Hannes Ilmjärv „Uus tüdruk”

Ühe tavalise Eesti gümnaasiumi kümnendasse klassi tuleb uus tüdruk, kellele meeldib nukkudega mängida. Loomulikult saab temast seetõttu klassivendade pilkeobjekt, kuid lõpuks tuleb välja, et nõmedate poiste taltsutamiseks on nukkudega mängimine päris kasulik tegevus.

Esiteks oli tore ja huvitav lugeda minu jaoks uue autori lugu. Jutt jookseb päris noortepäraselt, isegi nii, et ma mõnes kohas pidin mõtisklema jääma, mida autor läbi noore tegelase suu öelda tahtis, kuid see on pigem kompliment, kuna teeb loo elulisemaks ja ehedamaks. Mulle meeldis, et autor andis tüdrukutele väga efektiivse vahendi, millega kiusajatest jagu saada – päriselus sellist vahendit tavaliselt kusagilt välja võluda ei õnnestu, olgu siis jutuski. Ja hea oli, et vaatamata tugevale vägivallale ei juhtunud noortega lõpuks suurt midagi, vaid kõik sai siiski enam-vähem korda. Loo lõpp viskas küll õhku suure küsimärgi sõbranna edasise saatuse kohta.

Pean aga ütlema, et lugu oli pisut ettearvatav, kuna juba esimene nukkude mainimine loo alguses viis mõtted voodoo nukkudele. Samuti oleks minu meelest võinud kärpida päris palju noortevahelisest suhtlusest, mille pikalt kirjeldamine ei lisanud loole juurde, vaid pani mind lugemise käigus mitu korda mõtlema, et see jutt ei saagi otsa. Ma ei tea, kas asi oli noortepärasuses või selles, et ükski tegelane ei olnud minu jaoks eriti meeldiv ega meeldejääv, aga mul oli raske looga samastuda ning tegelastest hoolima hakata.

Kokkuvõttes – täitsa kobe kirjatükk, aga mitte päris minu maitse.

Artur Räpp „Kõigepealt oli armastus ja alles siis tuli kõik muu”

Ma alustan tavaliselt arvustusi loo lühikokkuvõttega, aga ma jään siinkohal sellega pisut jänni, kuna ainus, millest ma otsekohe aru sain, oli pealkiri. Olgu, kui ma pisut järele mõtlen, siis nii hull see asi ikkagi ei olnud, lihtsalt Arturi järjekordsed värvikad tegelased pimestasid mu arusaamisvõimet. Igal juhul said loo kaks armunud peategelast vastu päid ja jalgu selle eest, et olid oma armutuhinas igavese elu eliksiiri asemel kogemata paralleeluniversumi loonud.

Mind ei ole lihtne naerma ajada, kuid Arturil on seda oma lugudega korduvalt õnnestunud teha. Võib-olla ei peagi lugudest päris täpselt aru saama, kui need lugedes hea tuju tekitavad, kuna see on väärtus omaette. Ja jutu mõte on ju iseenesest hea – ei maksa armunult lolli peaga igasuguseid asju ette võtta, muidu pead terve ülejäänud elu mõne paralleeluniversumi eest hoolitsema. Ja see ei koli kodust välja kah, kui kaheksateist täis saab.

Tim Hornet „Saatuse pilge”

Vanaks jäänud vägilast külastab noor kuningas, et uurida temalt Saatuse Kivi kohta. Tuleb välja, et Saatus võib olla riukalik tegelane.

Mulle on kõik selle autori muinasjutulised lood meeldinud. Tal kohe on tunnetust taoliste lugude kirjutamiseks. „Saatuse pilkel” on selline klassikaline muinasjutu maik man, et tekitab kohe isu järgmise järele. Mulle meeldib ka loo mõte, et meie saatused sõltuvad palju meie valikutest ning juba tehtud otsustest, nii nagu vana laulusalmgi ütleb, et „iga mees on oma saatuse sepp”. Hoiame siis meie, lugejadki, noore kuninga eeskujul oma silmad lahti, et oma valikutega endile igatsetud saatust kujundada.

Tim Hornet „Maa veri”

Ühel mürgise elukeskkonnaga maal kohtab noor tõsiselt haavatud naisterahvas vanemat naist, kes teda lahkelt aitab ning abi saamiseks oma kogukonda toimetab. See heategu ei jää aga karistuseta.

Iseenesest on tegemist ju kenasti kirjutatud looga – see pani mind tegelastele kaasa elama ning lõpplahendust ootama, stiil on ka hea. Aga loo lõppu jõudes oli kuidagi tühi tunne, kuna ma ei saanud sellest jutust kaasa mitte midagi olulist, mille peale mõelda. Peategelane oli intrigeeriv ja oleksin tahtnud tema kohta rohkem teada saada – miks olid tema veri ja hingus teistele surmavalt mürgised, miks oli ta nii kergelt valmis oma abistajaid tapma, miks otsis ta nii väga oma ema heakskiitu. Isegi kui inspiratsiooniks olnud mängul on vähe sisu ja sügavust, ei pea see tähendama, et juttu ei võiks neid asju süstida. Mina aga olen selliste mängude asjus võhik, võib-olla pakkus see lugu mängusõpradele palju rohkem kui mulle.

Artur Räpp „Hüljatud inimeste maja”

Minategelane saab unenäos ülesande hoida inimesi igal moel liikumas ning seda ta ka erinevate loovate lahenduste abil teeb. Ometi loobutakse tema teenustest pärast ülesande edukat lõpetamist. Tuleb välja, et tema unenäo ajal liikusid inimesed päris edukalt ära ka pärismaailmas.

Unenägude teema on alati põnev. Seda lugu lugedes tekkis mul hulgaliselt küsimusi, millest mõnele sain ka osalised vastused, aga päris selget arusaama asjast siiski ei tekkinud. Näiteks tahaksin täpsemalt teada, kuidas see ühine unenägemine neil käis, kuna päris pikalt on kirjeldatud küll unenäoinimeste tegevust, kuid mitte selle protsessi kulissidetagust kontrollimehhanismi. Kui kaua see unenägu päriselt kestis? Kas ka tehislikult esile kutsutud unenäos on ajataju häiritud, mistõttu peategelane ei tundnud, kui palju aega ärkvel maailmas tegelikult möödus? Ja kõige tähtsam – kuidas sai ta unenäos juhtida ärkvel olevate inimeste liikumist?

Ma ei oskagi selle loo kohta päriselt seisukohta võtta. Meeldis või ei meeldinud – las igaüks otsustab ise.