Anni Ambos „Head ööd”

Sina näed unes, et oled toidupoes, kust saab osta inimesi ootamatul moel füüsiliselt mõjutavaid toiduaineid.

Lühikeses loos on autor jutustamiseks kasutanud väga harva esinevat sina-vormi, mis teeb selle lugemise omapäraseks ja huvitavaks. Lihtne idee on kirja pandud kiiresti ja kokkuvõtlikult ning lühiloona töötab see päris hästi. Loo lõpust võiks eeldada, et unenäo nägija ärkab üles ja saab aru, et see kõik oli tema aju tahtmatu ettekujutuse vili, kuid tegelikult on just viimane lause see, mis lisab loosse enim ulmet. Nii et minu meelest on tegemist täiesti korraliku looga.

Tanel Rõigas „Vaikuse prints”

Meesterahvas üritab endale baaris üht daami sebida. Väljas kõndides tuleb jutuks, et naine kardab sattuda sarimõrvari ohvriks. Lõpuks tuleb välja, et too mees ise ongi surmadega seotud.

Loo algus läks päris huvitavalt ja paljulubavalt, kuid hetkel, kui vaatepunkt muutus ja Vaikus rääkima hakkas, läks lugu segaseseks. Alles teistkordsel lugemisel hakkasin sellest midagi aru saama. Kuigi loo viimane lõik viitas selgelt, et Indrek ja Vaikus olid seotud, jäi seose iseloom selgusetuks. Miks ja kuidas need surmad ikkagi toimusid? Vaikus tahtis inimestele näidata, kui hea on rahus olla, aga vaigistas koos sellega inimese täielikult? Kas tahtlikult või tahtmatult?

Ja mida soovis autor selle looga öelda? Et inimelu ongi liikumine ja müra ning kui need vaigistada, sureme paratamatult?

Loo idee ei olnud minu meelest kehv, kuid selle teise poolega oleks autor võinud pisut enam tööd teha, et toimuv oleks lugejale kergemini mõistetav.

Tim Hornet „Surnukanaja”

Vana surnumanaja kasvatab endale tarku kanu. Kui vanamees lõpuks sureb, võtab tema kukk pere juhtimise enda peale ja paneb ka libasurnud enese jaoks tööle.

Tegemist on vana hea Tim Horneti looga. Kui mulle oleks antud lugeda selle numbri lugusid ilma autoreid teadmata, oleksin vabalt võinud selle loo autori ära arvata, kuna Horneti stiil on Reaktoris läbi aastate jäänud samaks. Mulle on tema lood alati meeldinud ja seegi on täiesti korralik jutt.

Ometi tunnen, et hakkan sellest väsima. Kuigi Hornet on väga ustavalt kirjutanud igasse Reaktori numbrisse, mis on väga tänuväärne asi, tahaksin pisut nuriseda. Varem võis tema lugudes näha väikest varieeruvust, kuid viimasel ajal on need pea kõrvalekalleteta olnud muinasjutulised lood. Tahaksin aga näha teda iseendale väljakutset esitamas ning proovimas teisi žanre ja stiile, et lugejatele (ja arvustajale) midagi uut pakkuda.