsid aga kinno meelitada just lapsi ja nooremaid noorukeid, Marveli toodete sihtgruppi, kellest kogu see metamänguline iroonia aga ilmselt mööda läks.
