Timo “Tim Hornet” Talviku nimi pole mulle võõras. Kadedaks tegeva huumorimeele ja hea sulejooksuga autor on kostitanud meid peamiselt ulmevinjettidega juba mitu head aastat. Tema eelmine tähevalguse hetk oli 2023 aasta ulmejutuvõistlusel teise koha saanud lit-rpg tüüpi lugu “Kuningatütre vari.” Romaan “Sulid ja sulased” on aga hoopis teine ooper. 
Tegemist on siis seikluslooga, mis rullub lahti eestipärases ja nii oma- kui ka Eesti mütoloogias suplevas tegevusmaailmas.

Tõtt-öelda pole Eesti mütoloogia mu jaoks just kuigi huvitav. Kuidagi kaootiline ja sihitu. Vägevad jumalad on parimal juhul pinnapealsed ja, nagu Talvikki on esitlustel kinnitanud, keerleb meite allesjäänud talurahva pärimused enam-jaolt selle ümber, et kuidas ja mitmelt põllalt korraga vili sisse vehkida.  Polnud meil ju vajalikul hetkel oma Snorri Sturlusoni, kes oleks juba varakult kõik pärimuskillud meelevaldselt, ehk oma suva järgi üheks suureks mütoloogiasüsteemiks kokku kirjutanud, siis mil veel midagi kirjutada ka oli ning nii ongi, et kild siit ja tükike seda ning kokku üks seosetu kamarajura. Aga see selleks…
Nii et ehkki autor sümpaatne ja kodumaine fantasy mulle südamelähedane, tegi väljakuulutatud kohaliku mütoloogia kesksus mind ettevaatlikuks. Üsna standardsest AI-genereeritud esikaanepildist ma hetkel veel ei räägi. Ehk jõuan hiljem.

Raamat jaguneb kahte ossa – “Sulid” ja “Sulased”. Esimesest  osast läbinärimiseks pidin pingutama, sest kogu loojooks oli tüütu. See oli pealtnäha sihitu kulgemine ühest pentsikust situatsioonist teise. Jah, kenasti ja lobedalt kirja pandud ning nii mõnegi huumoriteraga vürtsitatud, aga seda nagu suti vähe. Arvestades, et romaan on siiani saanud äärmiselt hea vastuvõtu osaliseks ja seda just nimelt mitte-hardkoor ulmelugejate ridades, siis esinen teooriaga, et see ongi hea gateway-kraam. Et need maagilised juhtumised, millesse raamatu peategelased end mässivad, võivad ju olla huvitav lugemisvara neile, kelle söögilaual pole fantaasiakirjandus just igapäevane maiuspala. Minusuguse fantasy-fänni jaoks ei pakkunud need aga eriti midagi peale rohke haigutusvõimaluse.  Nagu ütlesin – ma ausõna ei vaimustu ennemuistseist juttudest ja suti vaimuvaesest varastamispärimustest ning autor mulle raamatu esiosas omamütoloogia või maailmaloomega väga appi ei tulnud.

igal juhul lõpetasin ma esipooliku hambad ristis ja … jäin haigeks. Mitte lugemisest, ei, ärge lootkegi, aga päris kole oli sellegi poolest ja arusaadavatel põhjustel tekkis lugemisse paus.

Edasilugemine kulges alguses tõrgetega. Eemaletõukav esikaas ei teinud raamatu kätte võtmist just kergeks, sest kui ma tahan näha AI-jebundraid, siis avan ma Facebooki, kus mitmed identsest jamast täisoksendatud kunstigrupid mulle 24/7 voogu jooksevad. Või siis genereerin neid pilte ise, sest olen selleks võimeline nagu iga algelistki kirjaoskust omav inimene ikka on. Aga aitab sellest koledusest ja räägime parem edasi.
 
Raamatu teine osa on fragmentaarsem, hüplikum, ja see loole tuleb tohutult kasuks. Ei ole enam tüütu riburadapidi lonkimine ühest sündmusest teise, vaid hakitus annab loole tempo. Tegevus hakkab huvitama, tegelastele tekib taust, kogu mütoloogia- ja maagiamöll saab endale piirid ja seosed ning oi kuidas ma teist raamatupoolt nautisin. Lahe oli! Ka autori lobe sulejooks kandis kuidagi jõulisemalt. Sellesse oli siginenud raskus, ehk uus mõõde. Ei olnud enam lihtsalt lobetsemine vaid sealt aimdus juba tugevalt kirjanikku.
Ausalt, mul oli suti kahju, kui raamat läbi sai.

Kokkuvõttes on mul hea meel kahe asja üle – et romaani lõpuni lugesin ja selle üle, et meil on nüüd „Rehepapi“ kõrvale korralik fantaasiateos, mida saab häbita nii-öelda tavalugejale pihku suruda, kuna selle autoriks pole isik, kes väidab, et ulmet kui sellist pole kirjandusžanrina üldse olemas. Ei, meil on nüüd tänu Timole aus ulmeraamat, mida võib lugemiseks kasvõi ulmekaugele vanaemale anda.
Tehkem seda!

- Kalmsten, side lõpp