Kadri Pettai „Projekt Laika”

Teadlasterühm saadab grupi tehniliselt töödeldud laikakutsikaid minevikku kohalike elu-olu jälgima. Kahjuks ei kogune koerte abil kuigi palju olulist infot ja projekt jääb tasapisi suiku, kuni üks teadlastest otsustab hoopis ise ajas tagasi rännata.

Loo kokkuvõte on lühike, kuid jutt ise täitsa korraliku pikkusega, millest minu meelest oleks võinud pisut kärpida kohti, mis põhiliiniga nii tugevasti seotud ei olnud. Sellest hoolimata suutis lugu minu tähelepanu hoida ja pakkus rahuldust, kui erinevad otsad lõpuks jooksid. Lisatud foto järgi tundus, nagu oleks autor saanud inspiratsiooni päriselust, mis minu jaoks on alati pluss.

Leho Lahtvee „Ja siis tuli põgeneda!”

Oliver saabub kolmekuuliselt levist-väljas puhkuselt ja avastab, et kodumaal on toimunud võimupööre. Kiiresti satub ta uue võimu sihtmärgiks ja peab põgenema. Mikule antakse luureteenistuse poolt ülesanne Oliveri tegemistel silma peal hoida, kuid asi lõppeb halvasti hoopis tema enda jaoks. Pärast põgenemiskatset korjab Oliveri üles Lääne kosmoselaev. Siis selgub ka lõpuks, miks vaenlased Oliveri taga ajavad.

Loo põhiliin on huvi hoidmiseks piisavalt köitev. Mulle tundub aga, et hakkama oleks saanud ka palju vähemate sõnadega. Lisaks hakkas mind juba esimese lehekülje jooksul häirima autori ülespuhutud stiil, mis kokkuvõttes segas mul loo sisule keskendumist. Näide tekstist: „Ta lõpetas vaevu kohvisarnaseks liigitada kannatava joogi ja tõstis vilunud liigutustega koti selga. Mossitav neiu oli oma telefonimaailmas ning Oliver ei hakanud kannuloputusvee eest tänamisega teda teistkordselt segama.” No kes niimoodi räägib või mõtleb? Miks mitte kirjutada lugu lihtsas, korrektses ja mõnusas keeles, et lugejal oleks kergem looga kaasa liikuda?

Kokkuvõttes: lugeda kõlbab, kuid teist lugu Oliveri seiklustest, millele jutu lõpus viidati, küll ei olnud isu lugema minna.

Tanel Rõigas „Sõit”

Maa teadlased uurivad kosmoselaevalt leitud puhastusrobotit, kuid ei saa sellest suuremat sotti. Õhtul koju sõites tunneb teadlane end aga kummaliselt ega suuda mingil põhjusel autoga mööda sirget teed koju sõita, vaid tiirutab kaheksakujuliselt ringi. Kuid lootust koju jõudmiseks siiski on.

Kui ma päris ausalt ütlen, siis ei saanud ma sellest loost eriti aru ka teistkordsel lugemisel. Laused olid arusaadavad, kuid jutu mõte mitte. Mulle tundus, et autoril oli siiski oma idee, mida ta tahtis esitada ja viimases lõigus paljastas, kuid ülejäänud lugu seda ei toetanud. Minu meelest võiks loo mõte lugeja jaoks esile tulla terve jutu sündmuste käigus isegi ilma, et autor seda sõnaselgelt välja ütlema peaks.