Tutvustavas tekstis ütleb kirjastus Tänapäev:
Tänapäev on nö üldkirjastus, mis tähendab, et me avaldame raamatuid enam-vähem kõikides teemades.
Reaktor küsitles Tauno Vahterit ulme, kirjastuse ja eestikeelse kirjanduse teemadel.
Milliste väljaannete üle kirjastusena uhkust tunnete?
Kuna praeguseks oleme avaldanud juba umbes 3000 raamatut, siis selle koguse pealt on raske üksikuid välja tuua. Neid on üsna palju ja erinevatest teemadest, lasteraamatutest romaanideni, sari „Punane raamat" hakkab jõudma 250. raamatuni ning on ikka elus, oleme avaldanud väärt kirjandust läbisegi vimkaprojektidega.
Tänapäev ei kajasta raamatuid otseselt jaotusena „ulme", samas on aegade vältel välja andnud vägagi tuntud ulmeteoseid, nii populaarsemast valikust („Näljamängud") kui ka arvukate ulmeauhindadega pärjatud N. K. Jemisini raamatuid. Kuidas siis on kirjastuse üldine suhtumine ulmesse?
Ulmet me eraldi esile ei tõsta, sest eks ta on üks paljudest suure ilukirjandusteema harudest. Ka raamatumessidel räägitakse pigem üldiselt ilukirjandusest, kuigi seal leidub ka üksnes ulmekirjandusele spetsialiseerunud agentuure ja muid kontakte. Ulme ei ole meie ilukirjanduse valikus väga suur teema, laiemas mõttes avaldame ilmselt paar raamatut aastas.
Millised on ulmekirjastamise kriteeriumid, mis panevad raamatusse panustama? Näiteks kas otsus „jah, teeme" on nõupidamiste tulemus või lähtub mõnikord motiivist „lugesin nii head raamatut, et küll juba ots otsaga kokku tuleb"?
Paraku raamatu headus ei ole kuigi selges korrelatsioonis tema müügiga. Ei saa küll öelda, et ka lollimad raamatud headest alati rohkem müüks, pigem on küsimus selles, millisel teemal on rohkem lugejaid ja millisel vähem. Enamik ulmekirjandusest on nišiteema, aga siin lisanduvad Eesti turu omapärad.
Üks asi on see, et meil on väike turg ja raske on seda minimaalset ostjate arvu kokku saada (selle kohta ei saa täpset numbrit öelda, aga laias laastus võib öelda, et kui raamatul pole 300-400 ostjat enne allahindlust, siis see raamat lõpetab selges miinuses). Kui suures riigis võib teema olla, et kasum on liiga väike, siis meil on pigem küsimus see, et me ei saa teha raamatut, mis lõpetab tuhandete kaupa miinuses. Asi ei ole selles, et me teeniks ainult viis eurot ja põlgame selle ära. Paraku suure osa ulmekirjandusega see oht on, nagu on kogemus näidanud.
Üha rohkem loetakse inglise keeles, see tõmbab turgu veelgi koomale. Huvitav süvenev nähtus on turu kaldumine üha rohkem naiste poole – aktiivsete lugejate seas meeste osakaal pidevalt langeb, naiste oma tõuseb ja see peegeldub ka žanrites. Kuigi osalt just seetõttu on oluliselt tõusnud teatud osa fantasy lugemine, siis seda loetakse valdavalt inglise keeles. Eks me muidugi hoiame silma peal, mis sorti raamatud välismaal ka ulmes parajasti populaarsed on, aga lõputute romantiliste fantasyromaanide laviiniga ei taha liiga lähedasse vahekorda astuda.
Kui pikk on pabertrükise müügiperiood? Kas soodushinna kehtestamise aeg on kindlalt paigas, millised tegurid raamatu saadavust mõjutavad?
Ei ole üht kindlat reeglit. Kümme aastat me ei saa raamatut müüa, sellega kaasnevad ju laokulud jne. Eesti turu omapära: aktiivne müügiaeg on sageli läbi vähem kui kuue kuuga. Kui järgmise aastaga müüakse nt paarkümmend raamatut, siis on see täielikult läbikukkunud projekt. Häid tõlkeraamatuid leida ning neid kirjastada ei ole väga keeruline. Raske on seda teha nii, et neid raamatuid ostetaks ja loetaks. Keegi ei taha ühtegi sarja nalja pärast pooleli jätta, aga korduvalt on juhtunud, kui müüginumbrid on iga järgmise osaga üha kehvemad. Kui keegi ostab raamatuid pärast kolmandat allahindlust kahe euroga, siis sellest ei ole müügi mõttes enam mingit kasu (kirjastus saab sellest kätte alla ühe euro, aga kulud on ikka samad). Paraku on tihtipeale ulmevaldkonna raamatutel raskendav asjaolu, et raamatud ilmuvad sarjades ning on kole mahukad. Kui arvutus näitab, et tõlge maksaks eesti keeles nt 40 eurot, siis reeglina ega ta ikka ostjat ei leia ning siis pole mõtet alustadagi.
Kuidas tõlkijaid leitakse?
Eks on mingi kogus vanu kontakte, kellega sidemeid hoiame, ja pidevalt leidub uusi küsijaid. Päris uutele oleme vahel jaganud proovitöid ja siis vaadanud. Kõige keerulisem on nende keeltega, kust vähe tõlkijaid, toon siin näiteks itaalia ja tšehhi.
Moodsal ajal koguvad hoogu erinevad e-meediad: e-raamatud, e-raamatukogud, ... ee-ttelugemine ehk audioraamat. Kuidas E kirjastusele paistab, mis on Tänapäeva seisukoht E loomise osas?
Me teeme ka e-raamatuid (umbes 500 oleme teinud kokku), kuid nende osa müügist oma marginaalne, alla viie protsendi.
E-raamat on küllaltki niru, audiol on rohkem potentsiaali, aga selle mõju väiksele turule on üsna valus teema. Meil on võrdluseks külje all Euroopa ja maailma liider Soome, kus ilukirjanduses on audio tulu kasvuga kaasnenud paberraamatu langus (audio osakaal on juba suurem). Tagajärjed on natuke sarnased Spotify’ga, teenivad peamiselt vahendajad, autoritest teenib üksnes kõige teravam tipp, ülejäänute sissetulek pigem kukub. No ja kuhu sel Eestis kukkuda on...?
Kuidas teada annate, et uut ja huvitavat loota, kuhu end subskribeerima peab, et järjel püsida?
Üleriigilist meililisti me ei kasuta, see tundub nagu vananenud nähtus. Info läheb välja kõigile meediakanalitele, mõnedele kontaktidele otse ning meie sotsiaalmeediasse : FB ja Instagram. Infokanaleid on mu meelest umbes 30-40, ei hakka kogu loetelu panema.
Mitmed teosed tõmbavad uuesti tähelepanu, kui nende alusel film tehakse. Kas kirjastus planeerib varusid või korraldab kordustrükke, kui Hollywoodist on ühtäkki kaudtoetust loota ja ootamatuid lugejaid võib lisanduda? Näiteks hetkel Weiri „Ave Maria" – välja anti juba aastal 2021 ja hetkel saadaval soodushinnaga. Kuidas „Näljamängudega" läks, trükiti kohe küllaldaselt või telliti lisa?
Sõltub. Iga film ei tähenda suurt huvi tõusu. Kui film kukub läbi, siis pole ka sellest raamatule mingit tulu. Mõningaid sarju on meile müüdud ette lubadusega, et tuleb film/sari. Siis läheb tegelikult veel aastaid, raamat hinnatakse halvemal juhul mitu korda alla ja kui asi lõpuks valmib, siis pole raamatut ehk enam alleski. Praegugi ootame mitme lubatud filmi ja sarja tulekut, sh laiemas mõttes ulme valdkonnas (näiteks „Londoni jõgede" telesarja ja veel mitut).
„Näljamängud" oli selles suhtes anomaalne nähtus, et me ostsime sarja käsikirjana, see polnud veel kuskil ilmunud ja ilmselt olime ühed esimesed ostjad. Toona oli olemas alles esimese osa käsikiri ja tundus, et äkki prooviks.
Raamat müüs rohkem just raamatuna, mitte pärast filmi – kuigi eks need filmid selle puhul ikka aitasid hiljem ka.
Nii mõnegi puhul ei aidanud film mitte midagi. „Ave Maria" oli natuke teist moodi näide. „Marslase" ostsime samuti pikalt enne filmi üksnes raamatu põhjal, „Ave Maria" aga ilmus mitu aastat enne filmi. Seetõttu raamatu tiraažist oluline osa hinnati juba alla ning viimased eksemplarid müüdi vahetult enne filmi kinno jõudmist. Kui me oleks aga natuke juurde trükkinud, siis oleksid väikese tiraažiga uued kulud olnud nii suured, et uue trüki hind olnuks kordades kõrgem äsjasest allahindlusest ning seetõttu kaduski ära mõte seda uuesti avaldada. Natuke veider, aga väikesele Eesti turule küllalt iseloomulik juhtum, mida ennegi sattunud.
Mõnedki küsitletud on eestikeelse kirjanduse tuleviku osas pessimismi väljendanud. Ulme osas ei julge siinkohal küsidagi, kuidas üldse eestikeelse raamatu tulevik tundub?
Eestikeelne raamat on hetkel selges kahanemise faasis. Langevad tiraažid, avaldatud nimetuste arv ja spetsiifilise kirjanduse avaldamine – sellise, mille lugejaskond on väike või mille lugeja liigub inglise keele peale. Nende hulka käib ka ulme.
Mis ulmesõpru peaks Tänapäeva lähema aja avaldamisplaanidest ootusärevaks tegema?
Ei tea kas, sellise asja pärast väga ärevaks peaks minema. Võiks nüüd muidugi küsida, et mis asi üldse kellegi arvates on „ulme", mis on lootusetult pikk arutelu, aga näiteks on meil töös „Hukkunud alpinisti hotelli" uus väljaanne ja veel ühtteist.
Veel üks infobitt Tänapäeva veebist:
Tänapäeva logo on detail praeguse Iraagi alalt Samarrast leitud kausilt, mille viimane teadaolev asukoht oli Bagdadis Iraagi Muuseumis. Arvatavasti pärineb see ajast 5000 e.Kr. ning kujutab skorpionijumalannat, kes aitas ravida mürgiseid hammustusi. Teda tunti mitme nime all, näiteks Egiptuses oli selleks Selket. Logo autor on Tõnu Kaalep, kes leidis selle Vojtech Zamarovsky raamatust „Alguses oli Sumer” (1966, e.k. 1980). Me ise kutsume skorpionijumalannat mõnevõrra vähem austavalt, lihtsalt „logotüdrukuks”.
