Erkki Viljarand “Manatark, röövlipraad ja imeraamat”
Natuke saamatu varas Kärbes satub peale just õigel hetkel, kui üks manatark koletisega võideldes kaotab oma pauna, millesseta nii-öelda sisse vehib. Paunas on imeraamat, mille viimane lehekülg räägib, mida erinevates olukordades on vaja teha. Läbi mitmekesiste seikluste saab vargast tähtis mees, hiljem isegi keiser. Kuniks saabub raamatu loonud manatark oma varandust tagasi nõudma. Võin kohe öelda, et tegemist on minu jaoks selle numbri lemmiklooga. Ilmselt kirjutatud raamatutega seotud jutuvõistluse jaoks, kuna lugu andis teoste olulisust hästi edasi. Mulle meeldis selle muinasjutulik stiil ja seikluslikkus, samuti värvikas ning kujunditerohke keelekasutus. Olenemata sellest, et jutt oli pikk, hoidis see huvi üleval. Nii et tugev lugu, soovitan lugeda.
Tanel Rõigas “Salarelv”
Vene kaevikutes istuvad sõdurid saavad innustust ulme kirjutamiseks ja auhinnale Stalker kandideerimiseks, mis lõpetaks Ukraina sõja. Sõdurid ei taha enam sõdida, vaid kirjutada. Mulle ei ole kunagi sõjalood meeldinud, ei loe neid ega vaata ka filme, isegi kui lood on hästi teostatud. Ka see jutt ei olnud viimase peal. Kolmeks osaks eraldatud lühike tekst, millest esimene oli hüplikult kellegi mõtetena kirja pandud. See ei mõjunud eriti ühtse tervikuna, ka seoste leidmiseks pidin teksti uuesti pidevalt üle käima. Tegemist on tõesti ulmega, et vene sõdurid hakkaksid mingisuguse väikese Eesti ulmeauhinna pärast kiiresti kirjutama, kuid teisest küljest oli see siiski väga realistlik tekst, millest ulmeelemente ei leidnud. Kuna ma ei saanud päris täpselt autori eesmärgist aru, siis seetõttu minu meelest lugu eriti hästi ei töötanud.
Tim Hornet “Soovides head”
Kurjade vägede nõid saab endale ülesandeks tuua üks hea nõid pahade poole üle. Selleks kasutab ta salakavalat nippi, nimelt poeb ta hea nõia hinge rebasena mürgitama, keda too enda sõbraks peab. Protsess võtab aega, kuid toimib hästi. Hornet jätab sageli oma lugudes palju lugeja enda kujutlus- ja järeldusvõime hooleks. See jutt on kirja pandud talle omases muinasjutulises stiilis, kuid jääb liiga laialivalguvaks, et seda päriselt nautida. Saan aru, jutu peamõte seisneb selles, et ka inimesed, keda peetakse oma sõpradeks, võivad vabalt ka reeta. Kuid loos kurja nõia Varjuviivu motiivid jäävad küll selgusetuks. Samuti, jutu lõpus küll selgub, et Laanenõid läks kurjuse poolele siiski üle, ent otseseid tõendeid autor selle kohta ei anna. Laanenõid tahab jätkuvalt oma sõpra aidata, kuid see on vastuolus teadmisega, et ta on pimeduse poolel. Ka loo ajajoon tekitas minus küsimusi. Kui alguses poeb kuri nõid rebasekutsika sisse, siis samal ajal loo lõpus on tegemist kaua surnud olnud rebasekorjusega. See viitab justkui aastaid kestnud protsessile, ometi loo alguses on kirjas, et pimeduse poolele oli head nõida vaja kiiresti. Ühesõnaga, lugu on pisut arusaamatu, mistõttu ei saanud seda päriselt nautida.
Karmo Talts “Inim-Ööliblikas tuleb tagasi igaveseks”
Pidin selle lühikese loo kolm korda läbi lugema, enne kui süžeest midagi aru saama hakkasin, sellepärast ei ka kokkuvõtet. Hindan autori soovi kirjutada jabur ja humoorikas lugu, aga kui sisu ise ning jutustamisoskus jäävad nõrgaks, ei tule ka huumor vajalikul määral esile, vaid paneb lihtsalt kukalt kratsima.
Mia Lisette Tamme “Mis juhtus Maximillian Rochefortiga”
Aadlike perekonna mõisas toimub suguvõsa kogunemine, kuna perepeal on midagi tähtsat neile öelda. Enne veel, kui ta suudab oma otsuse teatavaks teha, leitakse ta surnuna. Lisaks ilmub veel üks laip. Mõlema surma põhjused saavad loo lõpus teatavaks. Lugu on ülesehituselt üsna klassikalise mõrvamüsteeriumi osistega, millele on siis õige pisut ulmevürtsi lisatud, kas siis väikese rääkiva lohe, aadlike sinise vere ja ajarändamist võimaldava kaelakee toel. Mulle meeldivad krimilood, mistõttu hindan autori püüdlust sellel žanril kirjutada. Tekst on õnnestunud, kuna autor suutis erinevad otsad lõpuridades kokku siduda, seletades niiviisi juhtunu lahti. Kuid kahjuks on ta püüdnud romaanijagu tegelasi ja sündmusi suruda kokku üheks lühilooks, mistõttu jäi selles paljugi vajaka. Tegelasi on liiga palju, mispärast onkeeruline järge pidada nende nimede, välimuse, suguluse ja motiividega. Karakterid ei eristu üksteisest piisavalt, et olla meeldejäävad. Samuti ei mänginud mõned alguses nimetatud pereliikmed hilisemas loos mingisugust rolli. Omapärane on autori valik alustada loo jutustamist kolmandas isikus, hüpates seejärel esimeses isikus kirjutamisele. Kogu loo vältel jutustab autor sellise kiirusega, et detailidel pole aega välja joonistuda. Lool on küll potentsiaali saada päris korralikuks krimiromaaniks, kui autor võtaks kätte selle rahulikult lahti kirjutamiseks. Praegusel kujul jääb paraku nõrgaks.
Anneli Vilbaste “Keetah lugu”
Lugu vaesest tüdrukust Keetahist, kelle vend ja tema ihaldusobjekt kummalisse vampiiride klubisse meelitavad. Pean tunnistama, et ohkasin, kui autori nime nägin. Teadsin juba, mis sealt tuleb ega eksinud - pikk, ilma ühegi dialoogita segane heietus. Positiivseks saab lugeda, et autor suudab jääda truuks oma stiilile. Kuid raske on mõista ühte asja, nimelt, Reaktoris on Vilbaste lood ilmunud iga kahe aasta tagant mais ja juunis, mis tähendab, et need on ilmselgelt ülejäänud jutuvõistluse saagist. Jutuvõistlusel ei ole need lood seni edu toonud, samuti olen andnud neile pidevalt sarnast ehk mitte eriti positiivset tagasisidet. Võiks ju oodata, et autor mõtleb natuke järele ja üritab katsetada mõnda teistsugust kirjutamisstiili. Miks ikka võistlusele kirjutada, kui edu ei looda? Kuid Vilbaste on kangekaelselt jäänud oma liistude juurde, mille järgi tehtud jalanõud, ei tundu sobivat teistele peale tema enda. Loodan, et kahe aasta pärast ta siiski millegi uuega suudab üllatada.
