Emaks olemisel on üks hiiglama vahva külg – täiesti südamerahuga võib lugeda lastele mõeldud kirjandust ja vabandada ennast välja lausega: „Ma lugesin seda pojale ette.” Nooremate laste õpetaja ja raamatukoguhoidjana olen sellest viimaste aastate jooksul ainult võitnud. Kui aga süda on juba ulmekirjandusele antud, siis tõmbab see sinna ka lastekirjandust lugedes. Selles artiklis puudutan just neid raamatuid, millega mul on olemas isiklik kogemus ja kokkupuude.

Eesti keeles ilmunud lastele ja noortele mõeldud ulmekirjandus on enamjaolt fantaasia – võlurid, ükssarvikud, erinevad võlumaailmad ja -loomad –, kuid leidub ka õudussugemetega lugusid ja pisut teadusulmet.

Teadusulme lipulaev eesti lastekirjanduses

Kõige nadim on valik eestikeelse teadusulme koha pealt. Ainsana meenub mulle hetkel Ilmar Tomuski ajarännusari, mille peategelasteks on neli kaheksanda klassi õpilast, kaks poissi ja kaks tüdrukut. Sündmused saavad alguse sellest, kui tüdrukud näevad pealt oma füüsikaõpetaja ajarändu, kui too tiiki uppuva poisi päästab. Nii selgubki, et Universum on valinud need kaks neidu ja nende kaks klassikaaslast samuti ajaränduriteks, kes seikleksid mööda erinevaid paralleelmaailmade ajajooni ja viltu läinud asju korda seaksid.

Olen sellest sarjast lugenud kolme esimest raamatut, rohkem enam ei jaksanud. Kuigi olen Ilmar Tomuski kirjanduslikust andest üldiselt võlutud, siis ajarändurite sari minu lemmikute hulka ei kuulu. Seda mitmel põhjusel.

Sarja avaraamat „Algaja ajaränduri seiklused” on suuresti pühendatud kõiksugustele teooriatele ajarändude võimalikkuse kohta ja füüsikale selle taga. Kuigi hindan autori pühendumist ja süvitsiminekut kõigi nende reaalselt eksisteerivate teooriate läbitöötamisel, on lastele ja noortele mõeldud raamatus raskestimõistetavad füüsikaloengud altminek. Päriselt rändamiseks jääb noortel loos aega väheseks, sest enamik paberist kulub ajarännu võimalikkuse selgitusteks, mistõttu lugu ise jääb minu jaoks nõrgaks.

Sarja teine osa „Seiklused paralleelmaailmas” on minu meelest tugevam, kuna seal päriselt ka toimub midagi põnevat. Noored satuvad paralleelmaailma, kus Eesti kunagi vabaks ei saanud, ning hakkavad seal laulvat revolutsiooni korraldama, et ajalugu õigetesse rööbastesse juhtida. See raamat pakub noorele lugejale võimaluse tutvuda meie ajalooliste sündmuste ja neid mõjutanud isikutega.

Sarja kolmas raamat „Universumi saladused” viib meid aga esimese sajandi Iisraeli, kuhu noored rändavad lootuses hoida ära süütu mehe hukkamine, kuigi mees ise teab täie kindlusega, et tal on vaja sinna ristile minna.

See lugu on minu jaoks täis asju, mis mind kui paadunud ajarännuraamatute fänni juukseid katkuma panevad. Näiteks ütleb autor, et võõras ajas olles noored ei vanane. Nii saavad nad oma päris ajast aastakümneid eemal olla, ilma et kodused nende naasmisel kahtlustavaks muutuksid. Ja kuigi ajarändu on Tomusk püüdnud põhjendada füüsikaga, siis see mitte vananemine on lihtsalt üks Universumi seadustest. Lihtsalt niisama, ilma põhjenduseta! Samuti – noored õpivad Iisraelis kolme aastaga ära kolm kohalikku keelt sellisel tasemel, et saavad turul teistele tõlgiks olla. See on pehmelt öeldes ebatõenäoline.

Sarja teises raamatus käis mulle närvidele seik, et noored vahetavad seal oma paralleelmaailma teisikutega kohad ja ajavad oma juuksed maha. Ja mitte kordagi ei mainita loos, et koju tagasi jõudes oleks nende vanemad nende äkiliselt kadunud juuste kohta midagi küsinud.

Viimase kümne aasta jooksul olen läbi lugenud vähemalt kolmkümmend ajarännuteemalist raamatut, olles olnud mitmele neist ka testlugeja, kui autor neid alles kirjutas. Niisiis on mulle tuttavad nii multiversumi kui ka ühe ajajoonega lahendatud rännulood. Seetõttu olen ilmselt Tomuski lugudele ka karmim kriitik kui peaksin, kuid neid lugedes puges tahes-tahtmata pähe mõte, et suudaksin ise mõne parema lastele mõeldud ajarännuraamatu kirjutada. Mine tea, ehk saan selle mõtte ühel päeval ka teoks teha.

Ma ei taha küll ingliskeelse kirjanduse valda kalduda, kuid ajarännuteema juures ei saa ma mainimata jätta suurepärast noortele mõeldud teadusulme paari, Jennifer Belli raamatuid „Wonderscape” ja „Legendarium”, millele komistasin ühes Apollo raamatupoes. Neis lugudes satub üks poiss koos kahe klassiõega kogemata mitusada aastat tulevikku, kus nad peavad koju tagasi saamiseks osa võtma päriselus toimuvatest arvutimängudest. Need lood on väga tempokad ja põnevad, soovitan neid kahe käega neile, kellele inglise keeles lugemine meeltmööda on.

Eriliste laste koolides juhtub nii mõndagi

Harry Potteri sarja võidukäigu sabas on ilmunud mitmeid sarju eriliste võimetega lastele mõeldud koolidest. Arusaadavalt on sellised lood noortele põnevad, kuna kooliskäimise kogemus on meil kõigil olemas ning koolilugudega on kerge samastuda. Peategelasteks on reeglina ka lapsed, kes kuhugi mujale ei sobitu, sest nad on teistsugused. Alles teiste kummaliste laste juurde sattudes leiavad nad tõelisi sõpru, kuid loomulikult ka rivaale ja vaenlasi.

Meie pere absoluutne lemmiksari selles kategoorias on Jessica Townsendi Nevermoori lood, mille neljas raamat peaks inglise keeles peale pikka pausi ilmuma aprilli lõpus. Sarja eestindamise on enda peale võtnud kirjastus Eesti Raamat ja väga eriliselt tahan ma tunnustada ja tänada tõlkijat Hels Hinriksoni, kes on teinud fantastilist tööd.

Nende humoorikate, põnevate ja südamlike raamatute peategelaseks on üheteistaastane tüdruk Morrigran Crow, kes elab väljamõeldud Vabariigis. Ta on sündinud ajastute vahetumise päeval Loojakul, mil ilmavalgust näinud lapsi peetakse äraneetuteks, kuna nad kõik surevad oma üheteistkümnenda sünnipäeva keskööl. Kuid just sel päeval, kui Morrigan ja tema pere tüdruku surma ootavad, ilmub välja salapärane võluv härrasmees Jupiter North, kes päästab Morrigani kindlast surmast ja viib ta ära tavainimestele kättesaamatusse kohta, Vabasse osariiki, kus elavad lisaks inimestele rääkivad loomad, lohed, nõiad ja muud kõikvõimalikud elukad. Jupiter soovib, et Morrigan läbiks katsed Vunderlaste seltsi astumiseks, et ta saaks hakata vunderlaste koolis õppima. Vunderlaste seltsi pääsevad aga ainult väga eriliste võimetega lapsed, mis ajab Morrigani segadusse, kuna ta ei tea endal olevat mitte ühtegi eriannet.

Praegu on meil kodus käsil sarja esimese osa uuesti lugemine, minu enda jaoks on see juba kolmas kord. Võib-olla saan seda öeldes nüüd tänaval kõndides paadunud Potteri-fännidelt vastu pead, kuid ma julgen väita, et Nevermoori lood on Rowlingu kirjutatud sarjast mitmes mõttes paremad. Selle looga saab kohati korralikult naerda, järgmisel hetkel põnevusest küüsi närides end diivanil kerra tõmmata ja keelduda õhtusööki valmistamast enne, kui ülitähtis koht raamatus on läbi saanud, ning kohati saavad õrnema hingega tegelased kindlasti ka mõne pisara poetada. Nii et jookske aga raamatukokku neid aardeid avastama. Sarja raamatud ilmumise järjekorras on „Nevermoor. Morrigan Crow tuleproovid”, „Vundersepp. Morrigran Crow kutsumus” ja „Tühikatk. Jaht Morrigan Crow’le”.

Palju tähelepanu on viimastel aastatel saanud A. F. Steadmani Skandari raamatud („Skandar ja ükssarvikuvaras”, „Skandar ja kummitusratsur”, „Skandar ja kaose katsed”). Neist olen läbi lugenud esimesed kaks, kuid kolmanda osa jätsin pooleli, sest tundsin, et lugu hakkab end kuidagi kordama.

Üldiselt on tegemist täiesti korraliku fantaasiasarjaga. Maailmas, mis üldjoontes on üsna sarnane tavalisele, eksisteerib täiesti avalikult üks saar, mida valitsevad ükssarvikud ja nende maagia. Ükssarvikud ei ole aga roosad tutikestega loomad, nagu me harjunud oleme, vaid erinevates värvides võimsad tiivulised karnivoorsed olendid, kes ebasoodsatel tingimustel võivad teha palju kahju. Saatuse poolt on igale ükssarvikule ette nähtud ratsur, kuid kui loom ja inimene omavahel kokku ei saa, muutuvad ükssarvikud kartustäratavateks metsikuteks loomadeks.

Niisiis on igal teatud ikka jõudnud lapsel vaja läbida eksam, mis näitab, kas nad on mõeldud ükssarvikuratsanikuks või mitte. Kui eksam läheb hästi, viiakse nad edasi õppima saarele, kus nad saavad endale ükssarviku ja astuvad kohalikku kooli, et ükssarvikuratsanikuks õppida ja maagiat valitsema hakata. Loomulikult jagatakse õpilased koolis ka elemendimaagia alusel rühmadesse: tuli, vesi, maa ja õhk, kuid on ka viies element, mida aastaid on eiratud – vaim. Ja peategelane Skandar juhtub olema just selle maagia esindaja, mistõttu on teda ees ootamas palju katsumusi.

Nagu žanrile kohane, leiab Skandar endale uusi sõpru, peab läbima erinevaid katseid selleks, et kooli edasi jääda, ning koos sõpradega lahendama raskeid olukordi, millega täiskasvanud hakkama ei saa.

Kokkuvõttes on see väga hea sari, mis meelitab ilmselt rohkem poisse. Ja see on igati tore, sest teismelise poisi raamatute juurde tõmbamine on tänapäeval üpriski keeruline ülesanne. Kindlasti tasub seda sarja noortele lugejatele soovitada, kui nad otsivad midagi põnevat ja fantaasiaküllast.

Üpris hiljuti on sellesse kategooriasse lisandunud veel üks sari. Selleks on Ali Standishi Baskerville’i kooli lood („Uskumatud lood Baskerville Hallis” ja „Uskumatud lood Baskerville Hallis. Viie märk”). Kui Baskerville’i nimi kõlab kahtlaselt tuttavalt, siis põhjusega, sest raamatute peategelaseks on nooruke Arthur Conan Doyle, kes oma ülihea tähelepanu- ja järelduste tegemise võimega jääb ühel päeval tänaval silma salapärasele mehele, kes aitab tal sisse saada salajasse kooli ebatavalistele lastele.

Loomulikult leiab Arthur endale koolis kohe uusi sõpru, kellest üks on noor Jimmie Moriarty, kellest saab Arthuri toakaaslane. Koos sõpradega käib Arthur põnevates tundides ja satub erinevatesse seiklustesse, olgu selleks siis salaühingusse astumise katsed või kooli päästmine hävingust. Üks laste õpetajatest on sõjast naasnud doktor Watson ja loomulikult kuulub professorite hulka ka Sherlock Holmes. Raamatud on omavahel tihedas ajalises järjestuses, teise raamatu tegevus algab kooli teisel semestril peale vaheaega.

Kuigi selles sarjas jääb otseseid fantaasiaelemente minu jaoks pisut väheseks, meenutades olemuselt pigem õrna aurupunki, on tegemist raamatutega, mida kindlasti soovitan lastel lugeda. Autor kirjutab lastele sobivalt, tegelased on põnevad ja värvikad ning tegevus on tempokas ja kohati humoorikas. Lasteraamatutele kohaselt on peatükid väga lühikesed, mis tähendab, et noor lugeja saab nende kiirest möödumisest hea eduelamuse. Põnevust oli just parajal määral ja asi ei läinud liiga hirmsaks, nii et see sari sobiks hästi just nooremale lugejale.

Selle kategooria lõpetab küll rohkem noortele kui lastele mõeldud Berit Sootaki Hingelinnu triloogia („Viimane hingelind”, „Ilmalinnu laul”, „Hõberebane”), kuid kuna laste ja noorte piir on sageli hägune, eriti lugejate seas, sobib siinkohal nendest raamatutest rääkida küll. Ise olen lugenud sarja kahte esimest osa, kolmas ootab alles oma järjekorda.

Gümnaasiumis õppival Mirtelil on aastaid olnud probleeme vaimse tervisega. Lõpuks suunab uus raviarst ta ravile Veriora kliinikusse, mis ei olegi hoopis kliinik, vaid õppeasutus teistsugustele noortele. Mirtel saab ka uue nime Säde ja loomulikult mitmeid uusi sõpru, kuid ka vaenlasi. Ees seisab esimene vastastikune armumine, millega käib aga kaasas kõvasti mõttemänge. Peategelasel tuleb läbi minna raskustest ja lahendada mõistatusi.

Sarja esimest raamatut lugedes mõtlesin kogu aeg, et see on justkui meie oma kodukootud X-meeste lugu. Mulle meeldis, et suvaliste võimete asemel oli autor tegelaste võimed seostanud eesti mütoloogiaga. Sündmused arenevad kiiresti, pinget ja põnevust on omajagu, nii et lugemine edenes hästi. Mis mind aga häirima hakkas, oli see Säde armastuslugu oma mentoriga, mis sarnanes kahtlaselt gruuminguga, kuid selles võtmes, et „saatus on meid kokku määranud ja me ei saa sinna midagi parata, et meil suur vanusevahe on, aga meid ikka teineteise poole tõmbab”.

Teine raamat jäi minu jaoks esimesest pisut nõrgemaks, kuigi draamat ja pinget jätkus sinnagi küllaga. Kui sarja kolmas osa oleks pärast teise lõpetamist mul kohe käepärast olnud, oleksin kindlasti sellegi sinna otsa läbi lugenud, kuid selle ilmumiseks kulunud ajaga mu huvi jahtus ja nii see sinnapaika jäigi. Kokkuvõttes on tegemist väga korraliku sarjaga, mida noortele soovitada, sest seal leidub nii romantikat, ulmet kui ka põnevust, mis kokku peaks moodustama sobiva koosluse mõlemast soost lugejale.

Ainult natuke hirmus õudus

Laste ulmekirjandusest ei puudu ka õuduslood, neid leidub raamaturiiulitel isegi rohkem kui teadusulmet. Ma ise ei ole suur õudusfänn, nii et enda kogemusest saan rääkida vaid ühe sarja ulatuses, kuid püüan esiti mingi kiire laiema ülevaate anda.

Üks viljakamaid eesti laste- ja noorteautoreid Reeli Reinaus on muulhulgas kirjutanud mitmeid esoteerika, vaimude jms seotud lugusid. Üheks tuntumaks näiteks on piraaditriloogia, mille esimese osa „Nõidkapteni needus” põhjal on tehtud ka suvelavastus, mis on mitu aastat publikumenu nautinud. Minu varsti kaheteistaastaseks saav poeg on kõik kolm paksu raamatut huviga läbi lugenud, kuid mina ei suutnud esimesse raamatusse kuidagi sisse elada ja panin selle käest. On Reinausi raamatuid, mis mulle tõesti on meeldinud, kuid „Nõidkapteni needus” nende hulka ei kuulu.

Lisaks sellele leidub autori teoste nimekirjas raamatuid, mille pealkirjadki juba ilmselgelt õudusele viitavad, nt „Deemoni märk”, „Verikambi” või „Vaevatud”, teiste puhul tuleb see temaatika alles lugedes välja. Igal juhul on Reinaus õudushuvilistele suure valiku välja laotanud.

Teine sari, mida minu poeg innustunult loeb, on Derek Landy „Detektiiv Luuker Leebesurma” raamatud, milles leidub lisaks skeletist peategelasele veel igasuguseid kolle, alates zombidest ja lõpetades surnumanajatega. Nagu ma poja kommentaaridest aru olen saanud, siis verd ja soolikaid lendab ja põnevust jätkub kuhjaga, kuid õudusunenägusid need raamatud ilmselt ei tekita.

Isiklikult soovitada saan selles vallas aga Victoria Schwabi triloogiat: „Kummituste linn”, „Luude tunnel” ja „Hingede sild”. Schwabi raamatuid olen teisigi lugenud ja väga nautinud, kogu tema looming ongi selgelt ulmežanris. Triloogia petegelaseks on Cass, tüdruk, kes peale surmalähedast kogemust näeb kummitusi, kellest üks saab ka tema parimaks sõbraks. Cass suudab läbi astuda Loorist, mis ühendab elavate ja surnute maailma, ning õpib aitama ja edasi saatma hingi, kes oma surmahetke lõksu on jäänud. Kokkusattumusena on Cassi vanemad kummitushuvilised ja -uurijad, kes rändavad mööda maailma kummitusrohkete paikade kohta doksarja tehes. Kuna tüdruk käib nendega kaasas, satub ta paratamatult neis paikades igasugustesse eluohtlikesse sekeldustesse, kuid leiab ka sõpru ja saatusekaaslasi.

See sari kõnnib minu jaoks sellel piiril, mis on just minu õuduskirjanduse mugavusstoonis – natuke kõhe, aga mitte selline, mis väga jubedaid kujutluspilte looma hakkaks ja mu unenägudesse kaasa tuleks. Lugu paneb tegelastele kaasa elama ja nende pärast küüsi närima, kui hauataguse elu kurjamid Cassi kimbutama hakkavad. Selles on aga ka palju soojust ja südamlikkust tüdruku ja tema kummitusest sõbra Jacobi suhtes, samuti panevad peategelased meid silma vaatama elu kiire lõppemise võimalusele. Seegi sari sobib väga hästi lugemiseks nii tüdrukutele kui ka poistele.

See artikkel sai tunduvalt pikem, kui ma arvasin. Nagu näha, siis lastele mõeldud ulmet eesti keeles jagub ning tuleb kogu aeg veel juurde. Ma tean, et on raamatuid, mille siit nimekirjast olen välja jätnud (paarist räägin eraldi arvustustes), kuid mingi esmase ülevaate lugeja ehk siit sai.