Häli Kivisild “Tähejälitaja päevik”
Arhiivitöötaja leiab kasti, millest loeb oma perekonna hukkumise lugu. Mul on selle teksti suhtes vastakad tunded. Ühest küljest on see nii ulmeline, kui vähegi olla võib, mis teeb tegelaste ettekujutamise pisut raskeks. Teisest küljest on neile, meist täiesti teistsugustele varjuolenditele, omistatud sajaprotsendiliselt inimlikud tunded ja käitumismustrid. Jah, ma saan aru, et ka loomad armastavad oma järglasi ja hoolitsevad nende eest nagu inimesed, kuid loomad pole meist nii erinevad nagu kehatud varjuolendid. Olukord, kus tegevus toimub üle tuhandete aastate, ei muuda aga suuresti tegelaste tundeid ega käitumist. Intelligentsed olendid võiksid selle aja jooksul ka õppida ja muutuda. Lugu oli huvitav, kuid lapsevanemana emotsionaalselt keeruline lugeda.Tõtt-öelda ei saanud ma aru, mida autor oma kirjutisega öelda tahtis. Midagi jäi loost puudu, et saaksin selle kohta märkida: “Jah, see oli väga hea jutt.”
Tim Hornet “Sarviline”
Lugu sellest, kuidas suvise pööripäeva kombekohaselt pähe seotud sarvedega metsa jooksma lastud noormees, leiab endale ootamatult sobiva kaaslase. Mulle meeldis selle jutu kirjutamisstiil, millest õhkas suvist rahulikkust ja öist salapära. See oli muinasjutuline, olemata tegelikult ise muinasjutt. Kiire, paarilauseline lõpplahendus tekitas aga mõningaid küsimusi ega läinud päris kokku minu loogikaga. Üldiselt on ju reegel, et jutu lõppfaasis uut infot sisse ei tooda, aga siinkohal selgub just seal, et olemas on ka veel tagurpidi maailm. Minu mõistus ütleks, et kui selles maailmas mängib inimene pööripäeval sarvedega hirve, siis tagurpidi maailmas oleks pidanud hirv pööripäeval mängima sarvedega inimest. Neiu rääkis ju hirvedest, kas pole? Aga kui noormees järgmisel hommikul ärkas, oli tal ikka alles inimese keha, ainult sarved olid pea külge kasvanud. Kuidas see siis tagurpidi on? Aga muidu oli tore lugu.
Tanel Rõigas “Unenägude seletajad”
Mees saadetakse töö juurest tervisearsti juurde, vastuvõtt sisaldab ka unekontrolli. Vahepeal selgub, et tegemist on hoopis projektiga saata une jooksul magaja ajusse erinevaid stiimuleid ja kontrollida inimese vastuvõttu nendele. Nii saab tööandja koostada sobivaima motivatsioonipaketi. Eeldan, et selle loo pealkiri pidi olema “Unenägude seletajad”. Unenägude teema on mulle alati huvi pakkunud ja viimastel aastatel on sellel alal mitmeid huvitavaid katseid ning avastusi tehtud. Niisiis, loo teema on intrigeeriv ja unenägude tekitamiseks kasutatav tehnoloogia isegi suhteliselt tõepärane. Mulle aga ei meeldinud, et suurem osa tekstist koosnes meditsiinieksperdi targutamisest ja selgitustest, kuidas tehnika töötab. Osa sellest oleks võinud asendada hoopis sellega, selgitades, kuidas neid asju saab teha nii lühikese magamisaja jooksul. Kõik, kellel on und jälgiv kell, saavad oma unegraafikutest vaadata ning näha, et esimese tunni ajaga uni tavaliselt REM-tsüklisse ei lähe, kuigi päevaune puhul võib see olla pisut erinev. Teiseks pakkus mulle lugejana hoopis rohkem huvi, mida mees, kes uuringule läks, unes nägi ja kuidas sellele reageeris, mitte mida tema tööandja sellest kõigest saab. Lisaks - kui seadusevastane selline asi siis ikkagi on? Tööandja ju teab, kuhu ta töötaja saadab, kuid talle ei ütle. Uneanalüütik teab seda ka, kuid samuti ei teavita inimest. Kuidas kummalgi poolel ei teki mingeid moraalseid ega eetilisi küsimusi? Kas nad ei karda, et kui asi lõpuks välja tuleb, järgneb sellele suur jama? Minu meelest on autoril olnud väga hea idee, kuid selle läbi mõtlemisel ja teostamisel oleks ta võinud teha põhjalikumat tööd.
Hant Mikit Kolk “Tähemärgid”
Lugu kajastab, kuidas kaks võlurit kemplevad läbi aja omavahel. Mulle meeldis autori jutustamisstiil, see oli ühtlane ja tekst tundus terviklik. Ütleksin, et looja keelekasutus on nauditav. Probleemiks osutus minu jaoks, et autor surus lühikesse loosse kokku ajaliselt pika perioodi. Suures osas koosnes jutustus maailma ja selle ajalugu lahti rääkivast tekstist, mistõttu tegevust oli vähe ning mul oli seda veidi raske jälgida. Arusaamatuks jäid mulle samuti tegelaste motiivid ja eesmärgid. Võib-olla on see minu enda kiiks, mida olen neis arvustustes ka mitu korda juba maininud, et mina ootan loost huvitavaid juhtumisi ja tegelasi avavaid dialooge, sest vastasel juhul muutub ka kõige kaunima keelega lugu igavaks.
