Regulaarse ulmeperioodika sünniks peetakse 1926. aastat, kui Hugo Gernsbacki toimetamisel ja kirjastamisel ilmus ulmeajakirja Amazing Stories esimene, aprillinumber. Ameerika kombe kohaselt ilmus see number müüki tegelikult 10. märtsil 1926. aastal, sest USAs on tavaks, et ajakirja aprillinumber ongi lehekioskites üksikmüügis märtsikuu jooksul ning korjatakse uue kalendrikuu ette pöörates lettidelt. Sest aprillis on müügil juba mainumber jne. Igatahes on nüüd märtsis-aprillis paslik seda meenutada, tähistada.

Ulmeajakirju oli muidugi maailmas ilmunud varemgi, aga Amazingu ilmumahakkamine tähistas ajaloolist hetke, mil ulmeperioodika jäigi nüüd ilma pausideta ilmuma. Kiiresti lisandus teisigi ulmeajakirju ning kui edaspidi mõni ajakiri ka suleti, ei tekkinud sellest enam pausi sellesse kontinuiteeti, sest teised ajakirjad ilmusid edasi. Ingliskeelses maailmas ei möödunud enam ühtegi kalendrikuud, mil poleks ilmunud vähemalt ühte paberil ulmeajakirja numbrit.

Mingis kaudsemas mõttes on see 1926. aasta ka kogu moodsa ulme üks olulisi vundamendikive, sellele rajab oma ajaloo ulmefändom, mis küll konkreetsemal kujul formeerub 1930ndate alguses, aga jällegi ajakirjaulme isa Hugo Gernsbacki utsitusel. Moodne ulmegi on vanem kui 100 aastat, sest selle sünnihetk jääb ilmselt ikkagi sinna Jules Verne'i ja H. G. Wellsi aega 19. sajandi lõpukümnendeil. Ja 1818. aastal oli muidugi Mary Shelley «Frankenstein», jajah.

Ometi ei saa 1926. aasta tähtsusest ulmeajakirjade ja laiemalt moodsa ulmekirjanduse ajaloos üle ega ümber. Vähemasti minu jaoks on see ulmekirjanduse ajaloo ehk kõige olulisem aasta, oma märgilisuselt, loodud traditsiooni tõttu. Sest ulmes armastangi ma vast kõige rohkem ulmeajakirju.

Teisalt ei tundu tänapäeval see oluline juubelidaatum enam kuigi tähistatav. Olukord on mõneti sama nagu eestikeelse raamatu 500. juubeli aastaga – mida sa tähistad ja juubeldad, kui juubilari tervis on kehva. Inglismaal regulaarseid paberulmeajakirju pärast Interzone'i digitaalseks muutmist mõne aasta eest enam ei ilmu, ameerika kunagised suured ulmehiiglased – ajakirjad Asimov's Science Fiction, Analog Science Fiction & Fact ning The Magazine of Fantasy & Science Fiction kuuluvad nüüd kõik küll ühele uuele omanikfirmale, aga viimased aastad on neile olnud kõike muud kui kerged ja mõnusad.

Esiteks ei ole enam tegu ju kuukirjadega – kõik need kunagised kolm suurt ilmuvad tänapäeval 6 numbrit aastas. Ehk et tegelikult on läbi saanud see ilus ja märgiline ajastu, kui ei möödunud ühtegi kalendrikuud ilma paberist ulmeajakirjata. Me juba elamegi selles ajakirjadeta kuudega düstoopias. Teiseks ei ole neist väljaannetest F&SFi tulevik ka 4 numbrit aastas paberajakirjana sugugi kindel, kuna viimastel aastatel muutus ajakirja ilmumine vägagi kaootiliseks, 2024. aastal ilmus vaid 2 numbrit ning möödunud aastal uute omanike all vist üks. Milliseks kujuneb käesolev, ei tea veel keegi ning kas sel 1949. aastast ulmepõldu oluliselt kujundanud institutsioonil lastakse surra või õnnestub kriisist üle saada ja 4 regulaarse numbriga ilmumistsükli juurde naasta, nagu kirjastajad loodavad, näitab tulevik.

Samal ajal on Asimov's ja Analog uute omanike all komberdanud ühest skandaalist teise, kui ajakirjakirjastamise alal uus tegija püüdis sisse viia uut tüüpi autorilepinguid, mis olid lihtsalt ignorantsed ja lähtusid mingist AI-ajastu pealiskaudsest ning ülbest ja valdkonda mitte tundvast mõtteviisist.

Ning kui ajakirjad isegi need tormid üle elavad ja jätkata suudavad, siis küsimus jääb, et kauaks? Tiraažid langevad ju tempoga, mis peaks mõne aasta pärast nende paberil trükkimise mõttetuks muutma. Ülemöödunud aastal oli Asimov'si tiraaž kukkunud 7000 peale ning Analog püsis 9800 eksemplari peal. Tänaseks on need arvud ilmselt veelgi väiksemad. Nii nagu likvideeriti ametlikult sellest aastast Ameerikas taskuformaadis pehmekaaneline raamat, nii tundub meie silme all välja surevat ka digestajakiri, klassikaline jutuajakiri.

Võiks ju vastu väita, et elektroonilised ajakirjad elavad ja õitsevad nii raja taga kui ka meil. Reactormag ja Clarkesworld ja Lightspeed ja Beneath Ceaseless Skies ja needsamad Asimov's ning Analog digiajakirjadena. Ja muidugi ka Reaktor. Ning Algernon. Elavad nad tõesti, aga kuivõrd õitsevad, ma ei tea. Läänes on nende taga mingisugune äriskeem, tellimine ja tasuline sisu, meil Eestis ei saa keegi tegijaist ega autoreist neis väljaannetes kaasalöömise eest mingit tasu, ega ole ka nende sisu maksumüüri taga.

Aga nii nagu mina ei ole omaks võtnud epub faile (eufemism 'e-raamat') ega kuula audiofailidena sisseloetud raamatuid («Tumedate Tundide» jutud on iseasi!), vaid eelistan võimalusel nii kodus kui reisil selgelt ja üheselt oluliselt mugavamat, võimalikult väikses formaadis pehmes köites paberraamatut, nii loen ma endiselt heldimusega aeg-ajalt üle mingeid vanu paberil ulmeajakirjade numbreid. Ja seda sealt saadavat tunnet ei asenda kahjuks ühelgi veebisaidil möllamine. Nii nagu raamat on ka ajakirjanumber minu jaoks eelkõige trükitööstuslik ja kujunduslik ese. Mida rohkem vanas stiilis ajakirjanumbri moodi (PDF) kujundatud-küljendatud on veebiajakiri, seda harjumuspärasem ja ajakirjalikum ta mulle tundub (näiteks New Edge, If), linkidega veebileht ongi lihtsalt seda... linkidega veebileht!

Mis saab elektroonilisest kirjastamisest kui paberil ajalehed-ajakirjad ühel hetkel täielikult kaovad, ei tea keegi. Omal veidral kombel on perioodikas see paberväljaanne hoolimata oma kokkukuivanud tiraažidest endiselt institutsioon, see mingi traditsiooniline tüvepuu, mille külge klammerduda, mida käes hoida, mida lugeda. Kui seda kunagi keskpikas tulevikus enam üldse pole, kuivõrd püsima suudab ilma peegelduseta päris maailmas jääda siis see virtuaalne ajakirjandus üksinda, me ei tea.

Reaktor selgelt demonstreerib, et kogukonnaprojektina, kus tegijad mõistliku aja tagant vahetuvad ja missioonitunne neid lihtsalt lootusetult ära ei kurna, on see enam-vähem võimalik. Ometi igatsen ma tegelikult neid Reaktori paberist numbreid, mida kunstnik Liis Roden oma lõbuks fantasöörist AI-l joonistada laseb.

Aga eesti ulmes on see muidugi juba ajalooliselt teisiti, paber-ulmeperioodika suri meil välja sajandivahetuse paiku, Algernon tõestas veebi-ulmeperioodika elujõulisust juba 1998/1999 ning hetkel teeb seda tõestamistööd peamiselt Reaktor.

Ning jah, pidage siis meeles ja minu pärast tehke midagi selle faktiga, et just neil päevil saaks nagu tähistada ulmeperioodika 100. sünnipäeva ja pidada pidu. Mis samas trükiajakirjade puhul ei erineks kuigivõrd vist peielauast. Aga, jah, saja aasta eest pani Hugo Gernsback aluse ühele ilusale traditsioonile ja institutsioonile, mis oma algses vormis püsis elus pea sajandi. Eks näis, mida toob uus sajand, digitaalne maailm ja masendav AI-vaimustus. Seni loen mina vanu paberulmeajakirju Ameerikast, Inglismaalt ja Eestist, nagu luges «M-klubi» Markii vanu Hommikulehe numbreid, kuna need olid lihtsalt nii kvaliteetsed.