Laura: Tol nädalalõpul, kui oktoobrist sai november, pidasime maha esimese mitmepäevase Sauna kirjutuslaagri. (Selgituseks: minu väikese maavalduse nimi on Sauna ja ka meie kirjutamistuba oli ka päriselt sisse seatud saunamajas.)

Meil ei ole kuidagi võimalik tagasi tuua Räpina loomemajade kuldaega, samuti ei ole meil kuskilt võtta Annie Wilkesi tõhususega kirjutamiskubjast. Seepärast on vaja üles näidata leidlikkust, et olemasolevate vahenditega luua võimalusi kirjatööle sundivaks eraldumiseks. Niisiis võtsin südame rindu, varusin kütet, viskasin sitamaja tühjemaks ja kuulutasin kirjutustoa jutunurgas, et neljapäevase ühiskirjutamise asemel “toimub jube sügisene väljasõidukas Kiidjärvele. /…/ saabuda võib juba reede hommikul, välja visatakse pühapäeva pärastlõunal. Kohapeal tegevus motiveeritud ja mugavused piiratud, peldik õues, pesemine saunas, kirjutamine kamina paistel. Soovitatav soe riietus, eriti soovitatav soe magamiskott! Kohapeal varuks riisi, nuudleid ja kohvi, muud kraami võtta kaasa oma äranägemise järgi.”

Järgnesid suured ambitsioonid ja logistiline paanika ning spekulatsioonid teemal, kuidas kohapeal lood elektriga on. (On.) Kui elu ja töögraafik olid koosseisu mõned korrektiivid teinud, valmistusin vägede saabumiseks (vägi sai seekord kolmepäine).

Kohe toimub pidulik avamine.

Esimene toit soojas.

Saabunud on abiväed ja lisaproviant.

Esimene loomepäev seljatatud, algab mitteametlik osa. Pandagu tähele, et kahe pildi vahel on laud imeväel pikemaks kasvanud.

Urmas: Kirjutamislaager toimus halloweeni nädalavahetusel Laura juures Kiidjärvel. Sõitsin sinna reede keskpäevase bussiga Tartust. Pikka juttu ei teinud, andsime kohe tööle takka. Hakkasime kirjutama.

Õigupoolest olin soojenduse teinud juba eelmisel õhtul Tartu ulmekirjutamise töötoas. Mul oli pooleli Kaarnakirja uue kogumiku jaoks üks lühilugu, mida olin pikalt jupikaupa kirjutanud. Nüüd olin just jõudnud sinna punkti, kus kõik jupid olid valmis kirjutatud ja ritta aetud. Vaja oli need nüüd otsast lõpuni läbi lugeda ja tervikuks siluda. Linnas, muude asjade vahelt ma sellist tööd hästi teha ei suuda, ikka kipub tähelepanu katkema. Teed ja teed, aga kuhugi ei jõua. Nii oli laagrit hädasti vaja, kus muid muresid saaks vabamalt ignoreerida.

Oma ehmatuseks avastasin, et mu lugu on väga väga pikk, hulga pikem, kui olin arvanud. Venis. Ja nii seadsin endale eesmärgiks laagripäevadega lugu viiendiku jagu lühemaks kärpida. See oli parajalt suur ülesanne, mis sisustaski enamuse ajast hommikust õhtuni, kaasa arvatud laupäeva varahommiku, kui teised veel magasid.

Vahepeale jäid üksikud sirutuspausid, kollektiivne jalutuskäik matkarajal (laupäeva lõunal) ning individuaalne jalutuskäik matkarajal (teisel pool jõge, pühapäeva varahommikul, kui teised veel magasid), samuti saun ja vorstide grillimine ahjus. Vaimset poolt ergutasid pikad ja deepid vestlused kirjandusest, kirjutamisest, kirjutatu tagasisidestamisest ja tagasiside vastuvõtmisest (kõike nii pikalt, et neist võinuks mõne pikema teose kirjutada, kui oleks mahti saanud). Kuid üldjoontes suutsin mõtet oma loo kallal hoida, mis täitis hinge võiduka rahuloluga.

Pühapäeva hommikuks olin jõudnud sinna, kuhu olin lootnud, ehk siis uuesti oma loo lõppu. Võisin rõõmsal meelel koju kobida, 1000 sõna kergemalt. Järgmisel päeval vaatasin loo veel diagonaalis üle, kohendasin siit ja sealt ja saatsin siis toimetajatele ära ning jäin põnevusega ootama tagasisidet.”

Kristi lisas kommentaariks, et “spartalikes tingimustes on just see õige koht kus oma lugu kärpida ja loobuda liigsest. Sama raske kui on teksti luua, sama raske, või raskemgi veel, on seda lühemaks võtta. Kõik on ju enda tehtud ja tundub nii hea. Tuleb panna ennast lugeja kingadesse ja teise pilguga asi üle vaadata. Reaalne keskkonnavahetus aitab siin tugevalt kaasa. Tekib distants sinu ja loo vahele. On kergem näha teksti uue pilguga. Välja tulemine enda tavalisest kirjutamisrutiinist aitab samuti kaasa uuele pilgule. Sellised laagrid on väga arendavad. Tugeva lisaväärtuse annavad inimesed, kes sarnaselt sinule, mõistavad loomise ilu ja valu ning on väga toetavad. Mina sain oma lugu tugevalt lühemaks ja kui tunnetus on juba käes, siis on edasi minna kergem.”

Laura: Kuna mina pidin vahepeal hoolitsema toidukaupade turvalisuse eest (hiirehooaeg!) ja et tagala ikka soe püsiks, jäi kirjasüvenemist veidi napiks. Siiski võin kuulutada ühe lastejutu lõpetatuks ja ühe mänguromaani peatüki rahuldavalt fikseerituks.

Lisaks sellele suunasin kaamerasilma, et töötoast jääks väike kaootiline videomeenutus.