Tanel Rõigas „Lohelaul 33”

Ühte linnakest hakkab kimbutama lohe. Ikka niimoodi vanaviisi, et istub koopas ja nõuab noori näitsikuid süüa, muidu põletab linna maha. Ühel päeval ilmub linna munk, kes pakub müüa salavõtteid lohest lahti saamiseks. Kaks hakkajat lähevadki proovima ja neil õnnestub lohe kõrvaldada.

Pean kohe ütlema, et see oli minu meelest Rõigase parim lugu. Lugemise ajal kangastus mulle küll mitmel korral üks Tim Horneti samateemaline lühivorm, kuid ega ma ei tea, kas Rõigas seda lugenud on. Arvatavasti on see vaid kokkusattumus.

Lugu oli humoorikas ja hästi kirjutatud. Mul oli lausa rõõm, et lohe oli selline pealiskaudne ega hakanud elu tumedaid külgi filosoofi põhjalikkusega lahkama, nagu Rõigase tegelastel tihtipeale kombeks on olnud. Nii et igati kõlbulik lugemine.

Eeva Jeletsky „Rõdu”

Üks mees käib pidevalt rõdul omaette rääkimas. Mingil põhjusel hakkab rõdu arvama, et mees armastab teda. Ühel päeval ostab mees aga drooni ja hakkab sellega väljas käima. Rõdu muutub üksildaseks ja otsustab, et temagi tahab lennata. Nii rebib ta end lõpuks seina küljest lahti ja lendab mehele järele. Kahjuks teeb ta aga maandumisel valearvestuse ja kukub mehele kaela.

Mul on isegi raske selle loo kohta midagi öelda. See on jutt, see on tõsi, kuid ma ei suuda üle saada selle loo jaburusest. Inimesed on läbi aegade oma lugudes omistanud inimlikke jooni küll loomadele, küll autodele, küll robotitele ja kõigele muule, kuid et üks rõdu osaleks inimliku armastuse kurbmängus … Seda ootaksin pigem Kivirähult mõnest tema lastele mõeldud jutust, Reaktori veergudelt oli seda imelik lugeda. Kuna peategelane oli rõdu, ei suutnud ma temaga karvavõrdki samastuda, kuid ehk õnnestus see mõnel teisel lugejal.

Tim Hornet „Õnnistuse hind”

Kaugel kosmoses mõtleb üks üliarenenud rass, kuidas jääda ellu, kui legendid räägivad, et nende soontes voolab õnnistus.

Ma ei tea, kas tegemist on sellega, et lugesin lugu õhtusel tunnil, kuid mulle jäi kogu see deebude asi veidi segaseks. Tegemist on küll jälle ühe väga hornetliku looga, mis võib-olla saanud inspiratsiooni päriselust – natuke juttu ühest asjast ja siis kiire lõpp, mida lugeja ise umbkaudu selle eelnevalt räägitud asjaga seostama peaks. Lugu on ju nunnu, ei saa salata, kuid minu jaoks ei klikkinud.

Külalisarvustaja Tanel Rõigas kirjutab:

Maarja Kruusmets „Mis hiilib pilkases pimedas”

Entsüklopeedias on termin – „moralitee, keskajal allegooriline ja moraliseeriv näidend." Maarja Kruusmetsa lugu on küll leebe õudusjutt, aga ehk just rõhutava lõpu poolest natuke puust-ja-punaseks moralitee, õpetussõnad „vaat seda peaksime kartma kõige enam", pilkases pimeduses paljastuvad tavaelus tahaplaanile lükatud ohud ja panevad tegelased elus olulise üle järele mõtlema.