Eeva Jeletsky “Leigri pärandus”
Kohalik naisjuht läheb teadjanaiselt sissetungijate tagasi tõrjumiseks abi küsima. Tark annab talle nõu draakoni seljas minevikku ratsutada, tuua sealt hiiu merimadude mürki ja seda vaenlaste vastu kasutada. Lahinguni ei jõutagi, kuid abikaasa jõuab tark peategelasele loo lõpus veel määrata.
Lugu on suhteliselt pikk, kuid piisavalt huvipakkuv, et lõpuni lugeda. Eriti imetlesin värsivormis juhiseid meie kangelannale, milles oli kakskümmend kolm neljarealist salmi!
Rahul ei ole ma aga maailmaloome ja dialoogiga. Mulle jäi mulje, et lugu kujutas endast alternatiivajalugu, kuid ometi oli vanade nimede, kommete ja müütiliste olendite segu tänapäevase tehnikaajastuga minu jaoks kummaline ega töötanud eriti hästi. Teadjanaise jutt oli lõikude kaupa nagu mingist väljamõeldud teatmeteosest maha kirjutatud. Ma saan aru küll, et tema ülesandeks loos oli infot säilitada, kuid inimesed ei räägi ju nii. See tegi dialoogi minu jaoks häirivaks, eriti võrreldes vanakeelse värsiga.
Kokkuvõttes, lugeda kõlbas, kuid uuesti ette ei võtaks.
Imre Siil “Esimene inimene Marsil”
Naabrimees kutsub Arnoldit kosmosereisile, mille korraldavad naabri keldris elavad väikest kasvu tulnukad. Reisile minekuks peavad laskma ka inimesed end vähendada, et kosmoselaeva ära mahtuda. Arnold kaalub minekut, kuid lõpuks loobub, ja naabrimees läheb üksi. Tuleb aga välja, et minek ei olnud kõige parem idee.
Arnold ja Jaagup on Reaktori lugejatele tuttavad juba loost “Kosmiline elekter”. Autori kirjutamisstiil on kuidagi maalähedane ja sobib hästi tegelastega kokku. Kuigi lõpp oli ettearvatav, oli lugu minu jaoks siiski huvitav lugeda, ning ma elasin peategelasele kaasa, olles rahul, et tema reisile ei läinud.
Mati Tee “Kohtamine minevikuga”
Arheoloogide pere teeb väljakaevamisi võõral planeedil. Nad leiavad sealt planeedi põhirassist erineva luukere, mis mingi ime läbi ellu ärkab. Tuleb välja, et tegemist on inimsoost nõiaga, kes lõi enda säilitamiseks teise ajajoone ning ootas aastasadu inimesi, et nende tehnika energiat kasutades end ellu äratada ja oma plaaniga jätkata.
Loo idee oli huvitav. Mõte sellest, et inimesed võivad olla mõne teise planeedi mütoloogias samasugused negatiivsed müütilised tegelased nagu meil on kuradikesed (võõrplaneedi liik), oli üsnagi uudne. Niisiis, loo keskmine osa, milles kogu see tegevus toimus, oli hästi loetav.
Minu jaoks tekitasid probleeme aga loo algus ja lõpp. Ülipikk sissejuhatus üritas anda aimu erinevate planeetide arenguteedest, kuid pani reaalsuses ootama vaid seda, et midagi toimuma hakkaks. Ka Marsi väljamõeldud ajalugu kokkuvõttev lõpuosa kippus lihtsalt igavaks. Kuigi ma hindan autori püüet maailma luua, siis minu meelest kuuluvad sellised lehekülgede pikkused kirjeldused-selgitused siiski romaanide juurde. Lühijutu puhul võiks vajalikud selgitused lükkida tegevuse vahele ja hoida neid minimaalsena.
