Tea Roosvald “Pastlad… Pastlad?”

Isa otsib teismelise poja toast keelatud eset ja lõpuks leiab selle.

See kolme lõiguna kirja pandud lühilugu on nii sisutihe ja fantaasiat täis, et lugema peab väga hoolikalt selleks, et aru saada, mida autor öelda tahab. Tegevust on ülivähe ja suurem osa loost on eluruumide kirjeldus. Nii palju, kui mina aru sain, asusid eluruumid (kosmose)laevas ja füüsiline ruum oli tihedalt virtuaalsega seotud. Autori mõtted olid väga huvitavad, kuid minu jaoks oli sellesse lühikesse ruumi liiga palju kokku surutud selleks, et oleksin saanud lugu päriselt nautida. Kui pea iga sõna juures peab mõtlema ja püüdma ette kujutada, kuidas kirjeldatud asi välja näeb, läheb enamik aurust teksti mõistmisele, mitte loo haaramisele. Ma oleksin pigem tahtnud seda lugu näha kaks korda pikemana ja rohkem lahti kirjutatuna.

Tanel Rõigas „Kaarik”

Uuel koduplaneedil kohastunud kolonistidele on jäänud komme käia kasutuks muutunud kosmosesõidukiga pulmalennul.

Mulle see lugu päris meeldis. See tuletas meelde vanade eestlaste kombeid ja elu, mis oma lihtsuses tundub võluv. Noorpaari otsus juhuslikele päästjatele mitte vastata oli huvitav, viidates inimeste soovile jääda paika tuntud ja turvalisse olukorda, selmet minna huviga vastu muutustele. Aga samas tõstatas see ka küsimuse, kas muutusi on üldse vaja, kui kõik on justkui olemas. Igal juhul tundus see lugu Eestimaa valgetesse öödesse parajalt sobiv.

Margus Makke „Leping”

Keegi teeb kellegagi lepingu kolme veretilgaga, et tema klassiõde muutuks libahundiks. Keegi muutubki libahundiks ja läheb sohu elama ja inimesi sööma, lõpuks aga satub ise suure hundi kihvade vahele.

Natuke mõistatuslikkust jutus on igati tore, kuid see lugu on mõistatuslikkuse suhtes pisut üle piiri läinud. Ka pärast teistkordset hoolikat lugemist jäi mulle siiski selgusetuks, kes täpselt libahundiks muutus. Mulle jäi mulje, et lugu jutustati kahe tegelase vaatevinklist, kuid see võis olla ka ühe tegelase oma, kuigi ühe lõigu piires leidus vist isegi kolmanda tegelase mõtteid. Arusaamatuks jäi ka see, miks keegi soovis oma klassiõe libahundiks muutumist. See on minu jaoks palju huvitavam küsimus kui näiteks see, et hunt rabas murakaid sõi. Vahel on kiiresti kirjutatud lood head, kuid vahel vajaksid siiski pisut enam tööd. Mulle tundub, et see jutt liigitub viimase kategooria alla.

Tim Hornet „Head uut Invasiooni!”

Käputäis tuttavaid koguneb ühes Tartu pargis, et oodata uut invasiooni. Tuleb välja, et üle Eesti on erinevates kohtades ja eri aegadel sisse tunginud kirju kamp tulnukaid, olukorrad on lahenenud erinevalt. Tartusse saabuv invasioon jääb aga toppama ega saabugi loo lõpuks.

Esimene pool loost oli üsna pikk sissejuhatus jutu põhiteemale – invasioonile. Huvitavamaks hakkas minema siis, kui invasioone selgitama hakati, kuid hea meelega oleksin nende kohta siiski rohkem lugenud. Aga see, et sissetungi lõpuks ei toimunudki, oli paras pettumus. Loo lõpp tekitas ka mulje, justkui oleks tegemist järjekordse jutuga, mis toimub mõnes arvutimängus. See muidugi selgitaks ka, miks eelnevad kolm invasiooni tekitasid erinevad tulnukad ja nii väikeses mõõdus – kui tulnukate sissetung peaks tulema, siis tõenäoliselt oleks see siiski ühe võõrrassi esindajate läbi viia ja väikest Eestit nad küll oma sihtmärgiks ei valiks. Kokkuvõttes oli see minu jaoks keskpärane lugu, millest oleksin oodanud rohkem.