kaanepilt
 
mant 2021

Käes on jaanuarikuine Reaktor. Talve selgroog on murtud. Karu pöörab külge ja hakkab teist käppa imema. Ulmekirjanikel on jutuvõistluse loo mustand valmis. Lugejatel on järjekordne raamatusari poole peal. Ajakirjades on tavaks roteerida peatoimetajat. Seda muistset tava järgib ka Reaktor ja järgmises numbris pöördub meie heade lugejate poole peatoimetajana juba Joel Jans.

Seekordses numbris on Joel aga teie ees intervjueeritava rollis, sest äsja ilmus poelettidele tema uus romaan „Ajudraiver“. Selle teose kohta leiab meie ajakirja tagasihoidlikelt veergudelt ka arvustuse, samuti nagu ka Tamur Kusnetsi „Kronošütisti“ ja Manfred Kalmsteni „Täheraua saaga“ kohta.

Oma uue romaaniga, mida Reaktor läbi käesoleva aasta järjejutuna avaldab, rikastab Eesti ulmelava Osvald Soobli hiidkärpide maailmast rääkiv „Üle ilmapiiri“.

Loe edasi...

{SILDID}
 
photo 2023-01-31 22-16-22

1.     Milline oli väikese Joeli lapsepõlv, kus see kulges?

Elvas ja Rõngus, natuke ka Pühaste külas. Sellest viimasest ma mäletan vähe, kuna kolisime Elva, kui olin viiene. Edasi käisin vaheldumisi Rõngu, siis Elva ja lõpuks taas Rõngu koolis. Elvas ei tahtnud asjad kuidagi sujuda, sest teised lapsed olid kuidagi liiga kurjad ja närvilised ning õpetajad hoolimatud. Rõngu Keskkooli saan aga seevastu ainult hea sõnaga meenutada. Eks ma natuke üksik laps olin, sõpru just eriti palju polnud ja ilusamad ilmad kulgesid ratta (või punnvõrriga) mööda Elvat ringi sõites ja kehvemad ulmet lugedes.

Loe edasi...

{SILDID}
 
ajudraiver

„Ajudraiver“ on Joel Jansi viies romaan. Julgen väita, et tema raamatud lähevad iga korraga üha paremaks. Alguses teiste kirjanikega kahasse kirjutanud autor on kogunud julgust sooloprojektideks ja saab nende tegemisega väga hästi hakkama.

Seekordses teoses käsitletakse surmajärgset elu täiesti uue nurga alt. Ühtaegu unenäolises, tehnilises ja seiklusrikkas ulmeromaanis satub noor programmeerija Felix pärast autoõnnetuses hukkumist paradiisi, kuid avastab peagi, et see ei sarnane sugugi Piibli taevariigile ja kogu teispoolsusega on midagi väga valesti.

„Ajudraiverit“ võiks nimetada ka psühholoogiliseks romaaniks, sest tegelaste mõtteid ja tundeid on päris palju kirjeldatud. Isegi tehisintellektides on inimlikkust. Koos oma vigade ja heade külgedega teevad AI-d ja arvutiprogrammid, sealhulgas viirused, otsuseid, mida inimesedki teeksid. Nad mõtlevad, peavad plaane, neil on ambitsioonid ja emotsioonid.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kronosütist

Ausalt öeldes ei teadnud ma autorist enne 2022. aasta suvist Estconi väga midagi ja kuna oli plaanis just Estconil väljahõigatud uut intrigeerivat ulmeteost lugeda, siis sai veidi ka autori eelneva loominguga tutvutud ja ajalooline jutustus “Püha Jüri kutsikad” läbi loetud. Sarnaselt sellele teosele on ka käesolev lugu väga detailne ja on näha, et autor on kirjutanud asjadest, mis on kas väga hingelähedased või mille kohta on tehtud väga põhjalik taustauuring. Samas kohati võib see mõne lugeja isegi ära hirmutada ja tunduda igav, kui uusi detaile ja fakte sajab igas paragrahvis kui täpsusküti tabamusi. Mulle meenutas see väga “Seiklusjutte maalt ja merelt” sarjast lapsena loetud lugusid, kus tuli vaim pikemateks kirjeldusteks ja tausta pajatusteks valmis panna.

Loe edasi...

{SILDID}
 
täheraua

Ega aeg ei ole raisata. Carpe diem ja kõik need muud tarkusesõnad. Teadlikult vanainimeselikult kõlades, siis mida vanemaks saan, seda väärtuslikumaks oma aega hindan. Mis kultuuritarbimise kontekstis tähendab, et kui kohe ei haara, siis võibolla annan teise võimaluse veel, võibolla isegi kolmanda, aga siis on ka kõik. Muusikat, mida ma veel ei ole kuulanud, filme, mida ma veel ei ole näinud ja raamatuid, mida ma veel ei ole lugenud, on sedavõrd palju, et suruda mingi asjaga lihtsalt sellepärast lõpuni, et algust tegin, ei tundu mõistlik. Peab ikkagi olema midagi sellist, mis haaraks, midagi mis kõditaks uudishimu, mis paneks küünituma, nurga taha piiluma, et mis seal ootamas on. Olgu see siis mingi uus lugu või kuidagi teise nurga alt räägitud vana lugu. Miski peab selle loo külge köitma.

 

Isiklik tähelepanek näiteks sarjade osas, kus varasemalt püüdsin ikka vähemalt esimese hooaja lõpuni kangutada.

Loe edasi...

{SILDID}
 

PÄEVA MATERJAL WIKIPEDIAS DETSEMBRIS 2022

 

KUU ASTRONOOMIA: "Apollo 17" (11. detsember, 50. aastapäev)

"Apollo 17" oli NASA viimane Kuu-missioon ja sellest ajast, juba 50 aastat pole keegi Kuu peal käinud. Sinna on ainult saadetud. Kapten Eugene Cernan ja Harrison Schmitt kõndisid Kuul, Ronald Evans jäi kosmosesse. Cernanile oli see viimane, Schmittile ja Evansile ainus kosmosereis. Schmitt on ainus elukutseline geoloog, kes Kuu peal käinud. Missioon purustas hulgaliselt rekordeid: pikim mehitatud Kuu-reis (12½ päeva), astronautide suurim kaugus kosmoselaevast Kuu peal (7½ km), pikim Kuul viibimise aeg (22 tundi), suurim Kuult toodud kivimite kogus (115 kg) ja pikim aeg Kuu orbiidil (üle 6 päeva). Maandumispaigaks valiti vulkaanide kujundatud piirkond ja kogu missioon oli eelmistest rohkem teadusele pühendatud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
ajumehikesed

See tekst ilmus “koomiksimaailma” postituste vahekokkuvõtte ja uute kirjutiste sissejuhatusena noorukeseses ulmeblogis Rujanaut. (Originaalpostitust saad lugeda siin: https://rujanaut.blogspot.com/2023/01/koomiksiroom-sissejuhatuse-asemel.html) Reaktori jaoks kirjutasin lõppu paar sõna lisaks.

Ennevanasti, ammu-ammu, aastal 2018, juhtusin kirjutustoa suitsunurgas (sest nagu me nüüd juba õppinud oleme, paljud lood algavad just nõnda) tollase peatoimetaja Loidega Reaktori sisu üle diskuteerima. Käisin välja enda arvates suurepärase mõtte, et Reaktor võiks kirjutada veebikoomiksitest, ja sain ruttu teada, et ettepanek "te võiksite sellest kirjutada" võrdub tegelikult pakkumisega "jah, ma kirjutan teile sellest".

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar Kristi Reisel

Pilt2


1. Kes oled ning millega tegeled?

Olen Kristi ja toimetan väga erinevates valdkondades. Tunnen ennast hästi ärikeskkonnas, maalin ja teen näitusi, loen ja pisitasa kirjutan. Hiljuti liitusin Ulmeühinguga ja olen vaimustuses, et sellised inimesed on päriselt olemas. Mulle nii meeldis Veiko Beliase muiates tehtud kommentaar, et noh, leidsid nüüd oma inimesed üles? Jah, leidsin.

 2. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Just panin käest Roger Zelazny „ Üksildane oktoobriöö“. Väga muhe lugemine, aga see ei ole sci-fi. Ulme teine serv, kus on ohtralt fantaasiat, ja antud juhul ka head huumorit.

Loe edasi...

{SILDID}
 

geeniloks

Geenilõks
Blake Crouch

Algul ei saa Logan Ramsay aru, et miski on muutunud. Ta tunneb end lihtsalt pisut … nutikamana. Suudab paremini keskenduda. Paremini mitut asja korraga teha. Loeb veidi kiiremini, kõik jääb paremini meelde, vajab vähem und.

Üsna pea ei saa ta seda enam eitada: midagi on ta ajuga teistmoodi. Ja kehaga ka. Ta hakkab maailma ja end ümbritsevaid inimesi – isegi neid, keda ta kõige rohkem armastab – nägema täiesti uue pilguga.

Logani genoomi on häkitud. Ta on sihtmärgiks saanud põhjusel, mis ulatub aastakümnete taha ta mineviku tumedaimatesse aegadesse ning kohutavasse perekonnapärandisse.

Kirjastus Helios
Tõlkinud Eve Rütel
392 lk.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Maarja

Tim Hornet „Veripunane kingitus”

Kord aastas külmal talveajal käib mööda majasid suur sarviline elukas koos inimverejanuste tontidega. Sarvilisele peab andma korralikult süüa-juua ja tegema kingituse, muidu tormavad tondid sisse oma nälga kustutama. Ühel naisel valmib aga plaan, kuidas sarvilise ja tontide eksistentsi jäädavalt muuta.

Tegemist on sisuliselt muistendiga, kuid lool puudub tavapärase muistendi hõng. Selle asemel on tugevalt tunda autori isiklikku stiili, mis mulle iga tema järgmise looga üha enam meeldib.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kiilaspäine+Tõnis

Veripunane kingitus

Tim Hornet

Igavesest ajast igaveseks neetud Sarviline on taaskord külas emandal, kes lubab järgmiseks aastaks talle ja ta tontidele mingit kingitust, mis peaks muutma tema needuse iseloomu mingil moel.  

Kas teadsite, et jõuluvana päkapikk (inglise keeles „elf“) on soome keeles „tonttu“? Seega pole sarvilise tontide muundumine millekski enam-vähem päkapikuliseks keeleliselt sugugi ilma pretsedendita.

Lugu on siis väikestviisi muinasjututöötlus – justkui oleks jõuluvanamuinasjutu variatsioon. Või noh, mis ta niiväga muinasjuttki on – on jõuluvana ja iga-aastased kingitused ja punane kuub. Pigem on elementide komplekt kui selge lugu. Ent sedagi saab looks ümber töödelda, mida Tim Hornet on ka teinud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Viimaks on see asi juhtunud. Kahupäine mees astus tee serva ning kohendas vargsi oma tulioranži särki. Viimaks on ta nagu kõik teised tema sõbrad - ta on Eufooriumil käinud. Ta kohendas veelkord särki, kergitas pükse ka ning vaatas pikalt eemalduvale kosmosesadama süstiktransporterile järele.

Järgmine kord tulen naisega, lubas ta endale. Kindlasti koos naisega. Mis see mõni pruut ikka nii kaugele rääkida on ja uuesti raha kokku. Tulen kohe mesinädalatele!

Juba peatänaval kõndimine oli siia tulemist väärt. Mees astus kõrvale, et sõrmiksisalik endast mööda lasta. Seejärel väävlihõngune moletoptur ja siis kollase-punasevöödiline sulgmadu Beeta …Mees ei pannud täpselt tähele, millisest beetast TI-giid talle kõrva oli sosistanud. Täiesti Tavalisi, mehe enda liigi moodi inimesi oli tänaval ikka ka. Mees jäi seisma, et möödunud piltilusale tüdrukule pikalt järgi vaadata. „Kohalik või ka turist?“ mõtles ta igatsevalt.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„See oligi kõik? Peale nii pikka eelmängu ootasin ma ikka midagi...  Persse!“ urahtas Barbar vihaselt, visates oma kiivri valju kolinaga vastu kivi.

„Tundus väsinud,“ täheldas Kütt, silmitsedes maha visatud 0076arustust. Ta oleks tahtnud rääkida selle hoidmisest, kuid tegelikult tundis ka ise pettumust. Kui mitu aastat olid nad juba Nõiddeemonit jahtinud? Ja nüüd, kui nad lõpuks talle sappa said, lasi ta neil end läbi kloppida ja põrmustada. See polnud õige asi.

Ta oli korduvalt näinud õudusunenägusid valgest sarvedega pealuust keset pimedust.

Nõiddeemon oli surematu ja kõikvõimas. Miks ootas ta neid üksi koopas ja võitles nii vähe?

Kui mitte… Nõiddeemon polnud kõigest sellest ära väsinud.

Kütt oli haldjas ja teadis, mida tähendas teistest kauem elada. Ühel hetkel sai seda liiga palju.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Uppuvast linnast võib leida nii mõndagi, mis meile loogikavastane või lausa ilmvõimatu näiks. Tihti on küsimus vaid õige tänava, poe või inimese tundmises. Teadjamad kodanikud tunnevad tohtreid, kelle imerohud panevad loomad inimkeeli rääkima, pagarikoda, kus tainas end ise sõtkub, ning oskavad juhatada isegi Väikesele Kõrvaltänavale Kuskil Seal Vahepeal. Üht taolist eriskummalist paika külastab aga pea igal nädalal Kahvatu Teller, pärisnimega Janne.

Lõuna poolt, Valge Suvepalee ja seda ümbritseva Rohelise Lossiaia juurest Suure Tähtsa Väljaku suunas jalutades jääb vasakut kätt Vaikne Kohvik, kus viisakas rahvas hääletult teed rüüpab. Paremal seisavad kõrged kivimajad, kus elavad heal järjel kodanikud. Päris keskväljaku lähedal asub aga unenägude pood, kuhu Jannel asja oli.

Ta asus teele enne päikesetõusu. Laia munakividega sillutatud tänavat kattis paks piimane udu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
soobeli kaanepilt

Käesolevast numbrist alustab Reaktor Osvald Soobli romaani "Üle ilmapiiri" järjejutuna avaldamist (Toimetus).

1. Viimane lahkuminek

 

Üksikud lumehelbed pudenesid okstelt läbi kuuvalguse vaiksele metsarajale. Lumevaip puude vahel oli sile ja puutumata, siin polnud kaua keegi käinud. Kolm kogu rühkisid läbi värske lume – paksudes talveriietes noormees ja külmast kühmus pikkade mustade juustega neiu, vana rääbakas talvemantel vormikale kehale heidetud. Neid saatis paks valge väheldast kasvu hobune, kelle lakk ja saba olid süsimustad nagu neiu juuksed ja metsa kohal kõrguv tähistaevas.

“Niisiis, nüüd on selge. Ufo-sid enam ei ole, mingit saladust enam ei ole, eks?“ rääkis noormees õhinal. “On lihtsalt kangaroidid ja pikad humanoidid, eksju? Ja mingised rebasnaised. Neljasõrmelised. Kõik teavad, kõikjal uudistes räägitakse.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Alljärgnev jutuke on noore Jack Londoni katse kirjutada tondijuttu. Arvestades, et loo ilmumise ajal 1895. aastal oli ta avaldanud vähem jutte kui ühel käel on sõrmi, ei saa tulevasele klassikule ka midagi ette heita.


„Märkimisväärselt hea – sinu kohta, kuid ma tean üht, mis ...“

„Ei, ei, Damon. Ma tean, et sul on alati üks parem lugu võtta, aga ma ütlen seda täie tõsidusega, ja kui sa kahtled selle tõepärasuses, siis usu vähemalt minu siirust seda öeldes.“

„George! Kas sa tahad mulle öelda, et sa tõepoolest usud kummitustesse? Miks, see idee on absurdne ja sedaviisi ühendada usku sinuga on ... on ...

Loe edasi...

{SILDID}
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0520)