Maniakkide Tänav „Uudishimu teeb imesid”

Kaugel planeedil elav uudishimulik antsik läheb kosmosereisile ja jõuab uuele planeedile, kuid õnnetuseks läheb tema laev rikki. Ta plaanib unekapslis magada kolm päeva (või kuud?), kuniks remondirobot laeva korda teeb, kuid üks ahvike keerab kapsli antsikut äratama hoopis miljoni aasta pärast. Nii ärkabki antsik alles siis, kui üks inimlaps ta oma liivakastist välja kaevab.

Lastejutuna töötab lugu suurepäraselt. Loo stiil on tõesti toredalt lapselik, meenutades mulle Kivirähu lastelugusid. On hea, et lühikese loo kohta on päris palju sisu ning lõpplahendus, milles remondirobot jääb Maale leidjast poisi perele appi, on ka tore.

Küll aga on juttu sisse jäänud paar apsakat, mille oleks võinud enne avaldamist kinni püüda. Esiteks jäi mulle silma, et alguses paneb antsik talveunekasti helisema kolme päeva pärast, kuid hiljem on päevadest saanud kuud. Samuti, vaid ühes kohas on antsikule antud nimi - Olnukas, mida kuskil mujal ei kasutata. Nii lühikese loo peale  ei tohiks selliseid apsakaid juhtuda.

Aga üldiselt päris vahva lugu, võiks Tähekeseski avaldada.

Artur Räpp „Teekond loomade muusemi”

Luisa õed ei hooli temast eriti ja tema vanemad on tööasjus suure osa ajast kodust eemal. Nii hoolitseb tema eest e-haldjas Mia-Mai. Ühel kenal suvepäeval õnnestub tüdrukul e-haldjat veenda olema päevaks tema ema, tulema temaga parki mängima ja teda loomade muuseumisse viima. Tee peal peatuvad nad ka tehnikamuuseumis, kus e-haldjas kohtub oma vana sõbraga. Selle käigus saab Luisa maailma toimimise kohta suure ilmutuse.

See lastele mõeldud lugu on stiililt väga räpilik, pisut omamoodi ja muhe. Aga lastele kirjutataksegi sageli pisut omamoodi lugusid ja pigem on erinev stiil sealjuures plussiks. Mulle meeldis, et see lugu, mis oli küll korralikult ulmeline, oli siiski sügavalt inimlik, tuletades meile meelde, et inimloomus ei muutu ka aastasadade jooksul, sõltumata tehnika arengust meie ümber. Ja õhkuvisatud küsimus AI/robotite (inim)õiguste kohta oli ka täiesti asjakohane.

Maniakkide Tänav „Juss kosmoseuurija”

Uudishimulik Juss ehitab endale kosmoselaeva ja lendab kuule. Seal kohtub ta ühe veenuslasega ja lendab tema juurde külla. Veenusel on aga kole palav ning varsti lendab Juss koju tagasi.

Täiskasvanud ulmelugeja minu sees toriseb pahaselt kõigele ebaloogilisele selles loos, no näiteks, et küll see raketi ehitamine käib Jussil kiiresti ja et jää sulaks ju ammu selle ajaga ära, kuni Juss Maalt tagasi Veenusele lendab. Aga teine pool minust kadestab pisut autorit, kes on osanud nii lihtsa ja toreda lasteloo kirja panna. Tõesti, võta aga kätte ja loe koolieelikutele ette, nad tunnevad kindlasti sellest loost rõõmu.

Tim Hornet „Räpane kättemaks”

Pesumasina trumli ja seinte vahel asub kadunud sokkide õudne maa. Seda seniks, kuni isa pesumasina lahti võtab ja kõik need sokid sealt avastab.

Tore lugu, ilmselt päriselust inspiratsiooni saanud, nii et pakub samastumisvõimalust. Lastejutuna see ehk nii hästi ei tööta, kuna Hornet kasutab siin oma tavalist võtet ja proovib lühikese jutuga öelda rohkem, kui kirja on pandud. Laste puhul peab aga asju pisut selgemini välja ütlema, sest muidu ei pane nad pilti kokku. Eriti lõpp oli järsk ning jättis mulje, et pärast viimast lauset peaks veel midagi tulema. Nii et kokkuvõttes - tore idee, aga teostus vajaks veel pisut lihvimist.

Kaupo Sempelson „Kummaline reis”.

Kaks õde jäetakse üksi koju ja nad hakkavad vanaisa vaimu välja kutsuma. Vanaisa asemel ilmub välja vaaarao vaim. Siis aga ilmub tagaaeda veel kosmoselaev ning tüdrukud satuvad kaugele, kuid õnneks sõbralikule planeedile. Pisut planeedi eluga tutvunud, viiakse nad tagasi koju.

Minu meelest on autor suutnud päris hästi tabada lastele sobivat stiili. Loos ka juhtub asju ning seda on huvitav lugeda. Minu jaoks ei olnud aga loo paranormaalne ja teadusulmeline pool omavahel kuigi hästi seotud. Vaimude väljakutsumine lööb augu aegruumi? Pisut kaheldav idee. Samuti olid loo seisukohalt minu jaoks tähtsusetud seigad vaarao välja ilmumine vanaisa asemel ja korraks paralleelreaalsusesse sattumine, need oleks loo terviklikkuse huvides võinud välja jätta.

Potentsiaaliga lugu, kuid vajaks veel pisut silumist.

Häli Kivisild „Koletis metsas”

Metsas elab mitmeid erinevaid libaelukaid, kes peavad rahu metsast väljas elavate inimestega. Kuid viimasel ajal on libaelukaid julmalt tapma hakatud. Libamaost minategelane hakkab metsaelanike palvel asja uurima.

Loomade seisukohast jutustatud lood on minu jaoks alati pisut imelikud, kuid kuna selles jutus on tegemist libaloomadega, on nende inimlikustamine arusaadav ega silitanud mind niipalju vastukarva nagu tavaliselt. Leidsin hoopis, et tegemist oli päris huvitava, omamoodi krimilooga ja pärast pingelist lõpuheitlust tulnud lõpp oli rahuldustpakkuv. Päris korralik lugu, nurisemiseks põhjust ei ole.

Anneli Vilbaste „Õnn elab kuu peal”

Aadliperes kasvav poiss igatseb surnud ema, leiab endale sõbra printsessis, kes läheb pisut hulluks, ohverdab oma armsa mängukaru ja õngitseb selle siis jälle järvest välja.

Ühte ma selle loo kohta ütlen kohe alguses – mulle tõesti meeldis autori stiil. Ta suutis luua pildi mingist pisut salapärasest ja teistsugusest maailmast ning panna mind ka tegelastele kaasa elama.

Kahjuks aga ainult stiili pealt lugu ei vea, eriti kui see on nii pikk. Saame palju teada tegelaste oleviku ja mineviku kohta, kuid loos ei juhtu midagi eriti olulist. Need vähesed sündmused, mis ette tulevad, ei moodusta ka kergesti hoomatavat tervikut. Nii et ma tegelikult ei saanudki pärast pikka lugemist aru, mida autor selle looga öelda tahtis.

Vaadates Vilbaste varem Reaktoris ilmunud lugusid on näha, et need on ilmunud korrapäraselt iga kahe aasta tagant ehk siis, kui jutuvõistluse ülejääk Reaktorisse valgub. Kahe aasta taguste juttude pealkirju lugedes meenusid mulle kohe nende lugude sisu ning tollane lugemisemotsioon. „Kerru mälestused” oli samasugune pikk heietus lapse vaatepunktist kirjutatuna – maailm oli huvitav, kuid sündmusi peaaegu polnudki.

Minu soovitus autorile on alustada loo kirjutamist oluliste sündmuste ja peategelase arengukaare välja mõtlemisest ning alles seejärel keskenduda kõigele muule. Sest olgu lugu nii kenasti kirja pandud kui tahes, igavust stiil tasa ei tee.