Maarja

Manfred Kalmsten „Götterdämmerung – jumalate hukk”

Muistne Asgardi sõdalane käib aastasadu mööda maailma ja notib maha veel alles jäänud vana aja jumalusi, jõudes otsapidi Eestisse, kus klaarib arved vana armsamaga.

Mul läks tükk aega, enne kui sain üle silmahakkavast kokku- ja lahkukirjutamise veast täiesti jutu alguses. Tavaliselt mind kirjavead eriti ei häiri, ikka juhtub, aga seekord võttis tükk aega, enne kui sain loole keskenduda.

Põhjamaade mütoloogia pole minu lemmikteema, nii et minu jaoks oli juttu sisse elamine natuke raske, hoolimata sellest, et autor on lugu hästi jutustanud – tegelased on värvikad, tekst keeleliselt rikas ning loo ajastule sobiv. Mõte sellest, et ainuüksi kristliku Jumala mainimine paganliku jumaluse põlve värisema võtab, ka huvitav. Iseenesest on Asgardi elanikud viimastel aastatel popkultuuris ju kõvasti tähelepanu saanud ning uuesti pea jumalikku staatusesse tõstetud, kuid kristlik Jumal superkangelaste hulka pääsenud ei ole.

Hea lugu, kuid mitte päris minu maitse.


Tuule Iil „Munalingutaja Magnuse sekeldused neitsinahkhiirtega”

Sangar Magnus päästab Tarbatu neitsinahkhiirte rünnaku käest, jõudes teepeal muuseas ka naistes käia.

Tegemist on üpris humoorika looga, mille autor ilmselt ei pürginudki sügavmõttelisuse poole, vaid püüdis lihtsalt pähe karanud idee võimalikult vaimukalt kirja panna. Minu jaoks on loo sisu aga toorevõitu ega täida miskitmoodi kõhtu. Esiteks tekkis mul mitmeid küsimusi.

Kui Magnus kandis teele asudes ainult niudevööd ja seitsmepenikoormasaapaid, kas tal siis külm ei hakanud? Tal ju ometi oli särke, esimeses lõigus on autor neid maininud. Või pani ta niudevöö teiste riiete peale, et mehisem välja paista?

Ja millised need neitsinahkhiired üldse olid? Kui autor täiesti uue liigiga lagedale tuleb, tahaksin selle kohta pisut põhjalikumalt kuulda. Keda lutsutati? Kas neitsisid, naisi või mehi ka?

Lugu edenes hüplikult, justkui oleks olulist info vahelt välja jäänud. Ja kui tegemist pidi olema erootilise looga, siis see eesmärk jäi täiesti täitmata, kuna mõnest hooletult teksti sisse puistatud reproduktiivorgani nimetusest sensuaalsuse tekitamiseks ei piisa.

 

Tim Hornet „Kuratlik lahendus”

Põrgus on deemonitel häda käes – tööd on liialt, kuid töökäsi pole kuskilt võtta. Üks kuradike soovitab piinamise eest vastutavalt asjapulgal appi võtta Interneti võimalused ning kasutada ära inimeste soovi teisi piinata.

Nagu selle autori teisedki jutud, on lugu hästi ja soravalt jutustatud, inimlikkuse poole on autor sel korral aga sisse toonud teisiti, demonstreerides selle varjukülgi. Esimesel korral tekkis mul jutu lõppu lugedes küsimus, ega kogu eelnev lugu olnudki hoopis mingi videomäng, mida lapsed mängisid – äkki oli põrgu osa sellest. Teistkordsel lugemisel tundus siiski, et loo lõpu näol oli tegemist kuradikeste geniaalse plaaniga kasutada hukule määratud hingede piinamiseks teismelisi. Kas need teismelised olid veel elavate kirjas või siis oli nende jaoks tekitatud põrgusse piinamistööks sobiv keskkond, jääb selgusetuks.

Iseenesest oli lugu ju päris huvitav, kuid ma ei leidnud viisi sellega samastumiseks või kellelegi kaasa elamiseks. Ilmselt võib küll öelda, et õnneks ei leidnud viisi samastuda, sest piinajatele kaasa elamine võiks mind iseenda suhtes murelikuks muuta, kuid niiviisi jättis lugu mind üsnagi külmaks.

 

Artur Räpp „Eeva ning Aadam”

Inimkond on teinud loodushoius kannapöörde ning tõsiselt asjale pühendunud. Selle tulemusel loodus lokkab, kuid inimestest on alles jäänud vaid kaks vanurit, kes elavad erinevates maailma otstes kõrgel puulatvade kohal ning räägivad omavahel kord aastas.

Jutu alguse looduskirjeldus on lummav ning see muudab loo minu jaoks automaatselt ilusaks. Loodushoiu teema on mulle südamelähedane ning jutus kirjeldatud looduse ringkäigu protsess ei tundugi praegu inimkonda ähvardava kliimakatastroofi ja sotsiaalsete kriiside taustal kuigi hirmus, eriti kuna loo lõpus terendab inimkonnale uus algus. Selle loo puhul võisin rõõmsalt tõdeda, et tekst ja sisu olid kergesti jälgitavad ja arusaadavad. Mõne asja kohta oleksin tahtnud aga pisut põhjalikumalt kuulda, näiteks milliste tehniliste uuendustega olid viimased inimesed nii vanaks elanud ning kas kassikõrvaline oli uus karude liik või ei teadnud naispeategelane lihtsalt enam vanu liiginimesid. Mõnusalt kirjutatud mõtlemapanev lugu.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0591)