Tanel Rõigas „Postkaart”

Kuskil kosmoses rändavas laevas on äkki tunda kaneelilõhna. Kavalpeast kokk on pardale tassinud head ja paremat kraami jõulude tähistamiseks, millest saavad osa ka laeval viibivad võõrrassi esindajad.

Tegemist on toreda lühikese jõululooga, mis saab läbi enne, kui ükski tegelane jõuaks pikka filosoofilist monoloogi ette võtta. Igati tervitatav.

Imre Siil „Seateod”

Tõrvavere astronoom saab kontakti väikeste sõbralike nälkjavälimusega tulnukatega. Meeldiva vestluse järel tehakse teadlasele üllatav kingitus.

Muhe kiire lugemine, mille lõpp mulle eriti meeldis. Kes ei tahaks saada kingiks veerand tunnikest mõne helge lapsepõlvehetke uuesti läbi elamiseks. Tore on ka loo pealkirja kahetähenduslikkus.

Manfred Kalmsten „Ema südant…”

Kamp Põhjala kangelasi valmistub lahingusse minema. Lõpuks jõutakse kohale ja sõditakse veidi.

Et kõik ausalt üles tunnistada, pean kohe ütlema, et sellised sünged põhjamaised lood ei ole minu lemmikžanr. Olen Kalmsteni sulest sarnase temaatikaga lugusid varemgi lugenud, kuid siiski mingil määral lugemist nautinud, sest ta oskab ju kirjutada küll. Kuid see konkreetne jutt oli minu jaoks üpris tüütu - tekst oli katkendlik, tegelasi liiga palju, et neist sotti saada, ja midagi olulist ei toimunud. Jäi mulje, nagu oleks lugu kokkusurutud versioon millestki pikemast, mis oleks ehk täispikkuses paremini töötanud.

Tim Hornet „Külmavana”

Perekond peidab end ehitud kuusega tares külmavana eest. Selgub põhjus, miks südatalvel kuuske ehtima peab.

Numbri teine jõulumekiga lugu on Hornetile omaselt eesti folkloori sugemetega jutt. Lühikese mäluga kättemaksuhimulise taadi kuju tundub pisut tuttav ehk enamikule lugejatest. Kuuse ehtimise kombe legend on hästi välja mõeldud ja põhjendatud ning lugu ise korralik tervik.

Timo Talvik „Punaste liivade Rahel”

Varasele keskeale lähenev naisterahvas satub äkki keset hommikukohvi joomist tundmatusse maailma, kus teda kohe ründab mingi koletis. Ründajaid on lisaks veel teisigi, kuid Rahel leiab ka kaks sõpra – rääkiva kassi ja mehe, kelle kiiritus on muutnud zombilaadseks. Kolmekesi koos kakeldakse pahalastega ja seatakse siht see maailm päästa.

Et kõik veel ausamalt üles tunnistada, siis sain seda lugu lugeda juba paar aastat tagasi, kui autor selle kallal alles töötas. Seekordsel lugemisel jälgisin, kas autor oli ka mõnda minu nõuannet kuulda võtnud (kuigi ega ma enam ise ka täpselt mäleta, mida talle tookord ütlesin). Oli küll, vähemalt ühe küsimuse kohta oli juurde tekkinud kaks lõiku.

Lugu on pikk, aga tempokas, selles on parasjagu huumorit ja viiteid vanemat põlvkonda erutanud lauludele. Tegelased on meeldejäävad, kuigi peategelane ise jääb pisut kassi ja zombimehe varju.

Viriseda tahan ma aga loo loogika üle. Kuigi kass üritab loos maha teha ideed, nagu viibiksid nad arvutimängus, väites, et tegemist on hoopis meie maailma paralleelmaailmaga, on kõigile ju päevselge, et tegemist on arvutimänguga. Ka väljamõeldud maailmas peaksid kehtima mingid ühesed füüsikaseadused kõigile tegelastele, kuid selles loos ei kehti.

Talvik meesterahvana ei ole 37-aastast naist ka kuigi usutavalt kujutanud, kuid ma hindan tema pingutust. Naisterahva pilgu läbi kirjutades peaks loos olema rohkem emotsioone, muret tuleviku pärast, füüsilisi probleeme ja veel sadat muud asja, mis igapäevaselt naisterahva aju täidavad. Lisaks häiris mind, et tegelastel puudus selge motiiv tegutsemiseks. Autor ütleb küll, et Rahelil ei olnud kedagi, kes teda pärismaailmas taga igatsema või otsima jääks (ebatõenäoline), kuid koju tagasi tahtis ta koos kassiga ikka. See õrn motiiv kadus aga tegutsemise käigus ja loo lõpus üritas seltskond mingi arusaamatu masinaga hoopis ajas tagasi minna, et päästa too „paralleelmaailm” allakäigu käest.

Kokkuvõttes jättis jutt minusse küsimuse „miks”? Miks oli seda lugu oluline jutustada, mis on see sõnum, mida ma lugejana kaasa võiksin võtta? Kui aga lugejal on soovi sukelduda korralikku humoorikasse märulisse, siis ajab see jutt asja väga hästi ära.