Kulg

Mati Tee

Ümberjutustust ma tegema ei hakka, kuid nii palju või ära öelda, et stiilipuhas karm ja vaene „põrutadasaanud sõdur korjatakse sõjaväljalt üles ja peab hakkama minema eiteakuhu eiteamiks”-lugu muutub vähehaaval, väga vähehaaval, pisikeste detailide sisse tulles, millekski hoopis muuks.

Mõttekatked, nähtu kirjeldused, kogetu kokkuklapitamine teadmistes olevaga annavad meile pildi toimuvast. Jaa, loomulikult on esialgu fookuses tapadroonid ja terminaatorite olemus, kui kiiresti sead ja koerad miiniväljal elamise ära õpivad (olgu, see ongi lihtsalt pisikene detail, ent väga mõjuv detail), mida süüakse, millised romud maastikku täidavad.

Ent.

Kuna.

Olgu, ütleb nii: lugu on väga täpselt pealkirjastatud.

Lugu on kulg.

Ja tasapisi kulgetakse rohkem asustatud paikadesse. Nähakse jubedaid sõjaga kaasnevaid olukordi. Ja ometi saadakse logiseva bussiga minema.

Pooled? Krt, ma üldse sain aru sellest umbes-poole loo peal, kas mõttes kirjeldatud „meie omad” on esialgse jaotusega sama või hoopis erinevate poolte kirjeldus. Mis oli kindlasti meelega tehtud, väga muljetavaldav.

Üldse, võib vist ära öelda, et see on väga hea jutt. Ma ei oleks üllatunud, kui seda juttu Stalkerijagamise esikolmikus näeksin. Ainult see räägib ta kahjuks, et ilmus mitte paberil, vaid võrguajakirjas.

Pisipisikeste detailidega on ära toodud ühiskonnakorralduse mõningad põhijooned. Veidi peab tähelepanelik olema, märkama ühtainsat gender-sõna siin ja seksismi-oma seal, aga ettekujutuse saab kätte. Ja arutelu programmeerimise ja selle erinevusel AI ja inimeseks sündinu vahel, milline rõõm!

Mulle meeldivad eriti hästi need lood, mis ei anna vastuseid, vaid esitavad küsimusi. Hästi põhjendatud küsimusi.

Ainus detail, mis häirima jäi, oli meesterminaatori muutumine naiseks. Et pealispinda saab muuta, olgu. Aga süvakihte, kogu orgaanikat – mulle tundub, et seda niisama lihtsalt ümber teha ei tohiks saada.

Aga võib-olla saab. Igatahes ma usun seda lugu.

Raudsaare varjud

Tim Hornet

Algus jutul on. Teatav areng toimub samuti – major teeb plaani ja me näeme seda toimimas.

Lõpp on kehvake – me ei saa isegi teada, mispärast nad uurimislaeva otsisid, rääkimata sellest, mis nad seal avastanuks. Samas mingi lõpp siiski on, päris samal noodil lugu välja ei sure, kui algas.

Sellises jutus peaksid peamist rolli vedama tegelased, nende eripärad ja hingesügavused, aga neid meile ei näidata. Mitte „eriti ei näidata”, vaid üldse ei näidata. Me ei tea, kes nad sooliselt on (kuigi nimi Tom vihjaks meessoolisusele). Me saame teada, et sõda on vastik ja ammu (aga mitte, mida tähendab „ammu”) möödas. Me ei tea, miks nad on seal, kus nad on – mingil sõjamasinaid täis merel vist – ega seda, mis neil plaanis on peale pääsemist. Saame teada

* et süüa on vähe

* et toitelahus maitseb vastikult (Miks? Mis takistas seda vähemalt veidi paremaks teha?)

* et siilikute liha muutub jahtudes mõrkjaks

* elekter on väärtus

Seda on liiga vähe, et päris jutt välja kannaks. Rohkem näpuharjutus.