Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud … Kui mina njuubina Fuusiaga liitusin, oli see juba neljas. Fuusiale eelnes Hiline Lõikus ja seda oli mängitud juba aegade algusest. Ühesõnaga - pika ajalooga mäng, mida osapooled olid mänginud aastaid, aastaid ja aastaid. Erinevatel allikatel oli meeltesegadus, et kas oli mängitud viisteist või kakskümmend aastat. Peast käis läbi mõte, et see oleks nagu kutsika võtmine. Pärast vastutad tema eest kümmekond pluss aastat. Tegi pisut ettevaatlikuks, aga mis seal ikka. Olin otsustanud proovida kostümeeritud rollimängu LARP suurema seltskonnaga ja selles punktis ma olin.
Tutvumiseks anti link Fuusia impeeriumi kaardile ning pidigalerii kostüümidest ja küsiti, kes ma tahaksin olla. Oskasin anda kompetentse vastuse – mõmm, ja usaldasin selle mängujuhile. Kuna taust oli tuleviku post-apo, tundus hea mõte olla robot või android. Fuusia ülikud kasutasid ohtraid tehnilisi täiustusi enda keha juures ja robotilaadne olend võinuks sobituda. Andsin sellest teada ja kuna olin just lugenud „Mõrtsukboti,“ siis viitasin, et oleks tore olla pisut isepäine android. Sooviga lubati arvestada ja anda teada, kuhu meeskonda mind liidetakse. Edasi oli vaja vaid kostüüm hankida.
Olin teinud juba kaks olulist viga ja mäng ei olnud veel alanud …
Täna ma tean, et rollimänge mängides on oluline, KES sa oled ja KUS sa oled. Saad olla püsitegelane või episoodiline mängija ning sinu meeskonnast sõltub sinu mänguruum. Pead tegutsema etteantud piirides ja saavutama grupi eesmärgi. Meeskonna asetus mängujuhi malelaual on ülioluline. Teadmisetera edaspidiseks: uuri enne liitumist meeskonna võimalusi mängus.
Olin valinud nõrga algpositsiooni. Robotid on selles ühiskonnas ebaolulised ja … imperaatori ruumides oli relvastus laias laastus keelatud. Kogu minu raskerelvastus, mille olin lapselt sisse vehkinud, jäi suures osas kasutamata. Kahju, ma olin väga hästi relvastatud ja nägin enda meelest äge välja. Mind liideti Teweksbottomi hertsogkonnaga ja meil oli ainult üks naaber, kellega oleks saanud sõdida. Sõdida meie naaber ei tahtnud, tuli hoopis kosja. Poole kosjakauba ajal tuli teavitus, et kahekümne minuti pärast lõppeb meile teadaolev maailm tuumapommi läbi ja peigmees haihtus momentaalselt. Oleks olnud ju ilus – kuni surm teid lahutab … Ei olnud üldse kaua oodata. Andestust, ruttasin pisut sündmuste kulgemisest ette. Kõik olid mingi hetk väga hõivatud ära suremisega ja see oli efektne. Me ei ole sellesse punkti veel jõudnud.
Fuusia oli õukonnaintriigide ja paranoiade mäng. Kahju, et Teweksbottomil oli ainult üks naaber. Oleks võinud olla rohkem mänguruumi. Intrigeerida saab muidugi laiemalt, kuid kaugematel naabritel puudus meie vastu otsene huvi. Kõik tegelesid enda vahetute probleemidega. Erinevaid regioone oli seitse ja nad olid üsna eriilmelised. Üle kõige valitses imperaator ja tema võim oli absoluutne. Võim põhines tervistavatel sarkofaagidel, mida kõik aadlikud enda eksistentsi tuunimiseks mingi aja tagant vajasid. Pidevalt oli vaja laieneda, kuna imperaator võttis iga aasta suure osa maad endale.
Mängu sisenedes oli mul kergelt udune ettekujutus, mis toimuma hakkab, aga melu hakkas jalamaid pihta. Legionus sõimas värvikalt mingi vana asja eest Banjaij näo täis ja intriigid lõid kohe lõkkele. Imperaator oli erakorraliselt alamad enda juurde kutsunud ja teel saboteeriti mitmeid. Prohvet ei jõudnudki kohale ja tapeti enne ära. Mis oli info, mida Prohvet valdas ning mis ei tohtinud imperaatorini jõuda? Kõik olid kahtlusalused ja imperaatorlik inkvisitsioon asus asja uurima.
Üksteist mõõdukalt sallivad aadlikud olid kokkusurutud pisikesele pinnale imperaatori ooteruumis. Valitseja võttis kõik vastu peale Banjaij. Kirgede tormi oli palju ja värvikat. Imperaatori vastuvõtt oli erakordselt muljetavaldav. Mängujuhid oli kõvasti pingutanud. Mul oli tõsiselt kahju, et ei saanud olla igal pool. Olid oma meeskonnaga ja palju põnevat läks kaduma. Hiljem öeldi, et LARPi-de puhul ongi nii. Keegi ei koge mängu tervikuna. On palju pisikesi ägedaid killukesi ja kulgemisi, mis moodustavad terviku. Mängijad ja meeskonnad saavadki erinevaid kogemusi ja pärast jagatakse neid afterpartyl. Fuusia afterparty oli äge – imperaator isiklikult viibis seltskonnas.
Usun, et pea samapalju rõõmu ja meelelahutust kui mäng ise, pakkus hilisem arutelu Discordis. Andis tugevalt tunda, et inimesed tunnevad üksteist väga kaua. Aastatetagused naljad ja seosed, praalimised plaanidega, mis siis õnnestusid või mitte. Värske liitujana lihtsalt scrollisid ja ega eriti midagi kaasa rääkida ei olnud. Just tagantjärgi Discordi lõõpimist lugedes sai nii mõnigi maailma detail selgemaks. Vahva oli vaadata inimeste siirast suhtlemisrõõmu sealses keskkonnas.
Uustulnuka jaoks oli Discordis pisut keeruline. Keeruline selles plaanis, et sa ei saanud aru, kes oli kes. Olid mängu nimed, hüüdnimed ja päris nimed. Lisaks puudus visuaalne kontakt, milline tegelane kostüümis välja nägi. Kuna mängijaid oli palju, siis ei suuda kõigi nimesid fikseerida. Kui äratundmiseks oli ainuke õlekõrs pilt Discordis – ja see on näiteks must kass, siis … nojah. Vahepeal tuli naer peale, et nii siis nii.
Põnev oli mängu juures, et info kogunes kild killult. Oleks nagu krimijuttu lugenud. Mida rohkem sees olid, seda huvitavamaks läks. Järjest rohkem tuli taustainfot, mis muutis maailma sügavamaks. Mängu lõpuks ma sain juba enam-vähem aru, kus ma olen ja mida me teeme - ja siis saime tuumapommiga pähe ja surime ära.
Enne seda jõudis Inkvisiitor Volta Prohveti tapmises ülekohtuselt süüdi mõista. Sündmusteahel, mis selleni viis, oli mängulusti täis. Lihtsalt nii ilus oli vaadata kuidas kedagi süüdi lavastatakse. Respect kõigile osalejatele. Mängiti naudinguga, temperamentselt - ja siiralt tagajärgedest mitte hoolides. Nii nagu üks selle maailma aadlik tõenäoliselt käituks.
Öeldakse, et surma ees oleme kõik võrdsed. Mõned püüdsid Fuusias ikkagi veidike võrdsemad olla. Väga pikalt mängitud mängu tõmbas kokku ühes eelmises mängus välja lastud tuumarakett, mis Warsawasse kohale jõudis. Fuusia hävis ja orbiidil ohkas meditsiini AI. Ta vaeseke peab hakkama jälle nullist inimkonda taastama. Taas kehastuma imperaatoriks, kes järjest oma alamatelt maid ära võtab ja laienema survestab. Metsikutelt alamatelt ära võetud imperaatori isiklikel maadel algab tsivilisatsiooniseemne vaikne idanemine …
Võibolla kraabib ennast Warsawa tuhast välja üks räsitud olekuga android, kellel on ülesanne … Me ei tea seda täna, aga LARPI pisikuga on ta kindlasti nakatunud.
Esimene tuumasurm ei heidutanud. I will be back …
Pildistas Urmas Lipso
