Kristi Reisel “Räparahvas”
Noor füüsikatudeng satub jaanipäeva paiku udus ekseldes paralleelmaailma, milles asjad ei liigu kaose poole nagu meie maailmas, vaid hoopis korra poole. Maailma peab meelega sassi ajama, liiga korras asjad lakkavad olemast. Suure pingutuse peale õnnestub tal lõpuks oma maailma tagasi saada, kuid mitte just päris endisena.
Mulle meeldib, et autor on täiesti igapäevased situatsioonid muutnud lihtsa võttega ulmeks, pöörates ühe meie maailma füüsikaseaduse pea peale. Lugu oli ladus lugeda ning ootasin huviga lõpplahendust, mis küll aga tekitas minus pisut vastakaid tundeid. Ühest küljest mulle meeldis, et ajarännuga tagasi oma dimensiooni jõudes sai peategelase eluring justkui täis ja teise salapärase tegelase päritolu selgitatud. Teisest küljest häiris mind, et autor jutu lõpus uudse elemendina ajarännu sisse tõi, sest minu jaoks lõhkus see jutu loogikat, kuna esimese rändamise juures ei olnud ajarännule mingit vihjet. Niisiis jäid minu jaoks udus rändamise reeglid segaseks. Aga nojah, võib-olla ei saagi haldjamaagia abil rändamiselt mingit loogikat nõuda.
Kokkuvõttes kõlbas jutt aga kenasti lugeda ja püsis ka ilma teist korda läbi lugemata piisavalt hästi meeles, et selle pealt arvustust kirjutada. Meeldejäävus on kindlasti igale loole plussiks.
Artur Räpp “Kolmeteistkümnes laev”
Tulnukrassi tulemise ootuses üritab võimalik suur osa inimkonnast kosmoselaevadel põgeneda. Lugu näitab meile hulganisti pildikesi erinevatest põgenemisettevalmistusi tegevatest inimestest. Paljud jäävad aga ka Maale ning liiguvad maapinna alla, et uut ühiskonda luua.
Mõtlesin lugu alustades endamisi, et olen nüüd Räpi jutte nii palju lugenud, et ilmselt tunneksin ilma tema nime nägemata tema loo ta isikupärase stiili alusel ära. Aga võta näpust! Lugemise edenedes pidin tõdema, et olin end ülehinnanud. Tegemist on Räpi pikima looga, mida olen lugenud, ning ehk ühe kõige enam klassikalisele ulmeloole sarnaneva jutuga tema kogus - saabuvad tulnukad, kosmoselaevadega põgenevad inimhulgad, palju lootusetust, kuid ometi mitte päris allaandmist. Kuigi pildikesed põgenejatest olid lühikesed, suutis paar neist mind kiiresti panna tegelastele kaasa elama. Läbi nende lühilugude joonistus päris hästi välja pilt paanikasse aetud heaoluühiskonnast ning põgenemise taustaloost. Nii et minu meelest on tegemist autori ühe õnnestunuma jutuga, mis kindlasti väärib lugemist.
Imre Siil “Kosmiline elekter”
Mees külastab naabrit, kes räägib talle, et tema keldrisse on ajutiselt kolinud väikest kasvu tulnukad, kes inimkonda uurivad. Vastutasuks peavarju eest annavad tulnukad mehele elektrit.
Lugu oli ladus lugeda ja selle stiil oli minu meelest hea, ometi ei jätnud loo sisu ise mulle mingit erilist muljet ega tekitanud emotsiooni, mõtlema panemisest rääkimata. Seega, minu jaoks ei olnud see ei hea ega halb jutt. Lugegu ja arvaku igaüks ise.
Meelis Kraft “Mõrv Estconil”
Politsei vanemuurija kutsutakse Estconile, kuna seal plaanitavat kellegi mõrva. Kohale jõudes kohtub ta suure hunniku inimestega, kes ei tea mitte millestki mitte midagi. Laip ilmub ja kaob, mingile lahendusele ei jõuta.
Mulle meeldivad krimkad, eriti sellised klassikalised nagu on Gardneri advokaat Perry Masoni lood või Stouti Nero Wolfe’i omad. Seega tundsin rõõmsat ootusärevust, kui seda lugu lugema asusin. Kahjuks oli ootusärevus lugemise lõpuks asendunud pettumusega, sest krimijutu mõõtu see lugu välja ei andnud, üleüldse jäi loo süžeepool nõrgaks. Ma kujutan ette, et rõõmsat äratundmist võiks see lugu pakkuda küll neile, kes ise selleaastasel Estconil käisid, sest neil oleks kindlasti tore lugeda, kuidas autor on just neid jutu sisse kirjutanud. Tavalugejana aga ei leidnud ma sellest loost kahjuks seda, mida ühelt healt jutult ootan.
