Manjana “Pööriöö needus”
Meest häirib, et naabrimees iga päev valjusti undava puhuriga sääski peletab. Kurtes häda siin ja seal, juhatatakse ta teadmamehe juurde. Lõpuks tuleb välja, et sääsed on eluks ja õnneks vajalikud ja puhur undab hoopis teisel põhjusel.
See lugu on üks huvitav sasipundar, millest ma päris lõpuni aru ei saanudki. Kirja oli see pandud aga muhedalt ja pakkus ootamatuid keerdkäike, nii et lugesin täitsa mõnuga ega kurda millegi üle. Eelmises numbris ilmunud looga võrreldes oli autor teinud märksa paremat tööd.
Tim Hornet “Kivine sõprus”
Meduusa juurde satub mees, kes kuidagi ei taha kivikujuks jääda, vaid ärkab õhtuti jälle ellu.
Tore sõbralik lugu natuke kannatamatust naisest ja järjekindlast mehest.
Tea Roosvald “Potsiooniõpetuse alused”
Millalgi kaugel tulevikus õpivad lapsed koolis teaduse asemel loitsimist. Tähelepanu läheb kõrvale, juhtub ootamatuid asju ja midagi väga väärtuslikku läheb laste jantimise tõttu kaduma.
Tore, et septembrinumbrisse on sattunud kaks kooliteemalist lugu. See konkreetne aga meenutab väga kõigile tuttavaid Potteri-lugusid. Iseenesest ei ole ju sellest midagi. Autor oli vaeva näinud olustiku loomise ja muuga ning maalis pildi silme ette küll. Minu jaoks läks aga raskeks nimedega. Lühikese loo peale lugesin kokku viis last, nimed nii veidrad, et neid oli võimatu meelde jätta, lisaks tuli mängu ka õppejõud.
Teiseks hakkas mind häirima ülespuhutud kirjastiil. Kui loo peategelasteks on lapsed, kas siis on ilmtingimata vaja kirjutada ülikeeruliste sõnade ja miilipikkuste lausetega? Ja isegi kui peategelased oleksid olnud täiskasvanud, oleksin eelistanud lihtsamini tajutavat keelt. Praegusel juhul sai aga vorm sisule takistuseks.
Võtame näiteks sellise kuuekümne ühe (!) sõna pikkuse lause. “Enne veel, kui märkuseloitsu kajana saatev ja kõigile ülejäänutele manitsevalt mõjuma mõeldud peavalusööst oli aeglase ringlainena keldriklassi seinteni ja tagasi veerenud, enne veel, kui armunud Haojuu jõudis valuliku taipamiseni, et tema küll täna koos Pinganniga astronoomiapeole minna ei või, teised poisid aga vist tohivad – enne kõike seda märkamist ja taipamist ja paratamatult puhkevat mitmehäälset oigamist tabas potsioonilaborit hoopis uues magnituudis katastroof.” Kas seda tõesti ei oleks võinud juppideks lõigata?
Või see iludus, mis olles küll lühem, paneb nõrgema närvikavaga inimese sülearvuti kaant paugutama: “Nimetatud ambivalentsete jõudude kolmiku teine nurk ehk vaatlejafaktor asus paraku volatiilse skaala jämedas otsas, seega polnud mingi ime, et seekordne lokaalne kokkusattumus mõjus reaalsusväljundile eskaleerivalt ja mitte siluvalt, nagu mõnes teises koosluses oleks võinud juhtuda.“ Ma saan aru, et autor on ilmselt püüdnud sisse tuua huumorit, aga ka huumori osas on tihti lihtsus see, mis mõjub meie naljasoonele ergutavamalt kui miski muu.
Kokkuvõttes, loo idee ja õhustik meeldisid mulle väga, kuid oleksin seda lugu eelistanud natuke teistsuguses vormis.
Tim Hornet “Kuidas me ussid saime ja kooli vara rikkusime”
Ilmselt meie vana tuttava Agu Sihvka järeltulija annab kirjalikult aru kooli direktorile intsidendist, kus nad mõistatusmoodulis praktilist õppemängu mängides süsteemi kogemata kombel umbe jooksutasid, nii et AId tuli algusest peale õpetama hakata.
Minu jaoks oli tegemist väga toreda looga. Hornet on Agu Sihvka lugude meeleolu ja stiili üsna hästi tabanud ja õpilaste seiklused virtuaalses looduses panid mind päriselt turtsuma - lihtsalt kirja pandud, aga tabavad ja naljakad. Need emotsioonide toetamiseks mõeldud asjad olid eriti toredad lisandid. Minu vaimupilti kerkisid kohe emotsionaalselt ja kehaliselt kohmakad õpilased, kes pole elus kusagil looduses käinud, kuid peavad mõistatusmoodulis hakkama saama. Pole siis ime, et pähe tulevad igasugused lollid mõtted ja süsteem kogemata sassi keeratakse. Täiesti usutav lugu!
Praegu siin kirjutades mõtlen, et pean seda juttu ka teistele pereliikmetele ette lugema. Ma pole ammu Reaktoris kohanud lugu, mida kohe peab teistega jagama. Nii et tunnustus Hornetile!
Tanel Rõigas “Koristusprobleem”
Isa tuleb koju. Teismeline poiss istub arvuti ees ja pole koristanud. Isa lubab kaaluda tulnukast immigrandi palkamist koristajaks.
Täna seda juttu üle lugedes tabas mind äratundmine Rõigase lugude suhtes. Mu silme ette kerkis lihtne ajajoon, mille just täna kümnenda klassi inkatunnis tahvlile joonistasin selleks, et selgitada lihtmineviku ja ennemineviku kasutamise seoseid. Äratundmine oli, et enamikus Rõigase lugudes toimub tegevus enneminevikus. Lihtminevikus toimuvat tegevust, midagi, mis tegelaste vaatepunktist toimuks siin ja praegu, on ülivähe. Autori lugude muster on üldjuhul selline - lugu algab minevikus, sellele järgneb pikk selgitus asjade kohta, mis on toimunud enne seda, seejärel lõppeb lugu väga kiiresti pärast alguspunkti lähemas minevikus. Väga harva juhtub päriselt midagi loo peategelastega, tegelased on vaid vahendid selleks, et avada selle lühiloo jaoks välja mõeldud maailma. Maailma ehitamises ei ole iseenesest ju midagi halba, kuid mind kuust-kuusse nende ühesuguse mustriga juttude lugemine lihtsalt väsitab, ootan pikalt juba midagi huvitavamat. Jutustage mulle, mis juhtub tegelastega siin ja praegu, ajalootundide jaoks lühilugudes aega ei ole!
