Mis on ühist 1978. aastal asutatud ansamblil Duran Duran ja 1968. aastal tehtud filmil “Barbarella”? Kes Taivo Risti korraldatud mälumängust osa võttis, see teab. Minu jaoks oli Estconi mälumängul osalemine esmakordne. Küsimused olid suurepärased, võistkonna kaaslased olid tasemel ja tulemus ka hea. Siiski, päris ilma kirgedeta mälumäng ei möödunud ja küsimus Raudmehe Tony Starki nõrkuse kohta tekitas peale vastuse ettelugemist seltskonnas korraliku nurina. Olukord sai lõpuks rahumeelselt lahendatud ja kõik, kes Starki nõrka südant mainisid, teenisid ühe punkti. Õigeks oleks loetud vastusena alkoholismi. Vat siis.
Huvitavaid fakte tekkis sel aastal veelgi. Nimelt sündis osalejate rekord, 130 inimest, ja Eesti Ulmeühing sai endale 100. liikme. Teadjamatel palun parandada, aga sama naisautori samal aastal kahes erinevas kategoorias Stalkeri võitmine on arvatavasti samuti unikaalne ja Kristi Reisel on sellega teinud ajalugu. Alustagem siiski algusest ja kuigi ma hoiatasin Tanelit, kui ta seda kirjatükki minult tellis, et tuleb igavamat laadi ülevaade, siis teen oma parima, et ka midagi huvitavamat sisse põimida.
Kell kaks peale lõunat hakkasime Tallinnast liikuma. Esimesena võtsime Nõmmel autole Tarki ja nii pool tundi hiljem liitus meiega Rait. Ja kuigi Kalmsten vihjas, et teel olles võiks ka väikese peatuse teha, siis tänu Tarkile, kes need vihjed kotist külma õlle välja võlumisega lämmatas, seda ei juhtunud. Nii olime kenasti lipuheiskamiseks kohal. Kahjuks pean nentima, et kui eelnevatel aastatel olen kohe sukeldunud ettekannetesse, siis sel korral vaatan Tamurit ja romaanikirjutamist videost järele. Raul Sulbi vestlusringil “Howardist Yarroseni ehk mõõgad, maagia ja seks” olin seevastu kohal, sest Howardi kogumikku kirjutasin ise ühe loo ja Kalmsten oli üks esinejatest. Paneeli arutelud jäid kuidagi tagasihoidlikuks. Elavat diskussiooni ei tekkinud. Reedega läkski nii, et peale vestlusringi tegime süüa ja siis vajusime magama. Ei mingit diskot ega tantsu minu puhul.
Öös oli siiski juhtunud asju, mille tunnistajaks ma ise ei olnud, aga kuulduste järgi olla tehtud erinevaid siivutuid pakkumisi, mille järelkajad hommikul veel õhus heljusid peale suuremate tunnete lahtumisest.
Laupäeva esimene ettekanne oli Kääramehe poolne fännikirjanduse arhiivi (AO3) tutvustus. See andis väga hea ülevaate nii organisatsiooni ülesehitusest, missioonist, kui arhiivist endast. Alati on hea kuulata esinejat, kes ise on hingega teema juures. Ja pean lisama, et lugu Star Trekkin’ kummitas mind kuni pühapäevani välja.
Lõunasöögile järgnes Stalkerite väljakuulutamine. Elutöö Stalkeri sai Veiko Belials, kelle panus ulmesse on väga pikaajaline ja järjepidev. Armas oli näha, et meeskond oli suutnud seda saladuses hoida ja see tuli talle üllatusena. Sealt edasi liiguti juba erinevate kategooriate juurde. Teine üllatuse osaks saanu oli Jüri Kallas, kelle koostatud kogumikust “Dracula külaline” sai parima tõlkelühijutu auhinna Jack Londoni “Tuhat surma”. Stalkeritega on alati nii, et kellelegi toob nende välja kuulutamine suure rõõmu, kellelegi pettumuse ja kelleski kasvatab kadedust. Sel korral lahutas kolmes kategoorias teist kohta esimesest vaid üks punkt, mis tähendas mitme jaoks väga nappi Stalkerist ilma jäämist. Kui pettumus läheb üle, siis kadedus on hoopis teistsugune tunne. Sellel võib olla nii positiivne efekt, mis motiveerib ise midagi veel paremini tegema kui negatiivne efekt, mis avaldub igal võimalusel ära panemises. Küpsuse märk on seda teadvustada ja valida positiivne lähenemine.
Ma ise proovisin mitte midagi oodata, kuid inimlikult ei olnud see võimalik, kui nimekirjas on suisa kaks kogumikku. Sel korral siis koostaja Stalker kogumikule “Lumetüdruk” ja Kaarnakirjas sarjale juba teine selline tunnustus. Väga tänulik autoritele, kes oma jutud meile usaldasid, Eva Lutsule ja Kirjastus Fantaasiale sarja avaldamise eest ning kindlasti ka Kalmstenile. Selle kogumiku koostamine oli minu jaoks väljakutse. Ja topelt rõõmu tõi see, et kogumiku avalugu Kristi Reiseli “Ma valin 6 grammi” sai parima eesti autori lühijutu Stalkeri. Nii Kristi kui Laura said oma esimesed Stalkerid sel aastal, mis tähendab, et laureaatide ring on veelgi laienenud ja seda just naisautorite võrra. Mõlemale veel kord õnnitlused ja kallistused. Olete superägedad!
Külalise tund läks minust sel korral mööda. Kuna algselt välja kuulutatud Karl Martin Sinijärv mingil põhjusel ei saanud osaleda, siis oli külaliseks Glen Simson. See ei olnud külalise tunnil mitteosalemise põhjuseks, vaid määravaks said kahjuks baasvajadused. Kuna meie maja rahval oli kõigil kõht tühjaks läinud, siis tegelesime sel ajal hoopis õhtusöögiga. Pronto religioonidesarja sessiooni (Peruu uskumustest) jäin ma hiljaks, kuid kuuldu oli huvitav ja tekitas soovi ise juurde lugeda. Suurem arutelu tekkis, kui läks järgmise korra ettekande teema valimiseks. Jutukirjutamise töötuba olla sel aastal vähese huvi tõttu ära jäänud. Öö varjus nõudis järves olev kivi sel korral ka ohvri ühe väikese varba näol, mis hommikuks oli täiesti siniseks tõmbunud. Kuna ma olin eelneval ööl väga hästi maganud, siis laupäeva õhtul sai mõnusas seltskonnas tiksutud pikemalt ja uni saabus alles poole kahe paiku.
Pühapäeval saime kuulda Librarything keskkonnast, mida Rait tutvustas enda muljetavaldava raamatukogu näitel. Väga hästi ülesehitatud tutvustus, millest sain enda jaoks mitmeid mõtteid. Ma olen pidevalt hädas enda koduse raamatukogu organiseerimisega ja Librarything oli mulle küll tuttav, aga olin seda vaid äppis kasutanud ja polnud selle kõigist võimalustest teadlik.
Päeva viimane ettekanne oli ulmikute invasioonidest saartele, millest rääkisid Makke ja Krafinna. Kuulutati välja ka selle aasta reisi info ja kõik, kel soov saarte seiklustest osa saada, said ennast üles anda. Kes on mõelnud ulmeseltskonnaga liitumise peale, siis siin on veel üks põhjus, miks seda teha.
Lipp langes, autod pakiti täis ja sõit koju algas. Estcon sai läbi ja sellega koos murdus ka suve selgroog. Tellitud ilmale sel korral mingeid pretensioone ei olnud. Järgmisel korral on tegemist Estconi juubeli aastaga, nii et paneme märke kalendrisse ja tuleme taas tähistamiseks kokku.
P. S. Mul võttis kolm aastat aega, et mälumängule jõuda, järgmine kord proovin (kui endiselt selleks võimalus antakse) ka fantaasiaeluka valmis viltida.
Pildistas Veiko Kastanje
