Veel kunagi pole Eestis kirjutatud ja avaldatud nii palju ulmet kui praegu. Kui esimest ulmekirjanduse tõusulainet Eestis kutsuvad mõned vanemad inimesed Eesti ulme kuldajaks, siis tegelikult võiks sellest vaimust kantuna praegust aega nimetada juba Teiseks kuldajaks. Nii mõnelegi see ei sobi, sest nende meelest kirjutatakse liiga palju, liiga amatöörlikult, liiga valedel teemadel ja valel moel. Kirjandusteadlane Marin Laak on seoses liiga suure tekstihulgaga, mida kohalikud kirjandusteadlased ei jaksa enam läbi uurida, öelnud et: “Kirjandusest on saamas elav rahvakultuur”. Oma erahuvidest lähtuvalt kitsendaksin rahvakirjanduse-teema siinkohal ulmekirjandusele ja leian, et see on suurepärane suund. Tegelikult oleks meil oma kohalikku rahvaulmekirjandust vaja veelgi rohkem ja veelgi laialdasema teemadevalikuga, et sellest saakski tõeline rahvakultuur.

Toimunud on samasugune murrang nagu omal ajal, kui kirjutama ja lugema õppisid munkade ja muude väheste kõrval laiad rahvamassid. Sellel oli väga palju, väga häid tulemeid ja üleüldine kirjaoskus on meid toonud täna siia, kus me oleme. Muuhulgas, kasvas tänu omakeelse kirjakeele arengule eestlaste eneseteadvus, mis andis võimaluse 19. sajandil ajakirjanduse ja haritlaskonna ning ärkamisaja tekkeks. Milleni see kõik välja viis? Iseseisva riigi sünnini. Milleni võib tänapäeval tänu digitaalsele meediumile välja viia kõikjal lokkav ja vohav “igaüks võib olla kirjanik”-kirjaoskus? Oma kultuuri ja iseseisva riigi säilimiseni? Oma kirjanduse ja kultuuri nautimiseni, sest ka siit saab viimaks leida seda, mida muidu otsitakse välismaisest kirjandusest ja kultuurist? See ei ole ju sugugi halb tulevikuväljavaade.

Kuid koos “igaüks-on-kirjanik” võimalusega peavad lõpuks hakkama arenema ka kirjanduse loomise õppimise võimalused. Kuni polnud koole, mis talupoegade lastele lugemist ja kirjutamist õpetasid, levis ka lugemise ja kirjutamise oskus visalt. Õnneks, tavaliselt, seal kus on nõudlust, tuleb viimaks ka pakkumine ja loovkirjutamise kursusi leiab juba päris laial skaalal. Küllap kunagi jõuavad ka ülikoolid kirjanike diplomeerimiseni. Kasvõi seesama Tartu Ülikool, millele kunagi pani aluse Rootsi kuningas, sest eestlastele vaimuvalguse toojate tegelik au langeb mitte tublidele sakslastele, vaid Rootsi kuningatele, kes fanaatiliste luterlastena muretsesid oma alamate hingeõnnistuse eest. See oli Karl XI, kes kohustas kõiki alamaid omandama lugemisoskust, et saada osa pühast jumalasõnast, samamoodi nagu mina muretsen eesti ulmelugejate hingeõnnistuse eest, et nad saaksid ikka lugeda hüva omakeelset ja kodumaist ulmekirjandust ja sealt sammuna edasi ka omamaisel kirjandusel põhinevaid ulmefilme, -mänge, -koomikseid, -animeseriaale.

Kultuuriloolane Malle Salupere on kirjutanud:

“Alaväärsuskompleksis otsime brändi, mis meid Euroopale lähemale viiks, taipamata, et Euroopale pakub huvi see, mis meid eristab. Tutvustame end laulurahvana, aga kirjarahvaks ei oska me ennast veel isegi pidada. Kuigi ainult esmase kirjaoskuse pikaajalise traditsiooniga on võimalik seletada arvutioskuse ja internetistumise kiiret levikut. Me pole osanud rõhutada oma erilisust Euroopa põlise kultuurrahvana.”

Eestis on praegu kõik eeldused saada suureks ulmekirjanduse rahvaks, tuleb ainult uut generatsiooni julgustada ja õlale patsutada ja vahel ka põlvega tagant aidata, et nad julgemalt klaviatuuri järgi haaraks, ning anda neile esialgsed avaldamiskohad ja õpetada neid kuhu ja kuidas edasi, mil viisil ja kuidas end ja oma loomingut müüa, et jõuda kiiremini ja kaugemale.

Viimaste aastasadade jooksul, tänapäev kaasa arvatud, on eestlaste kirjaoskus ja -harjumus pidevalt ületanud keskmist Euroopa- ja maailmataset. Ärgem siis laskem seda head potentsiaalset kirjanikepõldu sööti ja käest.

Nagu juba 1965. aastast alates tähistatakse 8. septembril rahvusvahelise kirjaoskuse päeva ja sel päeval toimuvad üle maailma lugemised ja ettelugemised. Kuid mis on ettelugemise eelduseks? Loomulikult peab keegi enne midagi kirja panema. Seepärast tuleks sel päeval teha paralleelselt lugemisega ka palju loovkirjutamise üritusi. Eriti muidugi võiksid avalikult istuda maha ulmekirjanduse huvilised autorid, lasta sulel käia, arutada isekeskis kirjanduspõllu kündmise nippe, haarata endi sekka uusi huvilisi, toetada ja õpetada üksteist, ühesõnaga, patsutada üksteist õlale. Las tulla järgmiste aastakümnete jooksul mitte enam ainult Kolmas kuldaeg, vaid sajandite pikkune Eesti ulme Kuldajastu.

Tsitaadiviited:

Marin Laak https://keeljakirjandus.ee/wp-content/uploads/2019/11/MLaakSOlesk.pdf

Malle Salupere https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69024861/eestlased-on-euroopa-kirjarahvas