„Uppunud linnad”

Paolo Bacigalupi

Kirjastus Fantaasia, 2023, „Orpheuse kuldraamat”

„Uppunud linnad” ilmus meie kiire ajastu mõistes igiammu, juba aastal 2023, aga nagu samuti kiirel ajastul kombeks, siis sai mõneks ajaks lugemisjärjekorda lükatud. Võib-olla oli põhjuseks reklaamkokkuvõte: jäi mulje, et tegemist on vahepealse looga enne kolmandat sarjas, „Sõjarelva”. Ehk asjata, sest erinevalt sarja esimesest osast „Laevalammutajad” (Mairi Laurik arvustas Reaktoris) on raamat märksa tõsisem ja haaravamgi.

„Selle sarja tegevus toimub kliimakatastroofist räsitud tulevikus, kus meile tuntud mandrite rannikupiirkonnad on ookeanide poolt üle ujutatud ning neil randadel elavad inimesed pidanud kohastuma hoopis uut tüüpi karmima ja julmema elukeskkonnaga.” Nii ütleb tutvustav tekst, ehk siis tuugenite vaikimise lugu teisel kontinendil? Vastab tõele. Ameerikamaal valitseb üleüldine kaos, vähemalt tegevuse toimumise piirkondades. „Laevalammutajad“ liigitub enam-vähem kategooriasse Young Adult – ehkki tinglikult, sest igasugused Katniss Everdeenid hoolimata tuleviku mustades värvides kujutamisest liigse realismi all ei kannata; Bacigalupi loodud ühiskondlik korraldus tundub peaaegu võimalikuna.

„Uppunud linnad“ on mitmeti teine tera. YA markeering ehk isegi kehtib, näiteks kannavad lugu keskeltläbi noored peategelased, aga orienteeritud on tunduvalt julmustehuvilisematele noortele. Kõigepealt, mis puutub realismi, siis loo aluseks on mitmetes Aafrika riikides täiesti kaasajal aset leidvad ühiskonnamallid – lõpmatult üksteisega sõdivad (para)militaarid, kes sõdimise vahepeal rahumeelset elanikkonda terroriseerivad. Huvilised võivad näiteks Sierra Leone kodusõja ajaloos kaevata. Pärast-kliimakatastroofi Ameerika läheb millegipärast sama teed. Matšeetedega jäsemete eemaldamine on tavapärane sündmus. Padruneid jagub ja pauku tehakse nagu 80ndate action-filmides. Esimene nuputamiskoht tekibki – kuidas siis üpris arenenud ühiskond ühtäkki mõningase üleujutamise tulemusel nii käest ära läheb ?

Bacigalupi vihjab tungivalt, et põhjuseks on inimeste kehv iseloom. Raamatu olulisim peategelane, kes juhtub olema hübriid, peab mitmeid sisemonolooge, kus inimeste kõikvõimalikke halbu omadusi välja toob. Haagivad kenasti raamatu loogikasse, kuna inimene meie mutant ju pole ja arutleb kogemuste põhjal. Küll aga on mõtisklusi piisavalt, et vaikselt tekib koolitunni deja-vu. „Mehed, meile loetakse moraali!“

Teine põhjus matšeetedega vehkimiseks on … ahaa! Kapitalistlik ahnus, kurjad suurkorporatsioonid ja neist tulenev militaarne padukapitalism mitte-anarhilistel territooriumitel. Inetu-inetu.

Kas selles tulevikumaailmas midagi helget siis polegi? On ikka, selleks on … Hiina. Tehnoloogiliselt arenenud hiinlased ehitavad üleujutuste vastu Hiinas tammid ja muidu süsteemid ja on nii tublid, et üritavad rahuvalvajatena isegi hävinud Ameerikale appi tulla. Õnnetuseks on jänkide järeltulijad sedavõrd pahad, et varastavad abi kuidas jaksavad ja peletavad lõpuks rahuvalvajad minema, et saaks rahus edasi sõdida.

Kirjeldan tegelikult tausta, mida raamatus protsentuaalselt sugugi nii palju pole. Nuputamisosa ei sega ja sellest saab arvatavasti ka üldse mööda vaadata, sest madin on aus, kirjeldused head, olustik välja joonistatud: lugedes näiteks pingelist võitlust soojärves vee all hiidalligaatori ja mutantvõitleja vahel võib ignoreerida autori kahtlasi lembusi ja küsimust „kas sa elusat kommunisti kunagi näinud ka oled?“ – kuni järgmise ühiskondlikke olusid käsitleva passaažini. Mis teha, kui inimesele ei meeldi sõjavägi kui nähtus, peaasi, et tegevus oleks dünaamiline? Laastatud USA geograafia on esitatud kaasa- ja sisseelatavalt, detailsus sümpaatne – tõesti auhindu väärt ulme.

Rahuvalvajad toob Bacigalupi ilmselt sisse paralleeliks Vietnami sõjale, lootuses noomida veelkord Ameerika üldsust teistesse riikidesse militaarse sekkumise eest. Peategelane-jutustaja on rahuvalvaja ja kohaliku hüljatud tütar. Vähe sellest, et jänkid Vietnamis sõdisid, tegid kaudselt ka liiga.

Veel üks paralleel, mis pähe tikub – kandvat rolli vedav mutantsõdur meenutab vägagi vana head barbar Conanit. Vaenulikus keskkonnas jõudu sümboliseeriv võitleja peab kuidagi enda jaoks selgusele saama, mis tema roll on, sealjuures ellu jääma – ja vaenlastest jagu ka saama.

Nuputamise provotseerimiseks veel üks küsimus – kui sellise Ameerika tingib kliimakatastroof, mis roll on multikultuursusel? Vihjena, rahvuslikule kuuluvusele viitavad mõnevõrra nimed-hüüdnimed.

Kas tegu on hea raamatuga? Seiklusromaanina – kindlasti. Kolmanda sarja osa loen ka läbi. Propaganda? Vaieldamatult. Kas Kaverini „Kaks kaptenit“ on hea raamat? Kui korrigeerida loetavat teadmistega nõukogude süsteemist – on küll, vägagi.

… kas Bacigalupit noortele mitte kõige laiema poliitilise silmaringiga tegelastele lugemiseks soovitada saab? Pakkuda pigem ei oska. Me vist siiski oleme keskeltläbi targemad kui ameeriklased?