Perdition’s Mouth: Abyssal Rift on uue lauamängukirjastuse Dragon Dawn Productions ja Arctic League'i rahvusvahelise meeskonna esimene toode, mis just äsja jõudis Kickstarterisse. Timo Multamäki (Black Hat), kellega Reaktor on vahepeal tihedat koostööd teinud, tutvustas Traconi eel Reaktori esindajatele samuti oma uut mängu ning avaldas lootust, et me sellest ka kirjutada saame. Kuna pole aga mõtet asjast kirjutada, kui inimesed selle kohta mujalt miskit infot ei saa, siis ootasime ära nende Kickstarteri projekti. Millega siis täpsemalt tegu?


Abyssal Rift on koostööline koobastes kolistamise (dungeon crawl) mäng, mille autorid (Timo Multamäki, Thomas Klausner ja Kevin Wilson [jah, Arkham Horror ja Descent looja]) on žanriliselt paigutanud õudus- ning seiklusmängu kanti. Tegu on üpriski tumedavõitu fantaasiaseiklusega, kus kangelasteks ei ole rüütlid kiiskavas raudrüüs ega teravatipuliste mütsidega võlurid, kes langevad vaid kõige heroilisematel hetkedel – selles mängus kimbutab sind ebaõnn, haavad, väsimus ning kõige rõlgemat sorti saatana sigidikud. Mängumehaanika on kiire ning lihtsasti hoomatav ning juhuslikkust on piiratud täringute asemel kaartide kasutamisega. Nagu kõigis koostöömängudes on ka siin oht, et mõni mängija võib domineerima hakata. Paljunäinud lauamängugruppides on seda vähe märgata, kuid mõnikord juhtub mängu kogenum või lihtsalt karismaatilisem isik, kes hakkab teistele käike ette dikteerima. Selline tuleb viia sepikoja taha ja lihtsalt peksa anda, et ta teiste mängurõõmu ei rikuks!


Õudusžanr ei ole lauamängumaailmas just täiesti võõras (Reaktorgi on avaldanud ühe selleteemalisel mängu), kuid reeglina ei suuda nad seda hästi esile tuua – küsimus on muidugi ka selles, kellel mis õudust tekitab. Kuna suurim õud tekib teadmatusest ja abitustundest (autori meelest), mida on lauamängus väga keeruline esitada, jätavad need mängud seda žanrit esitades pisut vajaka. Ei ole sellest apsust pääsenud ka see mäng, kuigi olgu positiivse küljena ära toodud asjaolu, et autorid vähemalt mõistavad, et õudusžanri on väga keeruline esitada. Seda mängides ma just suurt õõva ei tundnud.


Mäng on mõeldud 1-6-le mängijale, kes saavad valida kuue erineva tegelase vahel, kus on nii maagiakasutajaid kui ka jõhkarditest sõdalasi. Iga mängija saab vastavalt oma tegelasele kaardipaki, haarab sealt mõned kaardid ja pärast mängulaua üles seadmist võib mäng pihta hakata. Mängu juures on natuke lisamõtlemist tehtud tegevuste sooritamise mehaanikaga, mis on sarnane majandusmänguga Imperial: mängijate nupud jooksevad rattal, kuhu on peale märgitud erinevad tegevused, ning mille liigutamisega valitakse endale sobiv tegevus. Kui soovitud tegevus on jõledamalt kaugel sinu asukohast rattal, jääb sulle alles väga vähe käike (kui sa üldse ühe käiguga välja jõuad) selle tegevuse sooritamiseks. Seega peavad mängijad oma strateegia üles ehitama tegevusrattal liikumisele, mis muudab mängu vaheldusrikkamaks.


Tegevuste sooritamiseks kasutavad mängijad oma käes olevaid kaarte. Kuigi neid tundub algul päris palju, tuleb juba esimestel käikudel välja, et tegelikult oleks neid jubedalt ja pidevalt juurde vaja. Kaarte kasutad sa muuhulgas oma rünnaku- ja kaitsejõu tõstmiseks, liikumise kiirendamiseks ja teiste mängijate aitamiseks. Kuna igal mängijal on oma pakk, kust ta kaarte tõmbab, on igal mängijal ka oma kaardipõhised eriomadused ja -oskused… Ja muidugi lähevad ka kõik saadud vigastused mängija kaardipakki, kust need lihtsalt tema kätt hakkavad ummistama, kui ta neid millegi jaoks ei kasuta (kuna need on negatiivsed, siis ei taha keegi neid eriti oluliste sündmuste juures kasutada). Kaartide tagasi saamine on paras kunst, kuna selleks peab tegelane puhkama. Kuid millal on sul aega puhata, kui igast neljast ilmakaarest loivavad lähemale kõiksugu peletised, kes ei ole ilmselt tükk aega pehmet inimliha maitsta saanud!?

Mänguga on kaasas 6 erinevat mängulauda (kui kickstarter hästi läheb, siis 10), millele on rajatud 15 erinevat mänguvõimalust (stsenaariumit). Lisaks on võimalik erinevaid stsenaariume üheks pikaks mänguks kokku siduda, mis laseb tegelastel mängu käigus areneda ning seista silmitsi tugevamate elajatega. Huvitava detailina on mängule lisatud ka võimalus mängida nii kerge kui raske raskustasemega.


Käigud on jagatud kaheks: esmalt sooritavad oma tegevused mängijad ning seejärel tegutseb mängulaud ja sellel leiduvad kollid. Koletistel on oma tegevusratas, vastavalt millele nad tegutsevad. Ühelt poolt on hea, et mängul on oma AI (mitte üks paha mängija, kes kolle liigutab), mis võimaldab kõigil mängijatel koos töötada, kuid samas muudab reeglid tunduvalt keerulisemaks. Loodan siiralt, et Kevin Wilson on Arkham Horrori väljaandmisest midagi õppinud, kuna nood reeglid olid esialgu täiesti võimatult keerulised.


Ilus ja sünge oleks märksõnad, millega võiks antud mängu kirjeldada. Meeskond on näinud tõsist vaeva miniatuuride vorpimisega, ülejäänud komponendid olid kenad ning jääb vaid eeldada, et ka kaardid teevad nad oma projekti raames korralikust materjalist. Mängugrupp, kellele meeldivad koostöömängud, kuid kelle meelest on ebamoraalne mängida paharasti, leiavad siit täismõõdus mõnusa koostöömängu, mis pakub nii lusti kui ka frustreerivaid hetki, mil sul näiteks pea otsast hammustakse. Kui aga koostöömängud ega dark fantasy hästi peale ei lähe, pole mõtet seda mängu kaeda.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0789)