Kaarel Kõvabait “Aprillinali”
Uue IT-mehega tehakse kontoris nalja ja ässitatakse teda eelkäija eeskujul aprilli alguse puhul vempu viskama. Korraliku joomaöö käigus kirjutabki ta valmis koodi, mis peaks jääma turvaliselt ainult ettevõtte sisevõrku, kuid läheb kogemata välja kõigile nende klientidele ja levib üle maailma. Üheks päevaks saab maailmast hullumaja ja arenenud riike ähvardab kokkukukkumine.
Pean ütlema, et kuigi ma ei tea koodikirjutamisest tuhkagi ja IT-st vaid tavakasutaja tasemel, oli see lugu juuninumbrist minu lemmik. Lugu oli värvikas, hästi kirjutatud ja hoidis huvi üleval. Ootasin kannatamatult lõppu, et teada saada, kas jama kestab vaid ühe päeva või ongi asjad lootusetult vussis. Tore lugemine.
Brita Siimon “Narri revolutsioon”
Rävala valitsus otsustab, et kojanarre pole enam vaja, kui saab Toompea alla käikudesse kinni panna lohe, kes tasuta nende meelt lahutaks. Üks endine kojanarr läheb lohet lahti päästma.
Jutu kasuks tuleb öelda, et stiilitunnetust autoril on ja laused olid meeldivalt kirja pandud. Tõesti, selles osas nautisin teksti lugemist. Oleksin tahtnud aga, et sisu sama palju oleks meeldinud. Ma lihtsalt ei saanud aru, mis see lugu olla tahtis. Tundus, et tegemist oli alternatiivajalooga, kus 21. sajandil olid kõrvuti tänapäevane meditsiin ja õlletööstus keskaegse linnajuhtimisega. Kas see oligi autori mõte? Viidata meie riigi või pealinna puudujääkidele valitsemises? Mis on sellest loost see, mida mina lugejana peaksin kaasa võtma, et ma mäletaksin seda juttu ka viis minutit pärast lugemist?
Tim Hornet “Igaveste ruunide hind”
Taani kuningapoeg läheb ammusel ajal nägijanaiselt küsima, mida teha selleks, et tema nimi ajaloos püsima jääks. Moor vastab, et tal tuleb vastu võtta kristlus ja seda levitama hakata.
Lugu on hästi kirjutatud ja seda on ladus lugeda. Avastasin aga, et mul endal on tekkinud vastumeelsus igasuguste põhjamaade mütoloogiate lugemise vastu, isegi kui need on hästi kirja pandud. Õnneks kirjutas Hornet lühidalt ega vaevunud suurt maailmavahtu loole lisama, keskendudes tegevuse põhiliinile. Niisiis, igati korralik lugu, lihtsalt mitte minu teetassike.
Laura Loolaid “Ussikuninga uni”
Kamp naisi läheb maale sõbrannale külla. Sealt leitakse seinavaip, millel seisvad mõistatuslikud luuleread saadavad naised ussikuningat otsima. Hoolimata sellest, et väljas on asjad käest ära läinud ja maapind korraldab end oma suva järgi ringi, asuvad naised teele ja leiavad otsitu.
Iseenesest oli see lugu hästi kirjutatud ja hoidis huvi üleval. Ma ei saanud aga üle faktist, et tervikuna oli see minu jaoks ebausutav. Maagilised küpsised või mitte, haritud naised ei lähe tundmatusse metsa ringi trampima, kui väljas toimub midagi suuremat sorti maavärina taolist. Sel juhul oleks paanika täiesti õigustatud ja loomulik reaktsioon, kuigi autor rõhutab, et paanikat ei tekkinud. Kui seda seika, et maapind end omatahtsi ümber korraldas, poleks olnud, oleks lugu olnud usutavam. Naiste teele oleks ju ka muid ohte või väljakutseid saanud saata.
Lugejana on mul sageli olnud raske vastu võtta realismi ja maagiliste elementide segu. Realism ja teadusulme käivad paremini kokku, sest see on paljuski maailm, kus me elame, kuid reaalsust ja maagiat omavahel segades peaks autor hästi teadma, miks ja kuidas asjad tema maailmas toimivad. Ja inimesed jäävad ju alati samaks, inimloomus ei muutu üldse. Ilmselt seetõttu see lugu mind häiriski, et autor oli pannud oma tegelased tegema midagi, mis ei ole inimloomusele omane, ja see ebakõla ei lasknud mul päriselt loosse sisse elada.
