Berta Siimon „Sinililleke”

Suur osa inimesi on kliimakriisi eest põgenenud Marsile. Maale on maha jäänud ainult vanem põlvkond, kes enam ei paljune, kuid elab samas tavapärasest kauem. Lootus samuti Marsile lennata kaob aastatega, kuid samas on mahajääjad tunnistajaks sellele, kuidas suuresti inimestest vabanenud loodus iseennast taastab.

Tavaliselt mulle sellised puhtalt kirjeldavad lood eriti ei meeldi, kuid kuna see lugu on nii lühike ja tekst infotihe, siis ei hakanud dialoogi puudumine mind häirima. Loo idee ei ole uus, kuid tundub, et autor ei ole kuigi ambitsioonikas, vaid on meeles mõlkunud mõtte üsna lihtsalt kirja pannud ja nii on lugeminegi lihtne.

Tanel Rõigas „Memento Mori”

Terviserike viib mehe hauatagusesse maailma, mis on üpris sarnane juba talle harjunud maailmaga.

Loo esimene kolmandik on üsna paljutõotav, sest autorile omast kirjeldavat stiili on vähe ja hauatagune elu on iseenesest ju väga huvitav teema. Siis aga hakkab lugu tavapärasesse rütmi tagasi vajuma. Üsna põhjaliku ülevaate saame peategelase eluloost, mis ei sisalda midagi erilist. Samuti selgitatakse süvitsi hauataguse elu toimemehhanisme, mis ei paku midagi uudset.

Pidevalt ootasin lugedes, et juhtuks midagi erilist ja põnevat. Tegu oli ju surmajärgse eluga, võimalusi maailma luua oli rikkalikult! Kuid kahjuks jäi mu ootus täitumata, sest loos ei sündinud suurt midagi. Ka peategelane oli üsna värvitu kuju. Lisaks on mul raske aru saada, mida autor looga öelda tahtis. Niisiis tundub mulle, et täiesti korralik idee on lihtsalt raisku läinud ega pole saavutanud oma potentsiaali.

Maia Golubeva „Sama mündi kaks külge”

Piraadilaeval elav neiu peab oma kurjal isal lasuva needuse murdmiseks meelitama laevale teisi piraate, kelle isa siis lihtsalt maha laseb. Asi läheb keeruliseks siis, kui isa nõuab endale maha laskmiseks tütre kallimat. Tüdruk kohtub saatusega, kes talle aga eriti palju kasulikku infot ei anna.

Mulle meeldisid loo stiil ja idee, millest oleks saanud kirjutada ühe tunduvalt pikema loo. Küll aga on tekstist näha, et tegemist on algaja autoriga. Probleeme oli lauseehituse ja teksti sidususega, mitmed otsad jäid loos lahtiseks ning läbi kirjutamata tekst oli kohati lihtsalt arusaamatu. Lahendamata jäigi küsimus, mille peale need jumalad seal kihla vedasid ja kuidas see kihlvedu noorte elu mõjutas.

Võib-olla oligi tegu sellega, et autor püüdis olemuselt pikka lugu lühemaks kokku suruda, mis tõi kaasa loos esinevad lüngad ja teksti hüplikkuse. Sellest võiks asja saada, kui autoril oleks kõrval asjatundlik toimetaja ning ei oleks hirmu teksti laiendada.

Anni Ambos „Ettenägelikkus”

Tänapäevases telefonide ja autodega maailmas toimib elemendimaagia. Õhumaagia kontrollimist õpetav professor tegeleb lisaraha saamiseks võluesemetelt maagia eemaldamisega. Ühel päeval pakub uus kolleeg tasuvat tööotsa – rubiinsilmalt tulemaagia eemaldamist. See töö on aga keerulisem, kui alguses paistab.

See oli minu selle numbri lemmiklugu. Mulle meeldisid autori stiil, loo maailm ja selgesti eristuvad tegelaskujud. Kuigi loos ei toimunud mõrva ega muud kuritegu, tundus lugedes mulle, nagu loeksin krimkat, sest peategelane käis rubiinsilma saladust lahendades mööda maailma ringi nagu detektiiv.

Tõsi, ka siin loos esines mõningaid keelelisi kohmakusi, kuid need ei takistanud lugemist. Samuti lootsin loo lõpust leida pisut huvitavamat lahendust, kuid autor kostitas lugejat viimaste ridade jooksul hoopis uue mõistatusega. Siiski oli see lugu, mida huviga lugesin ja nautisin.