Minu lapsepõlves polnud ei nutiseadmeid ega telesaadete järelvaatamist. Igavuse peletamiseks sorteerisin ja lehitsesin ma tihti meie koduses raamaturiiulis olevaid raamatuid. Nüüd Leena Krohni (snd 1947) loomingu kohta uurides tuli raamatu „Inimkuues” (e.k 1987, originaal Ihmisen vaatteissa. Kertomus kaupungilta,1976) kaanepilt, millel on kujutatud salli ja kaabuga lindu, väga tuttav ette. Seda, kas ma selle raamatu ka lapsena läbi lugesin, ma kahjuks täpselt ei mäleta. See lastele ja noortele suunatud lugu pelikanist, kes kolib linna, oli esimene teos, mis Leena Krohnilt eesti keelde tõlgiti. Aastad möödusid ja järgmine teos jõudis eesti keelde alles aastal 1994, kui ilmus novellikogu „Tainaron” (originaal Tainaron. Postia toisesta kaupungista, 1985). 2008. aastal tõlgiti kolmandana „Matemaatilised olendid ehk jagatud unenäod” (originaal Matemaattisia olioita tai jaettuja unia, 1992), mis pälvis Finlandia auhinna. Ja nüüd, eelmisel aastal, tuli Loomingu Raamatukogu sarjas välja originaalis juba 2013. aastal ilmunud „Hotel Sapiens”. See on vaid murdosa Leena Krohni, keda on nimetatud Soome kirjanduse visionääriks, kogu senisest mitmekülgsest loomingust.
Leena Krohn keskendub inimese ja maailma suhetele. Kaalutletult filosofeerib ta inimese eksistentsi üle, juhtides tähelepanu, kui hapral pinnal inimkond kõnnib seoses süveneva keskkonnakriisi, tehnoloogia arengu, tarbimise ja vaimse tervise probleemidega. Teos on kirjutatud üle kümne aasta tagasi, kuid teemade aktuaalsus ei ole muutunud. Arutelud tehisnuti kasutamise, ökoloogiliste probleemide ja inimkonna tuleviku üle on saanud igapäevaseks. Kas me teeme õigeid valikuid? Mis siis, kui meie valik osutub valeks?
Kirju seltskond, kes elab nüüd koos Hotel Sapiensiks kutsutavas asutuses, mäletab veel elu enne tehnoloogilist singulaarsust ja puhaste pilvede kadumist taevast. Miks Hotel Sapiens on olemas? Just nimelt inimkonna valede valikute tõttu. Säilinud on läbilõige ühiskonnast, siin on Tavakodanik, Lillepoodnik, laps Sakari, Hull, aga ka eraldi majatiivas elavad kriminaalid ja mitmed teised. Aeg paistab asutuses kulgevat omasoodu. Ajanäitajaid seal ei ole. Tehislikud Kaitsjad on ise kellad, dikteerides elanike päevaplaani. Endine statistikaõppejõud, keda nüüd kutsutakse Higgsi Bosoniks, ütleb: „Kõige hinnalisem sellest, mis meile ei kuulu, on aeg.” (lk 38)
Hotel Sapiens on üks kummaline koht – haigla, hullumaja, vangla, muuseum, koolituskeskus, varjupaik ja mida kõike veel. Eelkõige on see selles muutunud maailmas siiski pelgupaik, mida haldavad Kaitsjad ja nende abilised nunnad, keda kirjeldatakse järgnevalt: „Need olendid on pooleldi bioloogilised entiteedid, pooleldi artefaktid.” (lk 26). Välise maailmaga puudub kontakt ja pole ka selge, kas seal veel keegi eksisteerib. Lisaks söögikordadele kuulub päevaplaani ettekannete kuulamine Ennistatute poolt: „Hotel Sapiensis käib palju külalislektoreid, aga kõik nad on simuleeritud. [-] “Oleme arvamusel, et Kaitsjad toodavad ja valmistavad neid kadunukesi meile õpetuseks ja hoiatuseks, selleks, et aidata kaasa kodanike arengu moraalsele täiustumisele.” (lk 62) Nii külastavad Hotel Sapiensi näiteks Descartes ja Nikola Tesla.
Iga uue pealkirjaga vahetub jutustaja, et jagada enda lugu või tuua meieni vestlusi teiste elanikega. Nii saame teada ajast enne kokkuvarisemist, elanike olemusest ja Hotel Sapiensi argipäevast oma rõõmude ja muredega. Pehme ja melanhoolne toon sobivad düstoopia õhustikuga. Fragmenteeritud jutustamine võib tekitada kohatist segadust, kuid lugusid siduvad niidid on olemas ja lõpuks saab teos tervikuks kokku. Autor kasutab paju kujundeid, mõtiskledes inimeseks olemise üle; selle üle, mis eristab inimest masinast. Ja kujutades läbi kohati karikatuursete tegelaste inimeste ebatäiust. „Inimeseks kasvamine on ettekujutusse kasvamine. Mida me ette kujutasime? Seda, mida me nimetasime reaalsuseks.” (lk 89)
Mõneti on „Hotel Sapiens” ja „Tainaron” sarnased, eriti stiililt. „Tainaronis“ vahendab autor lugu meieni kirjade vormis, mida peategelane adresseerib kellelegi, kes mingil põhjusel ei vasta; seetõttu jääb ebaselgeks, kas kirjad üldse adressaadini jõuavad. „Hotel Sapiens” on kogum märkmeid asutuse elanike meenutustest, mõtetest ja argipäeva kirjeldustest, mille osas pole samuti kindel, kas keegi neid loeb, peale ehk Kaitsjate, kellele on see osa uurimistööst. Mõlemas teoses näib mõtete jagamine olevat eelkõige jutustajatele endale sisemiselt oluline ja teraapiline. See loob intiimsuse ja vahetu läheduse tunde. „Matemaatiliste olendite” kohta on Elo Viiding kirjutanud eraldi arvustuse, mis ilmus 2009. aastal Sirbis (29. IV 2009). Kui „Tainaroni” ja „Hotel Sapiensi” lood on selgemalt seotud, siis „Matemaatilised olendid” on jutukogu traditsioonilises mõttes. Selles on kaksteist juttu, millest nimetaksin eraldi lood „Gorgonoidid” ja „Lucilia illustris”, milles avaldub taas autori huvi putukate vastu.
Leena Krohni loomingut ei õnnestu paigutada kindlasse žanrisse, ta segab kokku fantasy, maagilise realismi ja teadusliku fantastika elemente. Vahel öeldakse, et kõike ei peagi seletama ja sildistama, mis Leena Krohni loomingu puhul olekski mõistlik. Määratlus võib jääda tunnetuslikuks, olenevalt lugeja kogemusest. Ka Leena Krohn ise ei anna enda loomingu kohta kindlat vastust, kui ta 2021. aastal Jonathan Thortonile antud intervjuus ütleb „Tainaroniga” seoses, et ta ei kirjutanud ulmet teadlikult ja pigem tahtis ta vaid rääkida inimesest – tema rahutusest, täitumata igatsusest, kurbusest ja sellest visast uudishimust, mis inimest edasi viib. Tõlkija Kadri Jaanits on „Hotel Sapiensi” järelsõnas märkinud: „Fantaasiaelementi võib Krohni puhul tõlgendada vahendina reaalse maailma nähtuste ja inimeseks olemise põhiküsimuste kujutamiseks.” (lk 98).
Kas perspektiiv, mida Leena Krohn „Hotel Sapiensis” kujutab, saab kunagi reaalsuseks, sõltub inimkonna valikutest. Krohn ei loe moraali, vaid juhib tähelepanu ja annab mõtlemisainet.
„Kas te mõtlete siis, et me ise teeme oma saatuse, et inimene on ainult oma tegude summa ja ei midagi muud kui see?"
„Mõistagi on ka muud," ütles ta, „palju muud. Mitte ainult oma tegude, vaid ka kõigi teiste tegude." (lk38)
Viited
Thorton Jonathan 2021. Interview with Leena Krohn (TAINARON: MAIL FROM ANOTHER CITY). https://fantasy-hive.co.uk/2021/07/interview-with-leena-krohn-tainaron-mail-from-another-city/
Viiding, Elo 2009. Kott või peegel. – Sirp 29.IV.2009
