Kõik ulmefännid muidugi teavad, et barbar Conan näeb välja nagu Austria tammetümikas Arnold Schwarzenegger. 1980ndail siinmail põrandaaluses videolevis levinud John Miliuse «Conan the Barbarian» (1982) ja lisaks veel Öö-TVs katkenditena näidatud Richard Fleischeri «Conan the Destroyer» (1984) kinnistasid selle visuaalse teadmise kõigi meie ajju igaveseks. Hiiglasekasvu, laiaõlgne ja lihaseline ning õlgadele langevate pruunide juustega mõõgakeerutaja.
Hoopis huvitav on aga mõelda, kuidas kujutati barbar Conanit ette varem. Sündis see kangelane ju juba 1932. aastal ameerika pulpajakirja Weird Tales veergudel, kus saavutas järgneva nelja aasta jooksul üüratu populaarsuse. Lisaks Weird Talesi illustraatoritele kujutati Conanit siin ja seal vähesel määral ka 1940ndatel ja 1950ndatel, kuid alles 1966. aastal sai kirjastuse Lancer Books vahendusel alguse pehmekaaneliste Conani-raamatute buum, milles oli oma tähelepanuväärne roll ka Frank Frazetta ikoonilistel kaanepiltidel. «Conan the Adventureri» kaas oli neist esimene: morni ja kuidagi tusase olekuga ning justkui kühmus õlgadega, kuid äärmiselt sitke ja lihaseline kangelane meenub ilmselt kõigile fantasyfännidele.
Küll ei anna paljud fännid ilmselt endale aru, et õigupoolest just Frazetta Conanist saab alguse see meile täna ja juba aastakümneid nii harjumuspärane PIKKADE JUUSTEGA kimmerlane. On ju tõsi, et täna ei kujutaks me Conanit teisiti ettegi, kui õlgadele langevate mustade juustega, kuid kirjanik Robert E. Howard teda tegelikult nõnda ei kirjeldanud. Aga kuna pärast Frank Frazettat kujutasid Conanit samasuguse pikajuukselise mõõgavõitlejana nii Boris Vallejo, Ken Kelly, Blas Gallego ja kümned teised kunstnikud, lisaks oli algusest peale (aastast 1970) selline ka Marveli koomiksite barbar, siis nii on see jäänud. Ka hilisemad tele- ja filmi-Conanid on kõik olnud pikajuukselised. Olgu selleks siis kohutava 1990ndate telesarja Conan Ralf Moeller või 2011. aasta siinkirjutajale päris meeldinud filmi «Conan the Barbarian» peaosalist kehastanud Jason Momoa ja Leo Howard. Viimase filmi kohta on Conani-spetsid välja toonud, et kuigi silmade värvi (sinine) poolest on Schwarzenegger täpsem, siis Momoa Conan on hoolimata rohelistest silmadest oma pantriliku olekuga mõneti oluliselt sarnasem REHi kirjeldatud kangelasele, ka ei ole ta sedavõrd selgelt jõusaali muskulatuuriga näitleja nagu Schwarzenegger ja Moeller.
Aga milline oli siis kimmerlane Conan kirjanik Howardi kirjeldustes? Nagu tolle aja jutukirjandusele tüüpiline, siis tegelikult ei kirjeldagi REH teda kusagil ülearu põhjalikult. Aga ometi saame me põhiasjad tema kohta teada. Sel hetkel juba Akviloonia kuningas Conan, nagu ta detsembris 1932 ajakirja Weird Tales veergudel lugejate ette astus:
«Kuldinkrustreeringutega elevandiluust kirjutuslaua taga istus üks mees, kelle laiad õlad ja päikesest pruunikspõlenud nahk tundusid selles luksuslikus ümbruses kohatuina. Ta näis pigem osana võõrapärasest päikesest ja tuultest ja kõrgetest mägedest. Iga ta väikseimgi liigutus kõneles terasvedruna pingul lihastest, mida sündinud sõjamehe koordinatsiooniga juhib terane aju. Ta liikumises polnud midagi kaalutletut või mõõdetut. Ta oli kas täielikus puhkeasendis, liikumatu nagu pronkskuju, või üleni liikumises, aga mitte ülepingutatud närvide rabeluses, vaid kassilikus vilkuses, mis jahmatas teda jälgivat pilku. Ta rõivad olid kallist riidest aga lihtsa lõikega. Ta ei kandnud sõrmuseid ega ehteid ning ta sirgelt lõigatud juukselakka hoidis koos vaid hõbebrokaadist pael ümber pea.» (Tõlkinud Tatjana Peetersoo, 2000)
Kohe esimeste lugudega ei jõudnud Conan veel ajakirja kaanepoisiks, kuid sisuillustratsioone sai ta küll. Nii ongi esimeseks kunstnikuks, kes üldse kunagi Conanit on kujutanud, Jayem Wilcox.
Ja nagu me selgelt näeme, ongi toonane Weird Talesi Conan, olgu tegu siis juba keskeas kuninga või 17-aastase vargapoisiga «Elevanditorni» puhul (ilmus märtsis 1933), ikkagi lühikeste juustega.
«Ta nägi enda kõrval seismas kõhna, kuid tugeva kehaehitusega noorukit. Ta oli siinse urka õhustikus sama võõras kui hall hunt kärnaste rentslirottide keskel. Odav tuunika ei suutnud varjata tugevat sihvakat keha, võimsaid laiu õlgu, massiivset rindkeret, kitsast pihta ega jõulisi käsi. Ta nahk oli tasandike päikesest pruun, silmad säravsinised ja massiivset laupa kroonisid sassis mustad juuksed.» (Tõlkinud Marek Laane, 1995)
«Ta nägi enda ees seismas pikka tugeva kehaehitusega noorukit. See isik oli nende urkas sama kohatu kui hall hunt rentslis kärnaste rottide keskel. Odav tuunika ei suutnud varjata tema jõulise keha tugevaid sihvakaid jooni, laiu massiivseid õlgu, võimsat rinda, sirget selga ja vahvaid käsivarsi. Tema nahk oli avarate väljade päikesepruun, silmad sinised ja säravad ning laia otsaesist kroonis mustade juuste sassis pahmakas.» (Tõlkinud Tatjana Peetersoo, 1999)
Järgnevail aastail illustreerisid lisaks Wilcoxile Conani lugusid veel teisedki toonased Weird Talesi sisukunstnikud: Hugh Rankin, Joseph Doolin, Vincent Napoli ja Harold DeLay. Neil kõigil oli pisut oma nägemus kimmerlasest, kuid pikajuukselist Conanit me 1930ndate Weird Talesi veergudel ei kohta.
Kui Wilcox eelistas joonistada inimesi ja vältis Howardi lugudes esinevaid fantastilisi monstrumeid, siis Hugh Rankin joonistas üles üsna palju Howardi loodud ebamaiseid koletisi. Küll oli tema Conan kirjaniku meelest liiga ladinlik ja vähe keldilik.
Üks professionaalsemaid Conani sisujoonistajaid oli kindlasti Joseph Doolin, nagu on näha sellest «Gwahluri kalliskivide» (1935) illustratsioonist.
Postuumselt ilmunud «Punaste naelte» (1936) illustratsioonid tegi Harold DeLay ja siingi on selgelt näha lühikeste, poole kaelani ulatuvate mustade juustega kimmerlast.
Lugeja kindlasti ootab juba, kuna tuleb juttu 1930ndate peamisest Weird Talesi kaanekunstnikust Margaret Brundage'ist. Margaret Brundage tegi 1930ndate keskel Weird Talesile järjest 39 igakuist esikaant, ühe kaane honorariks 90 dollarit (ostujõud tänapäeval 2100 dollarit). Robert E. Howard oli ta lemmikautoreid «Weird Talesi poiste» seas ning tema surm enesetapu läbi 1936. aasta suvel mõjus kunstnikule rängalt. Ta meenutas, et tuli ühel päeval toimetusse, kus ajakirja toimetaja Farnsworth Wright tegi talle teatavaks kurva uudise Howardi surmast, mispeale nad lihtsalt istusid pool päeva toimetuses ja nutsid vaheldumisi. Peagi pärast seda lõpetas Brundage igakuise kaantejoonistamise ajakirjale. Aeg-ajalt ta siiski jätkas Weird Talesi kaante joonistamist ning kokku sai neid lõpuks 66 tükki.
Margaret Brundage kandis oma tööd lõuendile pastellkriidipulkadega, nii et kui uus kaanepilt toimetusse jõudis, oldi alati väga ähmi täis ja ei juletud aevastada ega kiiresti välja hingata, kuna kardeti, et tema värske meistritöö tolmuks haihtub. Howardilegi meeldisid Brundage'i tööd väga, kuigi ajakirja lugejaskonnas tekitasid need sageli alasti ja vangi või orja rollis piitsutatavad naised vastakaid tundeid. Osa lugejaskonnast kiitis neid mõistagi väga, kuigi näiteks lugeja Henry Kuttner väljendas lugejakirjas nördimust, et miks peab ulmeajakirja kaanel, kus võiks olla kujutatud ulmelisi asju, keskkondi ja olendeid, ikka ja jälle paljaste naiste pilte avaldama, mida ju mujaltki külluses leiab. Üks naislugeja kirjutas, et ootab iga uut numbrit suure elevusega, kuid enne lugema hakkamist rebib sellel kaaned küljest, kuna need mõjuvad lihtsalt labaselt ja alandavalt.
Aga kindel fakt on, et Brundage'i joonistatud alasti naistega kaanel numbrid müüsid ajakirjanduslevis oluliselt paremini kui ilma nendeta numbrid. Mis Conani piltidesse puutub, siis kokku pääses Conani-lugusid ajakirja kaanelooks 9 korral ja neist vaid 3 korral kujutas kunstnik kaanel ka kimmerlast ennast, enamasti ongi neil kaantel kujutatud riieteta naisterahvaid erinevates poosides ja ohvrirollides.
Kuigi Margaret Brundage'i tööd on vaieldamatult stiilsed ja meisterlikud, siis pean kahjuks tunnistama, et selline stiil pole lihtsalt minu maitse. Conaniga või ilma, aga sellised gretagarbolikud 1920ndate stiilis soengute ja jõhkralt retušši saanud silmadega prouad ei seostu mu jaoks kuidagi fantastikaga. Ka napid ulmelised elemendid, mida Brundage mõnikord kaantele lisas, jäävad mu jaoks kuidagi väga kunstlikeks lisandusteks. Need pildid ei anna vähimalgi määral edasi mõõga ja maagia maailmade atmosfääri, tegevuse ulmelisust, vaid rõhutavad lihtsalt äärmise konkreetsusega ajastut ja sellega kaasas käinud iluideaale.
Hoopis omaette probleem on Brundage'i Conani kujutamisega. Neid ei ole keegi kunagi ülearu suureks õnnestumiseks lugenud. Conan näeb neil piltidel välja kui sile ja lakutud poksija, kes on valmis auhinnaraha eest järjekordsesse poksiringi jooksma. Juuksed on tal muidugi lühikesed ja mustad, aga tegelase olekust ei õhku absoluutselt barbarit, see on justkui keegi modell, kes on fotosessiooniks ülikonna seljast võtnud ning stuudios plastikust lohemaoga võitlust teeskleb.
«Draakoni tunni» (1936) kaanepildi kohta nurisesid aga fännid juba omal ajal, et Conan on seal nii haletsusväärses poosis ja näoga, et tahaks teda lohutama minna. Paraku otsustati sama stseeni kasutada kaanel ka 20 aastat hiljem romaani esimese Inglismaa väljaande puhul. Tundmatu kunstniku töö tulemus on muidugi oluliselt õudsem kui muidu siiski professionaalse Brundage'i kaanepilt.
Conanist ja Weird Talesist rääkides mainitakse alati ära, et üks tolle aja tuntumaid fantasykunstnikke Virgil Finlay kahjuks ühtegi Conani-teksti ei saanud illustreerida, kuna alustas just 1936. aastal, mil autori lahkumise tõttu uusi barbar Conani lugusid enam peale tulemas polnud.
Igatahes leiab ka 1940ndatest üksikuid Conani kujutamisi kaanekunstis – Donald A. Wollheimi toimetatud kordustrükkide ajakirjas Avon Fantasy Reader ilmus kümnendi lõpus mitmeid Howardi lugusid, teiste seas ka need kaks Conani teksti. Igatahes võib nimetu kunstniku (initsiaalid L. S.) piltidelt näha, et kimmerlane on endiselt lühikese soenguga, esimesel pildil lausa sellise Rooma leegionäri etalonsoenguga, millega võib ülikond seljas ka kontorisse edukaid äriläbirääkimisi pidama minna.
1950ndatel püüti vahepeal ulmeajakirjadest kadunud Conanit taas pildile tooma hakata: väikekirjastuses Gnome Press ilmus seitse raamatut Conani tekstidega, lisaks korraldas selle sarja koostaja L. Sprague de Camp ka mõnede seni ilmumata Conani lugude toimetatud versioonide avaldamise ulmeajakirjades. Olgu see Paul Orbani illustreeritud ajakirjapilt siin lihtsalt näiteks sellest, et Conan kandis ka 1953. aastal endiselt lühikest soengut.
Gnome Pressi väljaandel ilmunud raamatutel on aga mõned läbi aegade lahedaimad (vähemalt siinkirjutaja hinnangul) kaanepildid. Pean silmas siis just seda Wallace Woodi tööd rootsi fänni Björn Nybergi romaanile «The Return of Conan».
Üldiselt aga kinnitab Gnome Pressi sari oma kaanepiltidega, et Conanil ei ole endiselt pikki õlgadele langevaid või poolde selga ulatuvaid juukseid. Nende Conanite autoriks oli Ed Emshwiller.
Küll aga on Conanil ühe Gnome'i väljaande kaanel päris kelmikas ja uut tüüpi soeng. Ei teagi, kas on inspiratsiooni saadud Itaalia lauljatest või millest, aga päris lõbusalt mõjub see pilt ja soeng igatahes. Kaane autoriks äratuntavalt Frank Kelly Freas, kelle maalitud sarnaseid nägusid võime näiteks ju näha ohtralt ka 1970ndatel Laser Booksi kaantel.
Robert E. Howardi ainus Conani-romaan «Draakoni tund» jõudis uue pealkirja «Vallutaja Conan» all aga ka legendaarsesse ulmesarja Ace Double, kaanekunstnikuks Norman Saunders. Nõnda oligi Conan ka veel läbi 1950ndate selgelt lühikeste juustega barbar-kuningas.
Küll aga tasub siia lõppu ära tuua üks kurioosne fakt, sest tegelikult ei ole Frank Frazetta 1966. aasta esimene Conani-kaanepilt maailma mastaabis kimmerlase uue soengumoe esmaesitleja. Ka ei ole 1970. aasta Marveli koomiksiajakiri esimene kord, kui barbar Conan koomiksižanris üles astus.
Esmakordselt juhtus see 1952. aastal, kui Mehhiko koomiksiajakirjas Cuentos de Abuelito hakkas ilmuma «Musta Ranniku kuninganna» (1933) ainetel joonistatud autoriseerimata koomiks, mille peategelaseks oligi piraadilaeva naiskapten Bêlit ja Conan astus üles kõrvalosas. Cuentos de Abuelito oli meie mõistes taskuformaadis pisikese pehmekaanelise raamatu mõõtu ajakiri (114x146 mm). 1950ndate lõpus ja hiljemgi anti seda «La reina de la Costa Negra» nime kandnud pildilugu mitmes eri formaadis veel korduvalt välja.
Tähelepanuväärne on selle koomiksi puhul aga see, et Conan oli just siin esmakordselt PIKKADE JUUSTEGA JA NEED HOIDSID ÜSNA LOKKI NING OLID BLONDID!
Nii et kui 1970. aastal Marveli kirjastuses töötanud Roy Thomase eestvedamisel hakkas ilmuma koomiksiajakiri Conan the Barbarian ja mõni aastal hiljem rohkem täiskasvanud publikule mõeldud ajakiri The Savage Sword of Conan, siis pikkade juustega Conani kujutamiseks võisid nad lisaks Frank Frazetta raamatukaantele inspiratsiooni saada ka sellest 20 aastat vanast Mehhiko koomiksist. Vasakpoolse Marveli ajakirja esiknumbri kaanepildi autor on Barry Windsor-Smith, parempoolse väljaande avanumbri kaane maalis mõistagi Boris Vallejo, kellest sai 1970–1980ndate üks viljakamaid fantasykunstnikke.
