Urmas Nimetu „Mark versus Mark II”

Mees laseb end tuttaval ära rääkida, kaugele maale saata ja endast klooni teha. Klooniga hakkavad nad jagama igapäevaelu ja -tööd, mis edukast algusest hoolimata tekitab lõpuks probleeme, eriti kui välja ilmub rohkem koopiaid.

Kloonide probleemne elu meenutab mulle tahes-tahtmata Blake Crouchi „Tumeaine” raamatut, mille põhjal tehtud sari hiljuti Apple TV-s laineid lõi. Isegi lõpp on sarnane. Ma ei tea, kas loo autor on „Tumeaine” looga kursis, kuid mind see ilmne sarnasus häiris, isegi kui see ei olnud autori poolt teadlik. Sellest on kahju, sest tegu on ladusalt loetava ja täiesti huvitava looga, aga lugejana oleksin sellest enam rõõmu tundnud, kui mul ei oleks olnud tunne, et loo idee on plagiaat.

Eeldan aga autorist parimat ja usun, et ta tuli loo idee peale ise. Ka minul on olnud lugusid, mille puhul lugejad ütlevad, et need on sarnased jutule, millest ma isegi kuulnud pole. Juhtub. Aga üks suur probleem oli minu jaoks selle loo juures veel – peategelase rumal lühinägelikkus. Juba loo alguses on selge, milline tuleb lõpp, sest iga mõtlev inimene saab aru, et endast klooni toota ja arvata, et elu muutub sellega kergemaks, on võimatu. Lugu on ka üpris pikk, autor oleks võinud selle etteaimatava lõpuni kiiremini jõuda.

Ma kõlan praegu ilmselt karmimalt, kui ma tegelikult sellest loost mõtlen. See kõlbab täiesti lugeda, kirjutamisstiil on huvitav, jutt jookseb. See lihtsalt oleks võinud olla parem, kui autor oleks mõned asjad põhjalikumalt läbi mõelnud.

Artur Räpp „Hea lootuse kivi”

Võõra rassi esindajaid transportiv kosmoselaev saadab Maale abipalvekirju varuosade saatmiseks.

Huvitav lühike lugu. Autori kirjutamisstiilile omaselt tuleb mõnda asja lugeda ridade vahelt. Näiteks selgub alles loo lõpus, kes kirju saadab ja kellele. Abikirjade kirjutamine jõuluvanale mõeldud kirjadena oli tore ja tegi loo detsembrinumbrisse igati sobivaks.

Tim Hornet „Piirkondlikud iseärasused”

Jõuluvanade vahetusprogrammi raames satub muidu põhja pool töötav jõuluvana Austraaliasse, higistab seal ja toob lastele jõulurõõmu.

Tore lühilugu, paneb jõuluvanade teemale mõtlema hoopis teise nurga alt. Tavaliselt ma ulme koguse üle jutus ei virise, olgu seda siis rohkem või vähem, kuid see lugu pani mind küll mõtlema, kas see ulmeajakirja päriselt sobib. Paar muinasjutulist detaili, kuid muidu võiks see lugu päriselus juhtuda. Aga tahan tunnustada autorit, et ta nii ustavalt on Reaktori jutunurka täitnud. Pole olnud ka ühtki tema lugu, mida poleks kõlvanud lugeda, nii et plusspunktid siiski.