Tanel Rõigas “Veohobused”

Tööpostil olles mõlgutab tööline mõtteid selle üle, kuidas ta on alati tahtnud saada direktoriks. Pisut hiljem kutsutakse ta direktorite nõupidamisele paarile küsimusele vastama. Seal esitletakse talle ideed, et nende maailm on tegelikult hoopis kosmoselaev ja direktorid selle juhid.

Iseenesest on see ju täiesti loetav jutt selles mõttes, et autor suudab oma mõtteid arusaadavalt väljendada. Lugedes oli mul piisavalt huvi selle vastu, kuhu see lugu omadega välja jõuab. Kahjuks aga ei jõudnudki see kuhugi. Enamik loost oli peategelase sisemonoloog ja minevikuheietused, lõpus paar rida suure saladuse kohta, mille paljastamisel tegelikult mitte kellelegi mõju ei olnud. Ka teistkordsel lugemisel ei suutnud ma aru saada, mida autor selle looga mulle kui lugejale öelda tahtis ning mille kohta see lugu päriselt oli. Kogu tekst tundus kui sissejuhatus mingile pikemale loole. Ehk kirjutab autor järgmisel korral loo, milles päriselt midagi ka juhtub.

Tim Hornet “Tetris”

Edu ihkav peategelane kohtab härrat, kes talle seda lahkelt pakub, viidates ühisele tuttavale, kelle eduloole ta olevat aluse pannud.

Tegemist on jälle Hornetile omase muinasjutuelementidega looga, milles klassikaliselt pakutakse peategelasele edu tema hinge hinnaga. On huvitav, kuidas autor on vanatühja seostanud (inimeludega) mängimisega ning andnud talle vastava hüüdnime. Mulle meeldib, et Hornet on kirjutades visanud õhku mitmeid vihjeid, jättes lugeja ise seoseid looma ning mõistatama. See komme lubab tal ka lühikeste lugudega palju öelda. Meeldib.

Imre Siil “Tulnukpruut”

Noormees kohtab baaris neidu, kes ei varjagi, et on tulnukas, kes on tulnud siia mõne maalasega järglasi saama.

Tegemist on väga sirgjoonelise looga, mis juba pealkirjas otsekoheselt ütleb, millest lugu räägib. Ma ise eelistan lugusid, mis paljastavad oma saladusi pisihaaval, jättes ruumi kujutlusvõimele ja oletustele, selleks et lõpus rõõmuga tõdeda, et minu oletused pidasid paika, või siis imestada selle üle, kuidas ma ilmselged vihjed kahe silma vahele jätsin ja asjast nii valesti arvasin. Ma ei saa öelda, et lugu kuidagi väga halb oleks olnud, selles on ju ometi olemas erinevad vajalikud elemendid ja kirjutamisstiil oli ka huvitav, aga siiski ootaksin ma healt loolt pisut enamat.

Erkki Kõlu “Peetrikese unenägu”

Peeter kannatab öiste muusikaliste painajate käes, mis ei anna järele ka tugevaid unerohtusid kasutades. Lõpuks saab tal sellest kõrini ja ta otsustab eluga lõpparve teha. Ta leitakse oma magamistoast, hunniku lauljanäoliste nukkude alt.

Mulle meeldib unenägude teema. Ka une teaduslik külg, unenägude tekkimine ja une erinevate faaside tähtsus meie organismile on mulle alati huvi pakkunud. Seetõttu oli jutu idee minu jaoks intrigeeriv. Kahjuks tundub mulle, et autor ei suutnud head ideed kuigi hästi realiseerida. Idee edasi arendamise asemel loetleb ta meile lühikese teksti käigus ridade viisi erinevaid artiste ja nende lugusid, justkui soovides lugejale demonstreerida oma muusikaalaseid teadmisi. Mina aga oleksin tahtnud rohkem teada saada loo lõpplahenduse kohta - kust need nukud tekkisid, miks nad erinevas lagunemisastmes olid, kuidas said Peetri unenäod niimoodi realiseeruda, kas ta nägi ikka und või oli näiteks hoopis uneskõndija… Niisiis oleksin lootnud leida loost raadioedetabelite asemel rohkem sisu.