Eva Luts eelmises Reaktoris ( https://www.ulmeajakiri.ee/?kusimused-kirjastajatele ) tõi välja „Sündmuste horisondi" kui suurepärase Fantaasia kirjastuse sarja, piiluksime selle loomisesse, elukäiku ja tulevikku.

- Ajaloo sügavuses kaevates: kuidas tekkis mõte teha oma sarja? Kas juba alguses oli idee mõnest autorist, keda saab sarjas palju olema ?

Mõte ise on väga vana, aga alati oli muud teha...

Ohh... Siin on natuke ajalugu, mida nüüd, varsti juba ligi 20 aastat hiljem vast võetakse emotsioonivabalt, ehk kerge huumorigagi, kuid, kuigi ulmega kursis olevad inimesed ju teavad ja tunnevad, kellest juttu, lubatagu nimed nimetamata jätta; märgin, et saan tegelastega normaalselt läbi.

Niisiis millalgi leidsin paar kaaslast, kel olid samad mõtted, ja nii me ca 20 a tagasi tegutsema asusimegi. Aga ühel hetkel avastasin, et tegutsema asumisest on juba aastaid ja ära on tehtud tubli kuu aja töö... Ma ei tahaks halvasti öelda, mainigem lihtsalt, et kõik ideed ei saa teoks ja kõigil inimestel ei tule koostegutsemine hästi välja.

Kuna ma ühelt poolt lihtsalt ei viitsinud ja teiselt ei näinud mõtet veel üht väikekirjastust juurde tekitada, leppisime Evaga kokku, et osa tootmisahelat on ühine, näeme mõlemad vägevamad välja. Ja nii on see seni üsna hästi toiminud.

Autoritest – eks ma tahtsin oma kuldajalemmikuid välja anda, aga lisaks ka kaasaegseid ja kohalikke ja üldse väärt ulmet. Kõik ei ole läinud, nagu plaanisime, aga see selleks. Olen kunagi öelnud, et minu lapsepõlveiidolid on Arthur C. Clarke, Robert A. Heinlein ja vennad Strugatskid. Eks neid ole ka jõudumööda välja antud, aga ainult Heinleinist on veel kapaga võtta, teistega on tegelikult juba päris suur hulk tööd ära tehtud; samas näiteks Heinleini „Time Enough for Love“ (1973) on selline tellis, et selle majanduslik mõttekus on tugeva küsimärgi all.

- Kuidas valitakse sarja järgmist raamatut? Kas istub kirjastus või sõpruskond kokku ja hakkab meenutama, mida head loetud? Jälgitakse muu maailma müügi- või auhinnaedetabeleid – või hoopis lööb kellelegi helendus perioodiliselt silmisse: „raamat X on nii hea, et peab eesti keeles riiulis olema" ?

No põhimõtteliselt töötavad kõik kolm meetodit. Ja sisse lööb pigem reaalsus – kas see raamat müüb?

Ütleme, tegevus, mille eest peaks piima välja kirjutama, on viimase aja ulmeauhindade nominentide lugemine. Eks ole, igal ajastul on omad kiiksud, praegu peab hugo-nebula nominentide hulka pääsemiseks olema loo peategelane pervert või puudeline või „rõhutute“ hulgast; soovitavalt ka autor. Ehk kunstlikult promotakse mingit „alternatiivset“ saasta, mille kirjanduslik väärtus on selline, nagu see sotsrealismil alati on olnud.

Üks allikas on muide Ulmekirjanduse Baas. Eks see ole ka loominguline tegevus – on arvustajaid, kelle kiitus tähendab, et seda saasta küll minu käed ja silmad ei puutu...

Nii et natuke seda kõike – kuulame vihjeid, loeme ise, teeme ajurünnakuid... Ja lubatagu korrata, et raamatu väljaandmiseni viinud vihje autor saab raamatu.

- Kas ja kui, siis kuidas saab lugeja mõjutada, et tema lemmik ilmuks ?

Vaata eelmist lauset!

- Kas on ka pikaajaline plaan, näiteks „sel aastal teen neli, ennustuslikult kolme esimese kasum katab neljanda kahjumi" või „jaotan autori Y raamatuid Z aasta peale" ?

Päris nii ei ole, aga kaudselt küll. On kuldaja suured nimed, mis tõenäoliselt üsna hästi müüvad. Aga neid ei saa ju ka liiga palju korraga välja anda.

On sarjad, mis tunduvad minevat ja eks neid siis tuleb nii raamat aastas.

Ikka leiab midagi head uuemat ja kui maailmas tundub minevat, riskime.

Rohkem tahaks välja anda muu maailma ulmet (st peale angloameerika), aga see jääb enamasti tõlke (tõlkija leidmise ja kogu sellega seonduva) taha.

Ja nii edasi.

Natuke on ju missioonitunnet ka ja seega tahaks välja anda eesti autoreid, aga nende loominguga on paras häda. Ent teeme, mis suudame – ikka ju ilmub häid asju.

(Seda räägivad tegelikult kõik kirjastused ja mainis ju ka Eva oma pehmel ja viisakal viisil – vast viiendik-kümnendik saadetud käsikirjadest on midagi väärt. Paraku aga leiab arvestatav osa neist teistest ikkagi kellegi, kes välja annab, või annab autor ise... ja nii saabki raamatuid palju, aga vaene lugeja loeb ja ropendab...)

- Sama küsimus, mis Evale, sedakorda „Sündmuste horisondi" raames, võib-olla ka isikliku maitse võtmes: kas on mõni raamat või sari, mis tundub kõige suurema saavutusena – „MEIE tegime!" Või – teiselt poolt, suurim altminek? Sari või raamat, mille avaldamata jätmisest on endiselt kahju, ja miks see käest libises?

Saavutus – John Scalzi „Vanamehe sõja“ sari. Muidugi Strugatskite „Hääbuv linn“.

Mingid maailmas laineid löövad raamatud libisevad paratamatult käest ja seda ei saa südamesse võtta – väikekirjastusena ei ole võimalusi mööda messe käia, et järgmine potter ära tabada...

Eks ka altminekuid ole aastate jooksul ikka kogunenud... Mõnelgi puhul oleks tasunud kuulata oma sabatunnet, aga see selleks.

- Kas kusagil on ka isiklik riiul, kus esimesest viimase väljaandeni „Sündmuste horisont" reas ? Või teate mõndagi huvilist, kellel on?

Ma olen sarja kohustuslikus korras oma lastele pähe määrinud ja käin perioodiliselt kontrollimas.

Aga tõesti on olnud ka juhus, kus huviline palus endale kogu (sic! see oli kusagil 70 juures) sarja posti panna.

- Optimistlikud müüjad pakuvad varasemaid SH väljaandeid osta.ee keskkonnas mõnda isegi 50.- tükist. Järelturu olemasolu võiks käsitleda kaudse tunnustusena tehtud tööle ?

No kui ennast kiita, siis – palju üldse on eesti keeles sarju, mis teise satta jõudnud?

See küsimus nõuaks tegelikult väga pikka vastust, mis otsapidi jõuab meie kirjastusturu spetsiifika ja laiemalt kultuuri jätkusuutlikkuseni. On hea tunne küll, et ära on tehtud midagi, mis tõenäoliselt omab oma kohta eesti kultuuris läbi sajandite... aga jah, selle kohta peaks kirjutama essee.

- Kas kodumaise autori väljaandmine on riskina suurenenud või vähenenud, arvestades näiteks veebi kommertsialiseerumist, kunagiste konkurentide ulme peale ninakirtsutamist ja raamatu kui meedia tähtsuse vähenemist? Jääb eesti omakeelne ulme ellu?

Eestikeelne ulme ei jää ellu.

Eesti kirjandus üldse ei jää ellu ja tegelikult ka mitte eestlus kui niisugune.

See on karm paratamatus – sellise rahvaarvu ja sellise suhtumise juures on tulemus garanteeritud, vastu vaielda saab ainult emotsionaalselt pinnalt, tühjade loosungitega. Inimkond on hakanud ka üldiselt taas rumalamaks muutuma ja lugemine väheneb paratamatult. Läbi mängude ja meelelahutuse üldisemalt on ulmel – ehk ideekirjandusel, vastandina siis tavakirjandusele, mida oleks kohane nimetada antud kontekstis olme- või isegi tühikirjanduseks – küll šanss ellu jääda, kuid näib, et sügavamad ja raputavamad ideed kaovad nii idee- kui olmekirjandusest.

Kaitsesin mõne aja eest TLÜ-s infoteaduse lõputöö sarnasel teemal ja julgen öelda, et tean, mida räägin – ma olen üsna veendunud, et eesti keel kui arenenud kirjakeel sajandi lõpuni välja ei vea. Aga noh, kõlab morbiidselt, ent praegu ju veel loetakse...

-  Kõige lõbusamad juhtumid ja ebaõnnestumised su kirjastajatööst? Kõige naljakam esitlus või kõige totram viga, mis trükki läks?  Vaidlused kaanepiltide üle? Muid värvikaid mälestusi kirjastajapõlvest?

Ehh, ikka väga lolle apsakaid on juhtunud ja – ju ikka mitu inimest kontrollib! – kuidagi ei raali väljagi, kuidas ometi sihuke jama läbi läks. Üks raamat tuli trükikojast 3mm väiksemana kui kõik teised; ühel on sarja number vale; ühel on ees ja serval eri pealkirjad... Kõik tegelikult lollakad näpukad.

Kaanepiltidest võib-olla vaid, et et suurepäraselt läheb koostöö Liis Rodeniga, teist äärmust aga esindab  üks ennasttäis kunstnikujupp, kes, peale seda, kui ma ta töö kõlbmatuks tunnistasin, inises aastaid võrgus SH kujunduse kallal.

Eesti autoritega (+koostajate-tõlkijatega) on koostöö üldiselt sujunud, aga kõige parem tunne on jäänud Veiko Belialsiga. Ja Helga-Johanna Kuusler kirjutas soovituste järgi oma raamatut ikka üsna palju ringi – ent tulemus tasus ära.

Autoritest üks jäärapäisemaid oli Tiit Tarlap, kes oma käsikirjas mitte midagi ei muutnud. Mitte midagi – isegi mitte ilmseid apse ja vasturääkivusi. Kuna ma aastate jooksul (ta oli algusaja Estconidel regulaarselt kohal) ikka teinekord aitasin tal kõvasti võtta ja talle teinekord Sinti külla sattusin, siis mind ta... hm, talus – mõned kirjastajad saatis ta ka otse sinnasamusesse.

Sarja algusaastatel jäi ühe eesti autoriga kokkulepe, et katsume talle honorari kulkast saada (et teatud võistluse esilugu ja nii edasi, lootust oli), aga ei saanud... Siiani on tegelikult piinlik sellele mõelda – arvestasime valesti, andsime asjata lootust...

- „Sündmuste horisondi" kodulehel on tulevikuplaanide virtuaalne raamatunumber 1001, kuidas helge tulevik paistab? Praktilisemalt ka, mis Jõuluvana kingikotti 2025. detsembriks jõuda võiks ?

Lähemad plaanid rääkis Eva ära. Pikematega – mulle on see suuresti hobi, seega teen, kuni peale maksma ei pea.

See 1001 on seal... nojah. Kunagi sai pandud lihtsalt piisavalt suur number, et see esimesena püsiks.(tehniliselt käib sorteerimine järjekorranumbri järgi, eks ole, ja kedagi ei paista häirivat teatud allusioonid 1001 öö juttudega). Eesmärgina seda ikka ju realistlikult võtta ei saa – või noh, et annan sarja välja 40 aastat, 25 raamatut aastas... just.

Teine numbrialternatiiv sinna on mõttes mõlkunud 101010 (mis on 42 kahendkoodis). Hm, võib-olla vahetangi ära...