Anni Ambos „Kolm teed mõistmiseni”

Pisut maagilises maailmas elab kuulus moelooja, kellel palutakse luua kostüümid ühele aasta suuretendusele. Tema nördimuseks osaleb etenduses ka vana vihavaenlane, kellega teed juues tuleb lõpuks välja, et asjad polnudki päris nii, nagu paistsid, ja loo lõpuks saabub leppimine ja teineteisemõistmine.

Ma nautisin selle loo lugemist, sest mulle meeldisid autori stiil, tegelased ja maailm. Kuigi jutt oli üpris pikk, ei muutunud see minu jaoks tüütuks. Siiski pean ütlema, et ootasin pidevalt, millal see lugu nüüd õieti peale hakkab, kuid seda hetke ei saabunudki. Olulist süžeeliini oli minimaalselt, enamik lausetest täitis lihtsalt taustaloo funktsiooni ja mulle jäi tunne, et tegelikult ei juhtunud jutus mitte midagi tähtsat. Kuigi äkki see oligi autori mõte, et meie elus pikas perspektiivis olulised sündmused võivad esmapilgul tunduda tühised. Siiski sooviksin ma, et nii pikas loos midagi huvitavamat ka sünniks.

Anneli Marks „Mis juhtus Agnes Montgomeryga?”

Mees loeb oma armastatud tädi päevikut. Tädi on hooldekodust jäljetult kadunud, kuid päevikutekst selgitab, mis juhtus. Nimelt sattus tädi aastaid tagasi kummalisse kloostrisse, kus kohtus ülivana mehega, kes teistelt inimestelt elujõudu endasse imas, kuid võis neile oma vere läbi ka nooruse tagasi anda.

Huvitava kokkusattumusena on see lugu stiililt väga sarnane jutule „Kolm teed mõistmiseni” – kui poleks olnud erinevate autorite nimesid, oleksin arvanud, et need lood on kirjutanud üks ja sama inimene. Ühiste joonte all pean silmas näiteks inglisepäraseid nimesid ja võõrapäraseid tegevuskohti, kuid ka lauseehitus tundub kuidagi sarnane. Lisaks on ka selle loo autor kulutanud palju paberiruumi sellele, et edasi anda taustalugu ja luua maailma ning päris tegevuse pealehakkamist tuleb tükk aega oodata. Jällegi, ma ei ütle, et tegemist on kehva looga, minu meelest oli see päris korralik jutt, kuid ma ise lihtsalt eelistan lühilugude puhul pisut efektiivsemat sõnakasutust.

Tanel Rõigas „Assistent”

Programmeerija on ühe kunagise armastuse põhjal loonud endale virtuaalse abilise. Nüüd tuleb naine talle külla ja palub assistenti näha. Ülevaade assistentide loomise ajaloost.

Need kolm lauset loo tutvustuseks tunduvad mulle endale pisut rabedad, kuid peegeldavad hästi seda tunnet, mis mind loo lugemise ajal valdas. Kui eelmise numbri loo puhul võisin Rõigase lugu lugedes rõõmustada, siis selle loo puhul on ta tagasi oma vanades rööbastes. Loo idee on iseenesest huvitav, kuid minu meelest ei kasutanud autor oma inspiratsiooni õigesti ära. Mina oleksin tahtnud lugeda sellest, millega lugu algas – kaks vana tuttavat saavad kokku ja naine palub enda põhjal tehtud assistenti näha. Mis nende kahe inimese vahel edasi juhtub? Äkki lähevad tülli, ehk puhkeb armuleek, võib-olla tuli naine teatama, et andis mehe kohtusse? Aga ei, järgmisel hetkel laskub autor mehe mälestustesse ja annab põhjaliku ülevaate sellest, miks ja millistel tingimustel assistendid loodi. Alles loo viimased read tulevad tagasi külaskäigu põhjuse juurde ja seda väga pealiskaudselt.

See lugu tekitas minus tunde, nagu oleksin laps, kes saab jõulukingiks telefonikarbi sisse pakitud villase aluspesu – pakend oli paljulubav, kuid sisu pettumust tekitav. Lisaks jääb Rõigase jutustamisstiilis midagi minu jaoks puudu, midagi lauseehituses ja/või sõnavaras. Samuti pean kriitikana kordama eelmiste lugude juurde käinud nurisemist – selles loos ei juhtu mitte midagi huvitavat ja kahjuks ei hakanud ma ka tegelastest kuidagi hoolima. Küllap on ka sellel loole olemas oma tänulik lugeja (võib-olla IT-inimeste hulgas), kuid kahjuks ei kuulu mina nende hulka.