23. juunil 1976 jõudis kinodesse „Logan’s Run“, eesti keelde võiks vast tõlkida „Logani põgenemiskatse“. Režissööriks oli Michael Anderson.

Filmitegijate algne plaan oli ekraniseerida William F. Nolani ja George Clayton Johnsoni samanimeline raamat, Lõpuks võeti raamatust vaid kaks peamist teemat.

60ndate ulmefilme iseloomustab üsna praktilistel põhjustel ettevaatlikkus raha kulutamisel, mis omakorda tingib kompromisse keskkonna kujundamisel. 70ndatel mindi juba julgemaks. Ilmselt tegi rahakotid lahti 1968. aastal linastunud „2001: Space Odyssey“ edu. Kartongist taustade tegemine ei kadunud üleöö, kuid Kubricku saavutus kinnitas, et esteetikasse ja eriefektidele kulutamine pole niisama kadunud raha, vaid võib leida tänuliku publiku nii kriitikute kui vaatajate hulgast.

Logani loo eelkäijaks võiks pidada ehk 1968. aasta „Barbarella“-filmi, mis nii ideelt kui visuaalilt pakkus ulmele sobivalt midagi täiesti teistsugust. Teisalt kuulub „Barbarella“ mitmeti hipide, LSD ja muu psühhedeelia ajastusse. 70ndate keskpaigaks oli ilmne, et ühiskond jääb vähemasti nende suundumuste poolt muutmata. Kelle silmis põrunute, kelle arvates revolutsionääride tasalülitamine viis filmilugudesse kontrolli teemad, näiteks tollal veel vähetuntud George Lucase „THX 1138“ pärineb aastast 1971.

„Logan’s Run“ on omapärane kokteil „tuleviku“-esteetikast, hoiatusloost ja mõistagi suurest armastusest. 2274. aastal elatakse suuremat sorti kupli all linnas, väljaspool linnaelanike teada eluks sobilikke tingimusi pole. Sees käib hoogne hedonism, hästivarustatud utoopia, aega veedetakse seksi ja muude spordialadega. Elanikke mõnevõrra häirib, et kolmekümne eluaasta täitumisel on linnakodanikul kohustus läbida eutaneerimistseremoonia, millest üksikud valitud väidetavalt „üles tõusevad“, enamik aga läheb teise ilma. Tseremooniast kõrvalehoidmine ongi „Run“, selle lõpetamiseks otsivad korravalvurid põgeniku üles ja aitavad ilma tseremooniata teispoolsusesse.

Veel osana ühiskonnast (pilt: MGM)

Peategelane Logan on üks korravalvuritest. Tema kõhklusi süvendab kohtamisprogrammist talle saadetud tütarlaps Jessica-6, kes on piisavalt oma peaga mõelnud. Kogu linna juhtiv superarvuti raalib välja, et Logani uus tutvus võiks viia põgenike jälile. Logan saab ülesande leida jooksusaanute varjupaik, arvuti loob talle jooksja identiteedi, võltsides tema vanuse kolmekümneseks. Madin võib alata.

Madistamisele annab värvi kostümeerija Bill Thomase visioon, kuidas tulevikus riides käiakse. Nimelt vastavalt vanusele kannavad linnaelanikud valitud värvi riideid – lapsed kollast, noored rohelist ja täiskasvanud punast, küllaltki sarnaseid lühikesi hõlste. Eraldi kostümeeritakse eutaneerimistseremooniale minejaid, ühtlasi kantakse tseremoonial maske. Korravalvurid riietuvad musta ja halli, sisuliselt spordiriietusse.

Karussell ehk eutaneerimistseremoonia (pilt:MGM)

Tulevikus väljasurevate asjade hulka kuuluvad ka rinnahoidjad. Tulemuseks lippas Jessica kehastaja Jenny Agutter terve filmi ringi kaunikesti napis kostüümis ja on hiljem meenutanud, et võtted tuli üsna sageli katkestada, kui riietus järjekordselt liiga vähe katma jäi. Vältimaks vanusepiirangut, lõikasid filmi tegijad hiljem kõik kahtlase alastuse välja, nii tuleb huvilistel leppida vaid ühe stseeniga, kus Jenny end päriselt lahti koorib. Agutter on meenutanud, et ulme-con’idel Jessica kostüümides saabuvad fännid panid teda sisimas ohkama.

Visioon tõi Bill Thomasele Oscari nominatsiooni, küllap tunnistati riietumisstiil piisavalt adekvaatselt tulevikuliseks.

Kavalalt kasutasid filmitegijad kartongi asemel futuristlikena paistvaid uusehitisi. Dallases asuv Apparel Mart kui vastvalminud kaubamaja sobis hästi tulevikulinna keskuse võteteks. Hyatt Regency Houstonis on lahendatud sisehooviga 29-korruselisele majale, seal filmiti elamisala. Kodumaisele vaatajale veidi Tallinna linnahalli komponente meenutav Fort Worth Water Gardens andis tulevikulinna väliselemendid. Väidetavalt on võttekohad üsna samasugustena säilinud, kes sinnakanti juhtub, võib järele uurida. Lühikeste juppidena on filmis tulevikulinna animeeritud-eriefektitatud üldvaated, tulevikulised transpordivahendid ehitati mudelitena valmis.

Apparel Mart kaubamaja , Fort Worth Water Gardens päriselus ja filmis

Korravalvurid kasutavad relvadena spetsiaalseid tulevikupüstoleid, nimetusega Sandman Deep Sleep Gun. Järeltöötlemiskulude vähendamiseks tulistasid need peaaegu päriselt, nimelt oli tegu relvadeks kujundatud süüteseadmetega, mis põletasid atsetüleeni. Filmis on SDSG-d ainsad käsirelvad, eutaneerimistseremoonial rakendatakse punaseid surmakiiri, mis ohvri juures midagi plahvatama panevad. Kangelased satuvad vahepeal kokku mingit tüüpi jõuväljadega. Kuri robot kõmmutab külmutamiskiiri … nii et valik on lai.

Juba seiklemisest veidi räsitud peakangelased linnast väljas (pilt: MGM)

Filmi pildiline osa on imposantne, ei võistle mõistagi kaasaegse arvutiefektitatud toodanguga. Friigifilmide kategooriasse lükkab hoopis lugu ise, täpsemalt uljus, millega autorid sõidavad üle vajadusest tulevikumaailmale toimimisloogika külge haakida. Üsna paradoksaalse näitena lõigati filmist välja koht, kus Logan nendib, et ta on nüüd hea ja loobunud kurjast ülesandest – arvaku vaataja ise, millal ta suunda muutis. Kuidas nii linn kui linnast väljas olev maailm üldse toimib, on raske aimata, vastuolusid jagub see-eest küllaga.

Mõned ideed on ajapikku kaotsi jäänud või muutunud. Üle x-aastaste eutanaasiaga seonduv 70ndate diskussioon oli näiteks suurema otsustusõiguse andmine noorematele ja värskematele; looduse säästmise nimel kokkuhoid veel ei nõudnud intensiivselt kuulipildujate või surmakiirte abil inimeste arvu piiramist. Ulmeline kohtinguäpp, mille puhul potentsiaalne kaaslane teile vastuvõtuboksi teleporteeritakse, pakub Loganile kõigepealt meessoost kaaslast ja alles seejärel tüdrukut – tol ajal vist julge mõte, nüüdseks noo-jah.

Ehk polekski midagi kaevata, ega siis ulme ilmtingimata pea selge ja loogiline olema, kuid Logani loost ainult aasta hiljem tuleb ekraanidele „Star Wars: New Hope“.

2005ndal aastal jõudis kinodesse „The Island“, sedakorda Michael Bay film, peaosades Ewan MacGregor ja Scarlett Johansson. Sarnasus „Logan’s Run’iga“ on ulatuslik, tegevusloogika ja ühiskondlik taust oluliselt rohkem paigas. Nagu alati, teeb Michael Bay mürglit. Paraku kaob mõte umbes filmi poole pealt lõplikult mürglisse ära – võib-olla ajalooline friigifilm on väärtuslikum kui paikaaetud ja suuremate loogikavigadeta versioon?

pilt: Joel Jans

Martin Roogna arhiivist jõudis Kirjandusmuuseumisse kiri suhtlusest „Logan's Run" ühe autori, William F. Nolaniga - kirjutatud just filmivõtete aegu.