Vastab Eva Luts

Kirjastus Fantaasia, asutatud aastal 1999.

1.      Olete nüüdseks juba välja andnud ... Pika Hermanni kõrguse torni raamatuid?[i] Või kui veel ei ole, millal arvate, et ulatub ?

Kirjastus Fantaasia on 25 aasta jooksul välja andnud 440 paberraamatut ja 283 e-raamatut. Seega 17–18 raamatut aastas.

2.      Kui sageli laekub eesti autorite käsikirju ja ligikaudu kui suur protsent neist avaldamisele jõuab?

Aastas vast umbes 20 käsikirja, statistikat teinud ei ole ja aastati väga erinevalt. Avaldamisele jõuab umbes neljandik-viiendik, sellest tegelikult on päris suur protsent vanu tuttavaid, kes saadavad teadaolevalt häid käsikirju. Jah, pean protsenti päris suureks.

3.      Kuidas kujuneb avaldatavate tõlkeraamatute valik? Kui julgesti võtate avaldamiseks Eestis tuntud autorite vahele tundmatuid – nt Asimovi raamatute vahele Rajaniemi omi?

Vahel on lihtsalt soov anda välja midagi, mis kirjastajale või tõlkijale meelepärane, aga kuidas müüb, seda ei oska ette ennustada. Samas võib nii mõnigi niisugustest projektidest osutuda müügilt päris heaks. Nimetan neid riskiprojektideks ja vahel on neid huvitav teha.

4.      Kas autoriõiguste saamine tõlkeks on Eesti kirjastajal lihtne või keeruline? Kas on raskem suhelda tuntud või tundmatute autoritega?

Sõltub agendist ja sellest, kas ta on varem eestlastega koostööd teinud, muidu võib teade, et kavatseme vähem kui miljonilisele rahvale raamatuid välja anda, neid natuke ehmatada. Aga enamasti on nad koostöövalmid.

5.      Ulmekirjastamine Eestis on suhteliselt tänamatu töö, mis ei too suurt kasumit. Miks te hoolimata sellest kirjastamisega tegelete ja alla pole andnud ning mis teeb selle töö meeldivaks? Kas on olnud hetk, kui tundub, et enam pole mõtet ja võimalusi edasi teha? Raamat, mis päästis kirjastuse?

Kuidagi olen sattunud algusest peale väga meeldivate koostööpartnerite peale – ja kõik sõbrad ja pereliikmed on samuti olnud väga toetavad. Lisaks veel hulk väga andekaid autoreid, kes ka tasapisi on jalad alla saanud. Mind on toetanud väga meeldiv ulmeseltskond. Kuigi olen välja andnud ka hulga mitte-ulme raamatuid ja raamat, mis kirjastuse võib-olla päästis, oligi üks niisugune – nimelt Jean Websteri „Kallis vaenlane“, mis on tuntud noorteraamatu „Pikkjalg-isa“ järg. Väga sageli on hetki, mil tuleb järele mõelda, mida ja kuidas edasi tegutseda, aga jällegi – julgustajate hulk on ikka päris suur, alates pereliikmetest kuni hulgimüüjateni, autoritest lugejateni.

6.      Kas on ka mõni südamelähedane projekt, mis ehk jõuab pigem kahjumisse, aga väga tahaks välja anda? Mõni meenutus ajaloost?

Praegu on mulle väga südamelähedased Dresdeni ja Vlad Taltose sarjad, mida ma tahaksin ikkagi jätkata, kuigi pikapeale on mõlemad jõudnud selleni, et lihtsalt tasuvad ehk ära, kui veab. Samas – nad on nii huvitavad! Ma olen ise fänn. Tegelikult on päris paljud kirjastajad Eestis omamoodi fännid, kes püüavad omaenda rida jätkates samaaegselt nii ellu jääda kui ka oma ideid teostada.

7.      Kui juba ajaloost räägime, kas on mõni raamat või sari, mis tundub kõige suurema saavutusena – „MEIE tegime!" Või – teiselt poolt, suurim altminek? Sari või raamat, mille avaldamata jätmisest on endiselt kahju, ja miks see käest libises?

Kõige suurem saavutus on minu arvates koos Ulmeühinguga korraldatud jutuvõistlus ja selle jätkumine. Ja suurepärased sarjad, mis praegugi jätkuvad – Sündmuste horisont, Orpheuse Raamatukogu, Täheaeg, OR Kuldraamat, Kaarnakirjas. Vahel vajuvad mõne väliskirjaniku autorisarjad lõpupoole ära, st iga järgmine müüb veidi vähem, kuigi kõik on endiselt hea. Seega on väga kahju, kui mingil hetkel pean mõtlema, et kas jätkata või mitte, neid sarju on ette tulnud.

8.      Kui palju lugejate või ostjate valik imestama paneb?

Kunagi imestasin palju rohkem kui praegu, seega see küsimus on mõnevõrra hiljaks jäänud. Praegu lihtsalt tean, et kõik ei saa kõigile meeldida ja ehk ongi parem, et ühele meeldib rohkem üks raamat ja teisele teine.

9.      Kuidas raamat teie juurest raamatukogusse jõuab? E-raamatukogusse?

Enamasti tegelevad sellega hulgimüüjad, ka e-raamatutega, aga mul on paar raamatukogu, kellele olen juba päris kaua ise müünud – Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu ja Lääne-Virumaa Keskraamatukogu.

10.  Kui palju inimesi ühe raamatu kallal keskmiselt töötab autorist trükikojani? Kuidas neid leitakse?

Raamatu väljavalijad, toimetajad, agentide-autoritega kokkulepete sõlmijad, autorid ise, raamatupidajad, tõlkijad, illustraatorid, küljendajad. Kirjastajad. Trükikojas endas on neid muidugi ka päris palju. Trükkalid, köitjad, kiletajad, pakkijad, autojuhid. Hulgimüük, reklaam, ajakirjanikud, poemüüjad. Neid inimesi on igatahes päris aukartustäratav hulk. See süsteem kujuneb kuidagi aja jooksul ise. Juhus viib kokku sarnase mõtlemisega inimesi.

11.  Millist uudiskirjanduse reklaami usaldate ja kasutate?

Armastan väga sotsiaalmeediat. Aga kõike muud kasutan ka, ajalehti, raadiot, televisiooni, kui vähegi õnnestub ajakirjanikke kaasa tõmmata.

12.  Milline on raamatute edasine saatus, kui pood neid maha müüa ei suuda?

Näiteks jõuda minu koju ja seal endiselt ostjaid oodata – ja ka leida. Vahel on väga imelik see, et ma näen hirmsasti vaeva, et mõnda raamatut maha müüa – ja siis, kui raamat on otsas, ilmuvad äkki harulduste otsijad ja hakkavad neid hingehinnaga taga ajama. Iga raamatu saatus on erinev ja püüan valida igale õige tiraaži.

13.  Kõige lõbusamad juhtumid ja ebaõnnestumised Teie kirjastajatööst? Kõige naljakam esitlus või kõige totram viga, mis trükki läks? Kõige piredam välismaa agent või kõige toredam välismaa autor? Vaidlused kaanepiltide üle? Muid värvikaid mälestusi kirjastajapõlvest?

Mõned välismaa autorid on juhuse, kirjastajate ja autorite endi tahtel rohkem eestlastega suhelnud. Nende hulgas näiteks Charles Stross, kes ütles mulle pärast Eestis käiku, et ta armastab väga eestlastest ulmefänne. Kui ta Eestis käis, suhtlesime üritustel ja ürituste järel päris palju. Läksime kõrtsi, fännide ringkond ümber üha suurenemas. Kõik tõlkijad ja toimetajad said temaga rääkida, millest tahtsid. Ka Jim Butcherit võib vaid kiita – Dresdeni-lugude autor. Ta andis eriintervjuu Reaktorile, milles vastas eesti fännide küsimustele. Pealkiri on „Ehitasin Dresdeni Merlini, Gandalfi, Sherlock Holmesi ja Spenseri varuosadest!“ See on päris lõbus intervjuu. https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-jim-butcher-ehk-ehitasin-dresdeni-merlini-gandalfi-sherlock-holmesi-ja-spenseri-varuosadest

Totrate vigade küsimusest paluksin luba sujuvalt üle libiseda…

14.  Kas Reaktor on mõne Teie värske üllitise uudiskirjanduse rubriigis maha maganud ja millega võib arvestada Jõuluvana kingikotti panemiseks?

Uudiskirjanduse rubriiki püüan ise raamatuid saata, seega kui keegi on midagi maha maganud, siis tuleb välja, et olen tavaliselt ise süüdi. Reaktorit ennast võib vaid kiita. Selle aasta jooksul püüan avaldada jutuvõistluse kogumiku „Nelja Aastaaja Aed“, äsja on ilmunud Triinu Merese kogumik „Teistmoodi tavaline“ ja Brandon Sandersoni Taevasselennu-sarja viimane raamat „Võitleja“. Viimatiilmunutest pean parimateks Ballardi „Neljamõõtmelist luupainajat“ ja Vance’i „Draakonite isandaid“, samuti eesti autorite kogumikku „Lumetüdruk“, mis ilmus sarjas Kaarnakirjas. Toimetamisel on Alfred Besteri „Lammutatud inimene“ ja Roger Zelazny „Surnute saar“. Väga püüame ka valmis jõuda hiina sarja „Deemonliku tee suurmeister“ esimest raamatut, mis sai Hooandjalt toetust – suur tänu!