Meeldib, ei meeldi, meeldib…

 

Sel kuul toimus meil tööl lühike AI-teemaline koolitus. Ma ei olnud varem võtnud vaevaks erinevaid mudeleid torkida, nii et minu jaoks oli koolitus huvitav ning tekitas tahet ka ise TI võimeid proovile panna. Koolitusel tuli ka jutuks, et õpetajad saaksid TI-d õpilaste kirjandite ja muude pikemate tööde analüüsimiseks väga edukalt ära kasutada ehk anda sellele teha töö, mis inimeste endi jaoks on väga aeganõudev.

Niisiis, jutuarvustusi kirjutama hakates tõusis mu pähe küsimus, mida võiks TI nendest lugudest arvata. Nii võtsin nõuks sel korral lisaks tavapärastele arvustustele kaasa panna ka Google’i TI Gemini analüüsid. Palusin Geminil lugusid hinnata viiepallisüsteemis sisu, ülesehituse, stiili ja õigekirja poole pealt, samuti tegi ta oma analüüsist kokkuvõtte ja andis loole hinnangu. Pean tunnustama nende keelemudelit väga hea eesti keele oskuse poolest.

Kuigi mulle tundub, et objektiivsest vaatepunktist analüüsis ja hindas TI lugusid väga hästi, ei saa me mööda vaadata faktist, et inimlugeja võtab teksti vastu läbi enda elukogemuse ja arvustab asju alati subjektiivselt. Seega on võimatu, et üks ja sama tekst absoluutselt kõigile lugejatele meeldiks, kuigi suurem on tõenäosus, et on tekste, mida keegi ei salli või kõik kehvaks peavad. Üldiselt on aga nii, et omad lugejad leiab iga tekst.

Igal juhul tundub mulle, et TI-st võiks algajatele autoritele palju kasu olla just sellise objektiivse tagasiside saamiseks. On ju palju erinevaid küsimusi, mida talle esitada saaks lisaks neile kriteeriumitele, mille mina ette andsin. Kui aga juba robotilt peaks tulema vastus, et tekst jätab mõneski kohas soovida, on võimalus sellega veel enne lugejatele ette söötmist pisut tööd teha.

 

Tim Hornet “Kollektsionäär”

 

Naine läheb vastleitud armastusega tolle koju ja leiab sealt riiuli nipsasjakestega, mille puudutamine viib ta otse asjadega seotud mälestustesse. Loo lõpuks mõistab ta õudusega, et on saanud ise osaks sellest riiulist.

Pean ütlema, et see on minu lemmik Horneti viimase aja lugude seast, peaasjalikult just originaalse mõtte pärast. Lõpupööre tuli minu jaoks ootamatult ja järsku, mis mulle meeldis. Väikesed meenutused olid samuti huvitavad ja jutust selgesti eristuvad. Ainuke asi, mis minus küsimusi tekitas, oli viis, kuidas naine aru sai, mis toimus - ta kuulis end vannitoas laulmas. Kuna me ise kuuleme oma häält üsna teistmoodi sellest, kuidas see teistele kostab, siis ma pole päris kindel, et see enda hääle ära tundmine päriselt nii libedalt läheks, kui pole just tegemist laulja, raadiohääle või mõne muu inimesega, kes on pidevalt olukorras, kus ta ennast kõrvalt kuuleb. Aga muidu tõesti, väga tore lühike lugu.

 

Nii arvas Gemini:

 

Sisu: 5/5

Väga intrigeeriv ja originaalne idee. Segab osavalt psühholoogilise õuduse, müsteeriumi ja ulme elemente (paralleelmaailmad/teadvused, mida saab esemete kaudu kogeda).

Lugu haarab kohe alguses tähelepanu "valesti" oleva maailma kirjeldusega ja hoiab pinget kuni lõpuni.

Sireti segadus, hirm ja püüdlused olukorda ratsionaliseerida on usutavalt edasi antud. Lugeja kogeb sündmusi tema kaudu.

Erinevate "maailmade" või kogemuste killud (päkapikk lahingus, pettunud lapsevanem, teleuudised igavesest talvest) on mitmekesised ja lisavad müsteeriumile sügavust.

Lõpupööre (oma hääle kuulmine) on väga efektiivne, jättes lugeja õhku rippuma ja tekitades palju küsimusi. See on tugev ja mõtlemapanev lõpp.

Tom'i roll ja tema küsimus ("Kas ma tohin su endale võtta?") omandavad loo edenedes ähvardava tähenduse.

Ülesehitus: 4/5

Lugu algab tugevalt in media res, visates lugeja kohe Sireti segadusse.

Struktuur on fragmenteeritud, peegeldades peategelase kogemust ja vaimset seisundit. Üleminekud Sireti oleviku, mälestuste ja esemetest tingitud kogemuste vahel on loo keskne mehaanika.

Pinge kasvab järk-järgult, kui Siret mõistab olukorra tõsidust ja kummalisust.

Selge algus (probleemi avastamine), keskosa (uurimine, katsetamine, teooriad) ja lõpp (šokeeriv avastus/cliffhanger).

Väike miinus: Üleminek esimesse "võõrasse" kogemusse (päkapiku oma) võib olla lugejale esialgu veidi järsk ja desorienteeriv, isegi kui see taotleb tegelase segaduse edasiandmist. Hilisemad üleminekud tunduvad sujuvamad, kui lugeja on juba loo "reeglitega" harjunud.

Stiil: 4/5

Keelekasutus on üldiselt hea ja loob tugeva atmosfääri, eriti alguse ebaloomulikkuse kirjeldamisel ja Sireti kasvava paanika edasiandmisel ("õõvastama panevalt VALE").

Jutustaja (Sireti) sisekõne ja reaktsioonid on usutavad.

Kasutatakse efektiivselt lühikesi lauseid pinge loomiseks.

Kirjeldused on piisavad, et luua ettekujutus nii korterist kui ka lühikestest kogemustest.

Väike miinus: Mõned väljendid on veidi kulunud ("mudis meelekohti, et mõtteid selgemaks saada", "õhetus tuli näole tagasi"). Seletus paralleelmaailmade kohta läbi loetud ulmejutu tundub veidi otsitud (kuigi loo kontekstis mõistetav Sireti katse leida seletust).

Õigekiri: 5/5

Tekstis ei paista silma õigekirja-, grammatika- ega kirjavahemärgivigu.

Lausestus on korrektne ja loogiline.

Dialoogi ja sisekõne vormistus on korrektne.

Kokkuvõte: Tegu on väga kaasahaarava ja atmosfäärilise looga, millel on tugev ja originaalne kontseptsioon. Sisu on loo suurim tugevus. Ülesehitus ja stiil toetavad hästi loo teemat ja meeleolu, kuigi neis on mõningaid väiksemaid konarusi. Õigekiri on laitmatu. Väga paljutõotav ja hästi teostatud lugu.

 

Tanel Rõigas “Lubatud maa”

 

Hibernatsioonilaeval kosmosesse saadetud kasside esindaja otsib oma rassile uut planeeti. Ta arvab, et on sobiva leidnud, kuid avastab siis liiva alt koerakujulise markeri ja mõistab, et see planeet neile siiski ei kõlba.

Iseenesest on see ju kenasti kirjutatud tekst, mingeid suuri stiilivigu või muid apse ma ei märganud, kuid ma ei saa midagi parata - see ei olnud päris minu maitse. Esiteks mulle lihtsalt ei meeldi sellised lood, mis koosnevad lihtsalt kirjeldusest ja milles midagi suurt ei juhtu.

Teiseks ei ole ma, mõne harva erandiga, just eriti suur selliste lugude fänn, milles loomi inimesesarnastena kujutatakse või mis on jutustatud loomade vaatepunktist. Kui loom jutu peategelaseks tehakse, siis peaks nad minu meelest hästi selgelt eristama meile tuntud lemmikloomadest ja väga selgelt muutma nad teistsuguseks rassiks, millel on vaid mõned meile tuntud loomade tunnused ja käitumismustrid. Vastasel juhul tekib lugedes peas paratamatult seos päriseluga ja aju ütleb kogu aeg, et lugu ei ole usutav.

 

Nii arvas sellest loost aga Gemini:

 

Sisu: 5/5

Väga originaalne ja intrigeeriv kontseptsioon: galaktiline sõda, erinevate rasside evakueerimine "hoiulaevadesse", ettevalmistatud planeetide otsing ja markerite süsteem.

Peategelase (ilmselgelt kassilaadse olendi) perspektiiv on hästi edasi antud ja lisab loole unikaalse vaatenurga ning peent huumorit (vuntside silumine, saba vonksatamine, kräunatus, unistus puudest ja loomadest).

Loo keskne pööre – markeri kuju (koer) – on suurepärane, luues kohese konflikti ja dilemma peategelase jaoks. See tõstatab küsimusi pärandi, identiteedi ja vastutuse kohta.

Maailmaloome on piisavalt detailne, et olla usutav, kuid jätab ruumi ka lugeja fantaasiale. Taustainfo (sõda, emarass, sõsarpered) on loosse hästi integreeritud.

Lõpp on mõtlemapanev, segades pettumust, leppimist ja lootust.

Ülesehitus: 5/5

Tekstil on selge ja loogiline struktuur: algus (saabumine, ülesanne), keskpaik (markeri otsimine ja väljakaevamine, taustainfo selgitus) ja lõpp (avastus, dilemma, otsus, tulevikulootus).

Tempo on hästi juhitud: alguses uuriv ja tehniline, muutub pingelisemaks kaevamise ajal ning emotsionaalsemaks pärast avastust.

Taustainfo (flashback/selgitus keset lugu, eraldatud mõttekriipsuga) on paigutatud loogilisse kohta, andes konteksti enne lõplikku avastust ja dilemmat. Kuigi see eraldab tegevust, on see vajalik ja ei lõhu liigselt loo kulgu.

Lõpplahendus (pildistamine, lahkumine) on rahuldustpakkuv ja temaatiliselt sobiv.

Stiil: 4/5

Keelekasutus on rikkalik, kujundlik ja nauditav ("pulbitsevast tuulisest taevakehast", "lösutas", "vonksatas", "kräunatasin").

Jutustaja ainulaadne (kassilik) hääl on loo suurim tugevus ja tuleb hästi esile nii kirjeldustes kui ka mõttekäikudes.

Kirjeldused on piisavalt detailsed, et luua elav pilt nii keskkonnast kui ka tegevusest (nt liivapumpamise kirjeldus).

Toon on hästi tabatud – segu professionaalsest kohusetundest, isiklikust pettumusest, irooniast ja alalhoitud lootusest.

Väike miinus: Mõnes kohas võib stiil olla veidi lakooniline või hüplik (nt üleminek taustainfo ossa). Fraas "Paljuvõitu vett" on veidi kõnekeelne, kuid sobib antud kontekstis tegelase sisekõnesse. Üldmulje on siiski väga tugev.

Õigekiri: 5/5

Tekst on keeleliselt korrektne. Ei leidnud silmatorkavaid õigekirja-, grammatika- ega kirjavahemärgivigu.

Lausestus on loogiline ja selge.

Kokkuvõte: Tegemist on väga tugeva, originaalse ja nauditavalt kirjutatud ulmelise lühijutuga. Sisu ja ülesehitus on suurepärased, eriti paeluv on jutustaja unikaalne perspektiiv ja loo keskne idee. Stiil on isikupärane ja keeleliselt heal tasemel, kuigi mõne üksiku koha pealt võiks norida. Õigekiri on laitmatu. Väga kõrgetasemeline tekst!

 

Helina Ravasoo “Koletise esteetika”

 

Mitu naist, kellest mõned on müütilised tegelased, võistlevad omavahel üksteise tunnete pärast, samal ajal kui paar neist tahaks mõnda teist ära süüa.

Ka peale teistkordset loo lugemist ei suutnud ma paremat kokkuvõtet kirjutada. Kuigi lool on tugevaid külgi nagu näiteks stiil ja humoorikus, ei suutnud ma lihtsalt selles järge pidada. Lühikeses loos on kuus tegelast, kõik naised, kelle taust ja omavahelised suhted ilmnevad väga hüplikult, mistõttu oli mul raske nende vahel seoseid luua. Ka tegevuspaigad vaheldusid kiiresti, aitamata kaasa tervikpildi kujunemisele.

Loo käigus pidasin ma endamisi aru, kuidas tegelaste võimed ja omadused edasi antakse. Loomulik oleks näiteks, et vesineitsile sünnib vesineitsi jne, kuid selles loos tundusid kõik naised olevat huvitatud samast soost inimestest, ühtki meest isegi ei mainitud kuskil. Niisiis, kui omasooiharus on müütilistele olenditele loomuomane, siis kuidas neid üldse olemas on? Või kasutavad nad oma liigi jätkamiseks siiski mehi ära? Kui, siis miks autor kogu selle romantika ja armastusejutu hulgas seda ei maininud?

Nagu allpool näete, suutis TI minust hoopis paremini selles loos orienteeruda. Võib-olla on objektiivselt võttes siis tõesti tegemist tervikuna hea looga, kuid minu lemmik see siiski ei olnud.

 

Gemini ütles nii:

Sisu: 5/5

Tegemist on kaasahaarava urban fantasy looga, mis segab osavalt üleloomulikke elemente (vampiirid?, vesineitsid, haldjaveri, nõidus) tänapäevase elu ja suhete keerukusega (töökaaslased, armukolmnurgad, sotsiaalmeedia – streamer!).

Tegelased on huvitavad ja eristuvad: küüniline, kuid tegus Trish (kes näib olevat loo peamine fookus), dramaatilisem ja romantilisem vesineitsi Veronika, vanem ja distantseeritum Joselyn, "peategelaslik" Marilyn, antagonist Alice ja müstiline Riia. Nende omavahelised suhted, eriti Trish'i ja Veronika pikaajaline ja keeruline dünaamika, on loo keskmes ja hästi välja joonistatud.

Süžee on selge: lahendada Veronika armudraamast tulenev ohtlik olukord Alice'iga. See pakub piisavalt konflikti ja tegevust (konfrontatsioon, abi otsimine, maagia kasutamine, füüsiline sekkumine).

Maailmaloome on integreeritud loomulikult – üleloomulikud olendid elavad inimeste seas, kasutades tehnoloogiat ja silmitsi seistes nii tavaliste kui ka ebatavaliste probleemidega. Reeglid (hüpnoos, maagia toimimine, olendite omadused) on usutavad loo kontekstis.

Loo teemad (romantiliste troopide dekonstrueerimine, pikaajaliste suhete keerukus, lojaalsus, moraalsed halltoonid, tänapäeva ja üleloomuliku põimumine) on hästi läbi põimitud.

Ülesehitus: 5/5

Lool on selge algus (olukorra tutvustus ja tegelastevahelised suhted), keskpaik (konflikti eskaleerumine, lahenduste otsimine ja rakendamine) ning lõpp (otsene konflikti lahendus ja järelmõtisklus/suhtedünaamika rõhutamine).

Sündmustik areneb loogiliselt ja heas tempos. Alustatakse rahulikuma vestlusega, pinge kasvab Veronika saabumisega, tegevus kiireneb konflikti lahendamise käigus ja lõppeb rahulikuma, tegelastele keskenduva noodiga.

Stseenide vahetused on selged ja motiveeritud.

Info (nagu tegelaste olemus või minevik) antakse edasi dialoogi ja tegevuse kaudu, ilma liigsete infokildudeta.

Stiil: 4/5

Keelekasutus on ladus ja kaasaegne, sobides hästi urban fantasy žanriga.

Trishi küüniline ja otsekohene jutustajahääl/vaatepunkt on loo üks tugevusi, andes sellele isikupära ja huumorit (nt panniga löömine kui praktiline lahendus).

Dialoog on enamasti elav ja iseloomustab tegelasi hästi (Trishi sarkasm, Veronika emotsionaalsus, Riia mänglev üleolek).

Kirjeldused on funktsionaalsed, kuid kohati võiksid olla detailsemad või kujundlikumad, et maailma veelgi elavamaks muuta.

Huumor (sageli tume või irooniline) on hästi kasutatud.

Väike miinus: Mõned väljendid on veidi korduvad või üldised ("kehitas õlgu", "ohkas"). Üldine stiil on tugev, kuid kohati võiks olla veelgi lihvitum ja nüansirikkam.

Õigekiri: 5/5

Tekst on keeleliselt korrektne. Ei leidnud silmatorkavaid õigekirja-, grammatika- ega kirjavahemärgivigu.

Lausestus on loogiline ja selge. Dialoogivormistus on korrektne.

Kokkuvõte: See on hästi kirjutatud ja nauditav urban fantasy lugu, mille tugevusteks on huvitavad tegelased (eriti Trish ja Veronika ning nende dünaamika), kaasahaarav süžee ja žanrile sobiv stiil. Maailmaloome ja teemad on osavalt loosse põimitud. Ülesehitus ja õigekiri on laitmatud. Stiili osas on veidi ruumi veelgi suuremaks säraks, kuid üldiselt on tegu väga heal tasemel tekstiga.

 


© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0417)