Seitsme kuningriigi rüütel või Hunt Kriimsilma üheksa ametit – kureerid temaatilist sarja „Orpheuse Raamatukogu“ kirjastuses Fantaasia, kirjastus Viiking, ulmealaste saavutuste loetelu teeks väga pika artikli. Samas 2025. aasta kommentaare ulmeoludele ei tikkunud andma, «vaja siis kibestunud vanainimeste kaebeid» või kuidas see kõlaski?
Põhjus, miks lõppenud aasta lugemismuljeid ei tahtnud jagada, oli peamiselt ikka tehniline – mul lihtsalt polnud neid muljeid, kuna ma ei loe kuigi süstemaatiliselt jooksvalt ilmuvat värskemat eesti ulmet, ei romaane ega kahjuks ka originaalantoloogiaid. Alles suve tulles enne Stalkeri-hääletuse lõpptähtaja kukkumist loen kiiruga igas kodumaises kategoorias läbi mingi piiratud hulga tekste, mis ma arvan, et võiksid mulle temaatiliselt meeldida.
Põhjus, miks see lugemus on ära kadunud, on mõistagi juba sisuline ja maitse-eelistustest tulenev... Ja see on nüüd see «kibestunud vanainimese kaeblemine». Ma ei saa sinna midagi parata, et moodne fantastika enam ei oma teemade valikult ega ka kirjandusliku taseme ja stiili poolest mind ei kõneta. Ja see pole kahjuks nii vaid angloameerika ulme puhul, kahjuks on sama trend nähtav-kogetav ka uusima eesti ulme puhul. Uus autorkond kirjutab mingitel mulle täiesti müstilistel ja arusaamatutel teemadel. Kui ma ütlen «ulme», mõtlen ma mingeid olemuslikult nii teistsuguseid asju. Enamiku tänaste jutuvõistluste lugude puhul tekitab minus täielikku hämmingut ja kimbatust eelkõige just nende tekstide temaatika, fookus, see, millest, kellega ja mis maailmas meile jutustatakse. Minu jaoks on see valdavalt kahjuks õlgukehitamapanevalt igav. Kui ma mõtlen «ulme», mõtlen ma (enda jaoks) mingite märksa huvitavamate teemade, lugude ja maailmade peale. Nii et jah, ulme maitse-eelistustelt olen ma üksjagu konservatiivsem ja jutustamisviisi, -stiili osas nõudlikum (näiteks uue laine ulme sobib mu konservatiivsemate kirjandushuvidega kenasti). Tänapäeva äärmiselt piiratud ajakirjanduskeel mind kahjuks ei rahulda. Ja lood, mis tänapäeva ulmes domineerivad, on mu jaoks paraku valdavalt liiga argised ja fantaasiavaesed. Selline paras olmeulme, anekdoot-ulme, mille viljelemine tõesti ei nõua erilist varasema ulmekogemuse olemasolu ja lugemuslikku baasi.
Miks ma juba kümmekond aastat tagasi hakkasin Täheaegu ja teisi antoloogiaprojekte rohkem ette välja pakutud temaatilistesse raamidesse suruma, tuleneski sellest, et lootsin nõnda suunata natukenegi meie autoreid kirjutama mulle huvitavas võtmes ulmet. Millega see lõpuks päädis ja miks ma enam neid antoloogiaid ei koosta – noh, ei tulnud neid lugusid eriti. Viimane selline projekt (eelajaloolise ulme antoloogia, elu ja planeedi tekkest) kukkus kolinal läbi. Nii et laiemas plaanis olen ma, jah, nii angloameerika ulme kui ka eesti fantastika uusimate arengute suhtes üpris kibestunud ja pettunud. Miks?!
Kui keegi nüüd küsib, et milline on siis see minu maitse järgi hea fantastika, siis mu kaks viimast tellisantoloogiat – «Eesti ulme XXI sajandil» ja «Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia» – kaardistavad selle üsna kenasti ära.
Ja küsimuse algusse tagasi tulles – miks lugemismuljeid ei jaganud? Peamiselt seetõttu, et möödunud aastal sai üldse üsna vähe fantastikat loetud, aasta lõpukuud sügisel ja talvel veetsin hoopis 19. sajandi kirjandusklassika seltsis, sest noh, tahtsin lihtsalt vastumürgiks moodsale belletristikale kogeda normaalset täisväärtuslikku lauset, terviklikku jutustust, kirjeldust ja dialoogi. Ja poleks vist kuigi paslik rääkida ulmeajakirja veergudel põlevil silmil Scottist ja Dumas'st ja õdedest Brontëdest ja Thackerayst ja Dickensist ja Le Fanust ja Mary Elizabeth Braddonist ja Stevensonist ja Collinsist ja Zolast ja Flaubertist...
Väikese tagasivaate pressiks aga ikka välja, eriti arvestades pikki möödunud aastaid ja küllap muutunud hinnanguid kogemustele-muljetele. Kas on meeles inspiratsioonist ülekummuv hetk, kui otsustasid kirjastama hakata, mis selle tingis ja praegu hinnates kogemuste põhjal – olnuks näiteks merekooli minek parem mõte?
Merekooli minek poleks kindlasti olnud parem mõte, sest kuigi ma armastan tohutult purjelaevade ajastust rääkivat aime- ja seikluskirjandust, avastusreiside ajalugu, ei oleks mul merekoolis pikka pidu olnud. Ma nimelt kardan korralikult (avatud ruumis) kõrgust ja ei suudaks õppelaev Krusensterni masti ronida ega purjeid rehvida. Ka olen ma täiesti lootusetu igasugu sõlmede sõlmimisel ja üldse nööride-köitega, mis jällegi purjeka pardal on üpris kohustuslik käeoskus.
Kirjastajaks otsustasin hakata siiski ju alles 2016. aastal, mil kindlasti polnud enam rinnus mingit inspiratsioonist või pettekujutelmadest ülekummuvat hetke. See oli noorukina 1990ndate keskel, kui kujutasin ette, mida kõike ja kuidas tulevikus kirjastus- ning kirjandusmaailmas korda saadan. Siis, 1996–1997 saabus aga reaalsustaju koju ja arusaamine täielikust võimatusest neis valdkonnis Eesti suuruses riigis leiba lauale saada.
Selline väikekirjastamine, mida harrastavad enamik viimasel kümnendil Eestis tekkinud ulmekirjastusi, on rohkem ikka elustiili-harrastus. See ilmselt ka mõnevõrra seletab, miks Viikingi uusi raamatuid pole pärast koroonapandeemiat enam eriti peale tulnud. Eks ma ikka püüan ja plaane on sellekski aastaks 6–8 raamatu jagu (mõningaid isegi ulmevallast), aga keskkond ja tegutsemisolud lihtsalt üldse ei soosi seda tegevust. Ja siis läheb tuju ära ja püüad oma nappi sissetulekut kusagilt mujalt hankida. Kohe, kui regulaarsemalt kirjastama hakkad, langed võlgade nõiaringi, mis tähendab üpris närvilist ja närvesöövat elu pideva sisemise paanika piiril, et kust nüüd raha leida, et need vanad asjad ära maksta ja nood ja siis nood. Ja siis kirjastad uusi asju peale, mis tegelikult ei too piisavalt raha sisse ja nõiaring muudkui keerleb...
Žanriliselt on Viiking ette nähtud laiemaks-kaugemaks-kõrgemaks kui ulme. Kirjastuse Fantaasia ulmekesksus töötab, muudel aladel on konkurente jalaga segada. Väljakutse, tahan-sellel-mängumaal-kraagelda? Ikkagi tühi nišš, kuhu sobiks arvukaid häid raamatuid, mis kindlasti leiaks lugejaskonna – või tont-seda-raha-nii-palju-vaja-on, paneme õla kasvõi kahjumlikult teatavate raamatute üllitamise alla?
Ausalt öelda ei tea mina ega saa aru, kuidas kirjastus Fantaasia majanduslikult vee peal püsib (aga ma igaks juhuks ei ole seda kunagi ka Eva käest küsima läinud). Kui ma ise 2016. aastal kirjastama hakkasin, oli mul üpris kindel plaan ja lootused, et mingite menukamate projektidega (mingi seiklusklassika, keskaja-ainelised kriminullid jne) õnnestub teenida nii palju raha, et sellega ulmeprojekte vee peal hoida. Paari aastaga avastasin aga, et ka need «Aarete saare» eellood ja keskajakriminullid õde Fidelma ja vend Cadfaeliga ei huvita piisavalt suurt hulka lugejaid, et nulli jõuda ja mitte miinust juurde toota. Minu arvamus, et kuna eesti krimisõbrad armastavad apteeker Melchiorit, siis pakuvad neile huvi ka Fidelma ja Cadfael, osutus totaalseks valearusaamaks. Eesti kriminullihuvilist huvitabki täpselt apteeker Melchior ja ei midagi muud samast žanrist, mille tegevus toimub väljaspool Eestit. Tõe huvides on need krimiprojektid vist pärast mitut-mitut aastat omadega plussipoolele jõudnud, aga nüüd ei ole sel enam mingit tähtsust. Oma esimesel müügiaastal – sel ajal, mil see oleks olnud oluline – need raamatud piisavalt ei müünud, nii et see tekitas vaid võlgu, mitte ei tootnud teiste projektide jaoks väikestki kasumit.
Nii et kirjastamise esimesed paar-kolm aastat, mil sain välja 10–12 raamatut, olid seotud suurte pettumustega. Lõppeks on mu raamatuist tiraaži mõistliku aja jooksul (aastaga) läbi müünud vaid ajalooraamat «Troonide mäng», Lovecrafti «Cthulhu kutse» (aga üldse mitte tema teine kogumik «Ulmad nõiamajas»!) ja nüüd siis ka «Põhja konn». Ja kõigil on see olnud 500 eksemplari, mis ei ole tegelikult kuigi suur tiraaž. Tuhaplokk-antoloogia «Eesti ulme XXI sajandil», mis erinevalt «Põhja konnast» näiteks võitis Stalkeri, osutus täielikuks kassapommiks – kui kinokeelt kasutada. Ja on vist siiamaani miinuses... Rääkimata teistest tekstimahukatest ja seega kulukatest projektidest («Põhjamere mõõgad», «Tulevase maailma pale», «Reisid Lõunamere saartel»).
Nii et eks ma olen viimasel paaril aastal selle kirjastamisasja enda jaoks üksjagu ümber mõtelnud ja vast lähimal paaril aastal näeb ka selle tulemusi – kui ma nüüd oma kirjastamisrütmi jälle vähegi arvestataval sagedusel jooksma saaks. Seni pole saanud... Ühelt poolt võtavad muud projektid (ka nt Fantaasia asjad) aja ära, teisalt on lihasmälus mingi hirm ja tõrge sees uuesti sellesse võlgade nõiaringi sattumise kartuses. Aga kui uuesti rohkem raamatuid kirjastama hakata, siis peamiselt iseenda kirjutatud tekste – misiganes eri teemadel – see tundub olevat ainus moodus nende hiidvõlgade vältimiseks. Nii et mingiks väga suureks tõlketööde pakkujaks ega honorarimaksjaks (kui just Kulka mingit konkreetset projekti ei toeta) ei kujune Viiking tulevikus kindlasti. Seda võib seega küll rõhutada, et LÕPETAGE KÄSIKIRJADE SAATMINE Viikingile! Ma avaldan vaid neid raamatuid, mille ma ise olen miskipärast välja valinud. Mitte ei paku kirjastamisteenust mingi suvalise põhu väljaandmiseks.
Kodumaise raamatuarvustuse maailmas on kõvasti su kabjajälgi. Kas ahvatleb info jagamise võimalus või sisemine õpetlik pedagoog tükib esile?
Ma kirjutan arvustusi ikka edevusest ja rahvavalgustuslikel eesmärkidel. Ja siis muidugi seepärast, et lõviosa ülejäänud ilmuvaist raamatuarvustusist on lihtsalt kirjeldamatult lollid ja ajavad oma tehnilise teostuse ja kaootilisuse poolest mind närvi. See käib nii BAASi, Reaktori, kirjandusajakirjade kui peavoolu kultuurimeedia kohta. Üksikuid tasemel kirjutajaid-kriitikuid muidugi on, alates Vilja Kiislerist kuni Mart Pechterini, aga mingi pealekasvanud põlvkond kriitikuid Loomingus-Vikerkaares-Sirbis laiemalt tekitab minus täielikku kummastust.
Viimase paari-kolme aastaga on see totaalse kummastuse ja sürreaalsuse tunne ümbritseva maailma suhtes aina ja järsult süvenenud. See puudutab nii ülejäänud kaasteeliste kultuurihuvisid, mis minu omadest üha drastilisemalt lahknevad, nii ulmefändomis kui laiemalt, maailmapoliitika arenguid kui ka kunstliku mõistuse laadse toote ümber toimuvat. Juba siis, kui plärabot (chatGPT) ja need joonistusrobotid paari aasta eest publiku ette visati, valdas mind täielik kummastus, et mida ja miks me teeme? Miks arendame inimkonnale fundamentaalselt eluohtlikku asja, selle ohtudest absoluutselt rääkimata? Ja endiselt on vastuseta mu küsimus, et millise probleemi lahendamiseks, mis puudujäägi senises elukorralduses korvamiseks need vidinad üldse välja mõteldi?! Mis enne katki oli?!? Eluohtlikkuse osas ei pea ma silmas seda, et Skynet meid tuumarelvaga hävitaks, vaid ikka seda, kuidas me oleme lasknud kunstliku mõistuse laadse toote nii kergekäeliselt ja -meelselt toimetama valdkonnis, mis seni on inimesele ja loovale inimesele ainuomased olnud. Selle jabura ja üliohtliku leiutise eksponentsiaalse arengu valguses peab inimkonna-nimeline ahviliik ilmselt juba ühe-kahe inimpõlve jooksul oma olemise kõige põhilisemad algprintsiibid tõsiselt üle ja läbi ja ümber mõtlema. Ja mingeid positiivseid arenguperspektiive siin ei olegi. Ilmselt me ikka hävitame end siinsamal koduplaneedil enne kosmosereiside võimekuse saavutamist ise. Ja seda mitte aatomiga, mis on üks inimkonna vahvamaid leiutisi, vaid just selle kunstliku mõistuse laadse toote igasse eluvaldkonda mõtlematult sisselaskmise läbi.
Ühest eneseabi raamatust leidsin suurepärase kantseliitliku vormi: kuidas tasakaalustad loomingulist vabadust ja majanduslikku jätkusuutlikkust?
Alkohol loomulikult! Nüüd paraku peab tervislikel põhjustel sellega kah tagasi tõmbama, nii et ei teagi. Kirjastamisega Eestis on muidugi selles mõttes lihtne, et meie olemegi viimane põlvkond, kes seda harrastab. Uutel põlvkondadel enam selleks vajalikku ettevõtlikkust, algatusvõimet ja huvi pole. Meie eluea lõpuks sureb välja tõlkekirjanduse avaldamine ja siis sellest tulenevalt doomino-efekti käigus järgmise inimpõlve jooksul ka eesti kirjandus, eesti ajakirjandus, eestikeelne kultuur ja eesti keel igapäevaselt olmes kasutatava nähtusena.
Aastal 2100 võib Euroopa projekti raames moel või teisel alles olla Eesti Vabariik, aga kindlasti ei ole see enam eesti keelt kõnelevate inimeste kogukond. Mingi fantaasia, et kui meie põlvkonna lapsed ei loe enam eestikeelset ilukirjandust, siis neil millegipärast on tarvis eestikeelset ajakirjandust või eestikeelset filmi või et nad nende tarbimisharjumuste kadumise järel oleksid enam võimelised või tunneksid huvi omavahel eesti keeles suhtlemise järele, ongi lihtsalt fantaasia, meeltesegadus.
Raamatuaasta finišisirgel tasub meenutada poeedi sõnu, et «rahvas algab raamatust» – nagu ta 500 aasta eest algas. Aga paraku ta ilmselt ka lõppeb raamatu hülgamise tõttu. Ja Eesti riik oma kultuuri elushoidjatest ja viljelejatest ju absoluutselt ei hooli. Nii et ühes eestikeelse raamatu (mis on baasnähtus kõigi kunstiliikide jaoks – film, muusika, muud näitekunstid, kujutav kunst, nagu linnakirjanik Indrek Hargla hiljuti väga vajalikult meenutas) väljasuremisega selle sajandi lõpuks sureb välja ka eesti rahvas. Geneetilise inimkogumina mitte, aga eestikeelset kultuuri viljeleva fenomenina küll. Väikerahvaste identiteedi jaoks on keel ja kultuur aga iseolemise kõrval hädavajalikud asjad. Nii et sajandi lõpuks – kui mitte varemgi – seisame silmitsi vägagi eksistentsiaalse küsimusega: kas on mõtet pidada ja kaitsta Eesti Vabariiki, kui siin ei toimeta enam eestikeelsed inimesed. Mis teeb eestlasest eestlase? Selveris ostlemine? Auras sulistamine? Keefiri-kamasodi segu joomine?
Ja see jutt pole ju mingi kibestunud inimese pessimistlik hinnang. Vaid nagu ütles Titanicu ehitusmeister Thomas Andrews näitleja Victor Garberi kehastuses James Cameroni surematus filmis 1997. aastal: «Titanic will sink. It is a mathematical certainty!»
See kõik tundub nii tobe, et nõnda elementaarseid asju peab siin üle korrutama, aga need märgid on ju juba mõnda aega kõik meie ees laiali laotatud: noorte üleminek inglise keelele – suhtluses, sodimeedias, ajakirjandusliku sisu tarbimises, lugemises, filmi ja muusika kogemises; eesti keele funktsionaalse kasutusoskuse järsk allakäik noorte seas juba viimase 10 aasta jooksul on fakt (kuulake, mida teile räägivad ülikoolide sisseastumiskomisjonides istuvad inimesed – see pilt on masendav ja šokeeriv).
Niisama selge on see, et meie põlvkonna kirjastustegevus ongi suunatud sellelesamale põlvkonnale, kes kasvas üles «Mirabiliate» ja «Põnevikega». Praeguseid 15–20-aastaseid või nooremaid need meie tõlkevalikud ei kõneta ega hakkagi kõnetama. Või üldse meie põlvkonnas esindajate vaated elule ja inimeseks olemisele. Põlvkondadevaheline võõrandumine on sama hirmselge tõsiasi.
Aasta on alles alguses, mis väljaanded plaanis, mis juba trükikoja poole teel?
Orpheuse Raamatukogus läks just trükki suurmeister Larry Niveni kosmoseulme juttude kogumik «Neutrontäht» (Crashlander; 1994). Orpheuse Kuldraamatu sarjas toimetame-küljendame-joonistame hetkel Ursula K. Le Guini noortetriloogia keskmist osa «Lääneranniku annaalid II: Hääled» (Annals of the Western Shore 2: Voices; 2006), mille tõlkis Triin Loide. Ja eks mõlemas sarjas on sel aastal raamatuid tulemas veel. Jay Skaidrins tõlgib Greg Beari tellist «Asum ja kaos» (Foundation and Chaos; 1998). Kusagil taustal valmib tasapisi ka triaad-antoloogia «Orioni vöö 2», mille valmimistempo on takerdunud peamiselt mu David Gerroldi lühiromaani tõlketöö tõttu, aga loodame sellegi sel aastal Orpheuse sarjas välja saada. Siis on töös muidugi Silverbergi lühiproosa sarja viimane, 5. köide ning «Hirmu ja õuduse juttude» 3. köide. Ja ehk ka järgmine Täheaeg – puhtalt tõlkelise teemaantoloogiana.
Viikingis peaks lähiajal ilmuma Jules Verne'i järjekordne esmatõlge «Tuletorn maailma lõpus» (Le Phare du bout du monde; 1905), karm piraadilugu Patagoonia rannikusaarel. Siis on töös kolmas ja viimane paks ulmeantoloogia, mida juba paar Estconi vist lubanud olen. Ja töös on ka üks huvitav fantasyprojekt, loodetavasti esimene pääsuke uues sarjas – Robert E. Howardi 120. sünniaastapäeva puhul Estconiks ilmuv eesti autorite Howardi-teemaliste lugude kogumik. Ja selle kõrvale ehk üks temaatiline paariline ka, kui lood tõlgitud saavad.
Ulmeühing sai eelmisel aastal veidi märkamatult kolmekümneseks. Statistiliselt tunneb laiem krimilembeline üldsus Ulmeühingut nüüdseks tõenäoliselt Indrek Hargla raamatu «Heade mõrvade linn» ühe jutu järgi. «Gabriel, mis neist saab?»
V: Ikka meist, mitte neist. Olen ju isegi Ulmeühingu liige. Aga on tõsi, et ühing on paraja väljakutse ees! Üle kümne aasta presidendiametis tegutsenud Veiko Belials vist enam ei jätka ja saab olema paras vägitükk leida seda tööd edasi tegema keegi, kes seda sama suure innu ja pühendumisega teha viitsiks ja suudaks. Omal ajal ühingu asutamise aegu oli meil ju Taavi Tuvikesega selline tööjaotus, et mina olin presidendina selline ideoloogiline liider, kes tegeles sisuliste-programmiliste küsimustega ja Taavi võttis lahkesti enda kanda haldusjuhi ameti, nii Estconide-Stalkerite kui kõiges muus mõttes. Nullindate teisel poolel olid ametis presidendid, kellel vist suuremat sisemist motivatsiooni seda tööd teha üldse polnud – aga vähemalt hoiti ühing elus! Belials on need kaks rolli viimasel kümnel aastal aga ju ühendanud! Kas sellist uut universaalset sõdurit kuskilt leida on? Ma ei tea...
