labürindijooksjaJames Dashneri raamatu Labürindijooksja näol on tegu uue noorte seiklustriloogia esimese osaga. Eesti keelde on loo tõlkinud Mai Tõnisoo, välja andnud kirjastus Tänapäev.

Tegemist on žanrile äärmiselt tüüpilise looga, mille võib ilmselt kokku võtta lausega: teismeline päästab esialgu sõbrad, hiljem maailma. Samas ei ole tüüpilisus tingimata halb – kohe üsna alguses saab selgeks, kes kõige rohkem teab, kellel on omad probleemid, kes on peategelase teel risti ees, ent nende elementide täpne kombineerumine jääb lugejale avastada. Mõnes mõttes võib teose žanritäpsust pidada isegi omalaadseks garantiiks: see on täpselt see, millena see paistab. Süvafilosoofilisi küsimusi ei lahata rohkem kui hädapärast vaja, kangelase jaoks läheb kõik lõpuks vaatamata kannatustele siiski hästi. Sellise teose lugemine on sageli kindla peale minek.

Paari sõnaga ka maailmast, mis loo ümber ehitatud on. On tulevikuaasta. Juhtunud on mingi jama, maailmas valitseb enam-vähem kaos. Kaos tundub olevat mingil määral valitsenud ka veidi enne seda, kui kogu jama juhtuda võttis. Kahtlase moraalse palgega suurkorporatsioon (alati on ju mõni selline!) sooritab ebaselgetel eesmärkidel eksperimente. Hulk poisse elavad keset labürinti, Välul. Keskelt labürinti avanevad uksed on päeval lahti, ent sulguvad ööseks – ja labürint muudab igal ööl oma kuju. Eelneva elu kohta mitte midagi mäletavaid, ent muidu igati funktsionaalseid poisse varustatakse kõige hädapärasemaga ning neil on „suurepärane” võimalus enda eest ise hoolitseda. Muidugi on vaja leida tee Välult lõplikult välja, aga kuidas täpselt ja mil viisil need kaks asja omavahel seotud on, selgub lugedes.

Keeleliselt on tegemist kena lobeda lugemisega. Silma hakkasid ainult mõned tõlkija kenad leiutused. Kuna olin enne lugemist sattunud vaatama ka filmi, oli meeles, mismoodi üht või teist inglise keeles väljendati ja Tõnisoo ümberpanekud mõjusid sobivatena.

Mida raamatust arvata? Kena ebapretensioonikas meelelahutus, mis ilmselt ei kogu enda ümber ei tohutuid fänniparvi ega vihkajate hulki. Väärtused, mida esile tõstetakse, on traditsioonilised: sõprus, vaprus, uudishimu... Veidi põhjalikumalt mõeldes võib leida keskkonnahoiu ja laborikatsete eetikapiiride teemasid, mis on düstoopias toimuvate lugude puhul samuti tavaline.

Alustasin lugemist küll mõningase eelarvamuse ja mitte eriti kõrgete ootustega, aga lugedes juhtus siiski midagi: raamatu lõpus tundsin vajadust järgi uurida, kas ja millal lugu edasi läheb. Kaasahaaravuse üle niisiis kurta ei saa. Kellele või kuhu soovitada võiks? Randa, vanni, kuhuiganes või kellele iganes on vaja meelelahutust, mis kohutavalt pingsat kaasamõtlemist ei nõua ja järgmist nädalat süngete filosoofiliste aruteludega ei täida. See raamat teeb oma asja hästi – tempokat sorti meelelahutuskirjandust on lugemisharjumust unustavas ja järjest väheneva tähelepanukestusega maailmas tarvis küll. Loodan, et järgminegi osa tõlgitakse, pigem varem kui hiljem.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.2293)