Ärge saage valesti aru: pealkirjas pole vähimatki kahjurõõmu, ma ütlen seda sisimas suure kurvastusega. Aga nii on. 1998. aasta ameerika ulmeajakirja Science Fiction Age septembrinumbri raamatuarvustuste rubriigis kirjutas ulmekirjanik ja -kriitik Paul Di Filippo Alexander Jablokovi romaani «Deepdrive» (Avon Eos 1998) arvustust alustades järgmist:
«Mark my words: Twenty-five years from now, some sci-fi loving teenager, as yet unborn, is going to approach you and ask, «Dear Wise Elderly Fan, what was it really like during SF's Second Golden Age, that decade of the nineties when authors such as Paul McAuley, Simon Ings, Stephen Baxter, Colin Greenland, Peter Hamilton, Greg Bear, William Barton, John Barnes, and Alexander Jablokov were revitalizing the core of SF? Did you and your peers realize then how lucky you were to read their books while still fresh? Was it apparent at the time that the seemingly ruined cosmic cathedrals built by Smith and Heinlein, Asimov and Anderson, van Vogt and Bester were being rebuilt from the inside out by enterprising young writers?» And you, poor soul, unless you get your head out of the sand right now and quit bemoaning how there's «no real SF» around anymore, will be left speechless by this youngster's hind-insightful query.»
Edasine raamatuarvustus meid siinkohal ei huvita, kuigi Di Filippo retsensioonid on meie aja ühed parimad – ta põimib uudiskirjanduse arvustustesse alati klassikute nimesid, näitab, kust mingi idee pärit on, mis raamatuga ulmekirjanduse klassikakorpusest uudisteos parajasti dialoogi astub, millega sarnane on või millest tõukub. Lugejana, kes neid klassikakorpuse kümneid ja kümneid autoreid ning nende tekste hästi tunneb, on just sellised uudiskirjanduse arvustused kõige kasulikumad ja aitavad lugemisotsuseid langetada. Sõnaga, Di Filippo on mu suur lemmik. Aga, oi, kuidas ta tol korral ikka mööda pani!
Tõtt tunnistades olin 1998. aasta paiku ma ise ilmselt just see vinguv ulmefänn, kes nuttis taga, et enam ei tehta seda õiget ulmet. Teisalt ma muidugi sain aru, et ulmes ei ole parajasti üldse halvad ajad: et ajakirjades nagu Asimov's Science Fiction ja Fantasy and Science Fiction ja Interzone ja seesama Science Fiction Age ilmub väga ägedaid uue aja kosmoseoopereid, mida Asimov'si toimetaja Gardner Dozois oli ristinud new radical hard SF-iks ja widescreen baroque space opera'ks. Ning et raamatute kujulgi ilmub väga huvitavat kraami.
Seda kõike esmakordselt kogedes ei tulnud mul lihtsalt pähegi, et see kõik võiks mõne aastaga ära kaduda. Terve mõistusega asja vaadates ei saanud see lihtsalt juhtuda: miks keegi peaks nii hea käest ära andma, vahetama millegi poolikuma ja kahvatuma vastu. Ulmes oli tõesti käimas Teine Kuldajastu. Mina dateerin selle umbkaudu Gardner Dozois peatoimetaja-ajaga ajakirjas Asimov's Science Fiction (1986–2004), aga ilmselt on võimalikud ka mingid kitsamad perioodipiirid, mis selle kuldaja ainult 1990ndatesse jätavad. Miks mitte.
Igatahes pani Di Filippo mööda. Võiks ju väita, et paratamatult pidi see kosmoseooperite ja kaugtuleviku-ainelise eksootilise ning lopsaka ulme periood läbi saama, kuna nii on ulmeajaloos alati olnud. Kosmoseooperid vahelduvad sisekaemuslikuma ulmega või siis sellise rõhutatult Maa-lähedasema ja realistlikuma, kainema ja vähem seikluslikuma ulmega.
Arvustades septembris 2013 Publishers' Weekly's David G. Hartwelli ja Patrick Nielsen Haydeni programmilist antoloogiat «Twenty-First Century Science Fiction», kirjutas Gardner Dozois: «Twentieth-century Campbellian SF – the sort published in John W. Campbell’s Astounding/Analog magazine of the ’30s, ’40s, and ’50s – was often about space travel, colonizing other worlds, space warfare, contact with aliens, and the far future. By contrast, most of these stories stay closer to the present, and many don’t leave Earth at all. Common topics include posthumans, interrogations of the nature and existence of human consciousness, and the exponentially expanding possibilities of information-processing and virtuality technologies. There are also many robots and artificial intelligences, including human-mimicking dolls, companions, and sexbots.»
Teise Kuldajastu (1986–2004) selge dominant oli samuti kosmoseooper, muidugi mitte campbellilik, vaid igati moodsate sensibiliteetidega varustatud, kuid aines võeti Campbelli kuldajast. Ei saa ütelda, et Hartwelli 2013. aasta antoloogias kosmoseoopereid ja värvikaid ning eksootilisi kaugtulevikulugusid üldse poleks. Umbes kaheksandik kuni kümnendik raamatu mahust (3–5 teksti) on endiselt selle ulmeliigi esindajad, kuid üldtoon, nagu Dozois'gi märgib, on muutunud: maisemaks, infotehnoloogilisemaks, elukeskkonda uurivamaks, virtuaalsust ja artifitsiaalsust käsitlevaks. Inimese sissevaatavamaks ja inimese ning inimkäitumise jäljendamise problemaatikat lahkavaks.
Kõlab nagu uus laine? Mõneti kindlasti. Tekkis ju ulmekirjanduse uus lainegi (umbes 1964–1974) vastukaaluks 1940–1950ndate kosmoseooperitele ja kosmosehõlvamise ulmele ning selle literatuurselt trikitava ja inimese sisekosmost avastava uue laine omakorda tappis või vähemasti surus ulme peatänavalt välja üks järgmine vähetuntud kosmoseooper – «Star Wars» – 1970ndate lõpus.
Kuigi erinevalt 1960ndate uuest lainest iseloomustab seda viimase 10–20 aasta moodsat ulmet äärmiselt keskpärane ja ilmetu ilukirjanduslik stiil, ajalehekeel, meediakeel, lobisev argikeel. Erinevaid stiile, mänge ja eksperimente keele kui fenomeniga kohtab tänases fantastikas haruharva.
1990ndate Teine Kuldaeg ei olnud muidugi ainult kosmoseooperite ja kaugtuleviku seikluslugude õitseaeg, sellesse perioodi jääb alternatiivajalugude tõusmine Uueks Suureks Asjaks ja samuti ka aurupungi teke. Lisaks paljudele muudele suundadele. Kasvõi uue fantasy tekkele, mis jääb ju samasse kümnendisse (George R. R. Martin, Robin Hobb, Philip Pullman, Steven Erikson) ja mida siinsamas ajakirjas üle-eelmises numbris´käsitlesin.
Kõiki neid ulmesuundi, mis Teise Kuldaja dominandiks kujunesid (kosmoseooper, alternatiivajalood, aurupunk, uut tüüpi fantaasiakirjandus), iseloomustab kõige üldisemalt ehk sõna 'mängulisus' või kui soovite, siis ka kõigi nende ulmeliikide suhteliselt suur kommertspotentsiaal, nende seikluslikkus. Seikluslik-kommertslikuma ja mängulisema ulme domineerimise perioodidele on aga alati vastandunud ja neilt teatepulga üle võtnud selline tõsisem, süngem, sisekaemuslikum, ambitsioonikam-aplombikam ja tähtsust täis kuivem ning maalähedasem ja vähem fantastiline fantastika.
Aga ega ma ei heidagi Di Filippole ette, et ta seda kosmoseooperite ja värvika seiklusulme tsüklilisust ette ei näinud. Nägi küll ja visandas sellessamas Jablokovi «Deepdrive'i» arvustuses ka nende tsüklite kiire ajaloo (E. E. «Doc» Smith ja Jack Williamson ja John W. Campbell ise kirjanikuna, siis Poul Anderson, Gordon R. Dickson, Frank Herbert, Larry Niven ja Samuel R. Delany ning edasi juba John Varley, Gregory Benford ja Bruce Sterling).
Nii et see pole tema möödapanek. Kosmoseooperite moest kadumine 2000ndate teisel poolel ja eriti 2010ndatel aastatel oli asjade paratamatu käik ja eks nad tulevad ükskord jälle moodi. Ja päris kadunud ei ole nad muidugi kunagi, ka nendel kosmilise tulevikuulme vähem populaarsetel perioodidel mitte – olgu siin näiteks toodud kasvõi see, et Hugo auhinna võitnud romaanidest on ka nüüdisajal kindel hulk just kosmoseooperid: Arkady Martine'i «A Memory Called Empire» ja «A Desolation Called Peace» (auhinnatud: 2020, 2022) näiteks. Võiks mainida ka Martha Wellsi Mõrtsukboti-sarja edulugu. Kosmoseooper on alati olemas olnud, kuid mingitel perioodidel on see kirjanduspildis selgeks dominandiks ja siis mingitel aegadel jälle ei ole.
Aga ei. Paul Di Filippo suurim möödalask 1998. aastal 25 aasta kaugusele tulevikku vaadates oli mõistagi see lootusrikas arusaam, et selles tulevikus (meie tänapäevas) HUVITUVAD PRAEGUSAJA NOORED ULMEFÄNNID VAREM KIRJUTATUD, VANEMAST ULMEST.
Kui midagi on juhtunud, siis just risti vastupidine: rohkem kui kunagi varem ulmekirjanduse ja fändomi ajaloos võib just praegu täheldada täielikku huvipuudust nii päris vana klassikalise kuldajastu ulme (eelmise sajandi keskpaik, klassikute periood) kui ka selle 20. sajandi lõpu, olemuselt ja sisult päris moodsa ulme vastu (Bujold, Simmons, Brin, Vinge, Egan, Steele, Swanwick jpt). Muidugi huvitutakse alati ja jäädaksegi huvituma kümnekonnast klassikalisest teosest («Asum», «Düün», «451° Fahrenheiti», «1984», «Hea uus ilm» ja mõned teised). Aga väidan täiesti kindlalt, et nii huvipuudulikku perioodi ulmekirjanduse mineviku varamu tekstide vastu, kui on praegu, mina ei mäleta.
Eks sellele on lihtne põhjusi otsida ja vabandusi tuua: see vanem ulme olevat täiesti ajast ja arust, kuna esiteks on see peamiselt meeskirjanike kirjutatud, teiseks ei olevat selles eriti tugevaid naistegelasi, kolmandaks ei saa piisavalt tähelepanu kõiksugu soolisusvähemused ja musta nahavärvi kultuuripärandit ei käsitleta üldse jne jne jne). Osa neist põhjendustest on tõesti õiged: 1990ndate muidu täiesti moodsa tunnetusega fantastikas ei ole tõesti afrokultuuri motiive käsitletud ega esine seal moodsa soolisusprisma kõiki defineerimatuid tahke, tugevaid naistegelasi on 1990ndate ulmes aga küllaga, ka naiskirjanikke jagub piisavalt. Aga tõsi on, et tolle aja ulmes ei hõlju õhus tõesti seda tänasele ameerika ulmele iseloomulikku võitluslikku vaimu, kõigele minevikus tehtule vastandumist ja seda lõpmatut 20. sajandi suure süü (mehed, mehed, mehed) lootusetut lunastamist.
Aga see Paul Di Filippo lootus, et tänased ulmefännid tunnevad mingit suurt ja siirast huvi 25–30 aasta eest ulmes toimunud kuldajastu vastu, osutus küll lootusetult naiivseks unistuseks. 1990ndate väga vinge fantastika on tänaseks kadunud täielikku mäluauku, selle asemel leiutavad noored ulmekirjanikud suure entusiasmiga jalgratast ja fännid õhkavad seda kirjandust lugedes: milline novaatorlikkus, millised uued ideed!
1990nate aastate ulme mälestuseks – klõmaki!
