Aasta lõppedes on kombeks kiigata tagasi möödunud kuudele ja kokkuvõtteid teha. Tegelikult minus endas selline sentimentaalsus puudub ja reeglina ma aastale tagasivaateid ei tee, aga kuna paluti, siis võtsin selle ette. Otsustasin lugeda üle kõikide 2025. aasta jooksul Reaktoris ilmunud lugude pealkirjad, et näha, kui paljude lugude sisu ma pealkirja järgi mäletan ning millised trendid nende põhjal välja joonistuvad.
Juba ilma numbreid lõpuni läbi lappamata võin öelda, et sel aastal oli näha muutust püsiautorite hulgas. Kui varem oli Tim Hornet see, kes raudselt igasse numbrisse kirjutas, siis selle aasta jooksul jäi tema lugusid harvemaks ning tema asemel tõusis püsiautorite sekka Tanel Rõigas. Kuigi Rõigas ei ole minu lemmikautor, on tema pühendumus Reaktori töösse igati tänuväärne.
Olin sel aastal üllatunud, et jutuvõistluse ülejääke Reaktorisse nii vähe jõudis. Minu jaoks oli see kolmas kord, kui jutuvõistluse järel ajakirja jõudnud jutte lugesin, ja mäletan, et eelmistel kordadel jagus lugusid hulganisti päris mitmesse numbrisse. Ma ei oskagi öelda, kas see muutus on positiivne või negatiivne, küll aga tundus mulle, et sel korral olid need lood pisut kvaliteetsemad kui eelmistel kordadel. Samas oli natuke kurb lugeda paari autori töid, kes üle kahe aasta kirjutavad, ja näha, et nad ei ole oma kirjutamisstiilis kuidagi edasi arenenud. Arvatavasti on siinkohal hea meelde tuletada tõsiasja, et ka kirjutamise puhul kehtib reegel, et harjutamine teeb meistriks. Lisaks harjutamisele on ülioluline komponent lugejate tagasiside ja soov sellest õppida, olgu see tagasiside siis positiivne või negatiivne.
Ilma erinevate aastate lugusid loendamata tundub mulle, et sel aastal ilmus Reaktoris üldse vähem jutte kui eelnevatel aastatel. Iseenda kohta võin öelda, et pereelu ja muud projektid on sel aastal hauganud suure suutäie minu töövälisest ajast ja seetõttu pärssinud minu loomisvõimet. Mis on aga saanud teistest autoritest, kes varem kasvõi teatava regulaarsusega lugusid saatnud on? Kas peame hakkama neid haledalt hõikudes mööda linna taga otsima?
Väga toreda üllatusena tuli laste erinumber selle aasta mais. Tõsi, kaastöid ei saabunud nii palju, et puhtalt laste numbrit kokku panna, kuid igal juhul oli see tore algatus mitte ainult selle pärast, et lapsed ka vahelduseks Reaktorit lugeda said, vaid ka seetõttu, et lastele tuleb kirjutada pisut teistmoodi kui täiskasvanutele ja autoritele pakkus see kindlasti toredat väljakutset. Loodan, et selliseid erinumbreid tuleb veel. Miks mitte näiteks naistele suunatud erinumber? Üldiselt on ulme üpriski meestekeskne ja tihti julm, nii et naissoost lugejate ulme juurde meelitamiseks tuleks kasutada õrnemaid võtteid.
Korraks Reaktori väravatest väljapoole põigates oli tore näha, et meie vana tuttav Tim Hornet sai kodanikunime Timo Talvik all sel aastal maha oma esikromaaniga „Sulid ja sulased”, mis lugejate poolt soojalt vastu võeti ja seda ka väljaspool ulmeringkonda. Olen mitmel korral väljendanud Reaktori toimetusele tänu selle eest, et see ajakiri on koht, kus noored autorid saavad avaldada ja areneda tänu kogenud jututoimetajatele ja lugejate tagasisidele. Väikestest asjadest saavad tasapisi suured ja ka lühilugude kirjutajad võivad julgust kogudes pikemaid tekste looma hakata. Loodan ainult, et uusi lühilugude autoreid piisavalt peale tuleb, et vanade olijate teistele jahimaadele minekul nende kingadesse astuda.
Nii, siiamaani ei ole ma kõigi selle aasta lugude pealkirju üle jõudnud vaadata. Kui seda teksti alustasin, arvasin, et mul pole midagi öelda, kuid tuleb välja, et Reaktoris toimub siiski pidevalt midagi, mis kaasa mõtlema paneb.
Lugude nimekirja lõpuni jõudes pean jälle tõdema, et neid oli vähevõitu. Kõige paremini on mulle jäänud meelde aga neli üsna pikka inglisepärast lugu kolmelt erinevalt autorilt – „Mis juhtus Maxmillian Rochefortiga” (Mia Lisette Tamme), „Ettenägelikkus” (Anni Ambos), „Mis juhtus Agnes Montgomeryga” (Anneli Marks) ja „Kolm teed mõistmiseni” (Anni Ambos). Need olid lood, mis mulle stiiliselt meeldisid, kuid mis huvitaval kombel olid üksteisega väga sarnased nii tugevuste kui ka nõrkuste poolest. Kahe loo puhul on see mõistetav, sest need on kirjutanud sama autor, kuid teised kaks autorit? Isegi pealkirjad on kahel lool ju väga sarnased. Ei tea, kas neid kolme autorit on järjest tabanud anglofiilia või on see kõik lihtsalt kokkusattumus. Ega ma tegelikult seda ei kritiseeri, mul ei ole midagi inglisepäraste lugude vastu, lihtsalt teiste Reaktoris ilmunud juttude kõrval paistsid need silma.
Ülejäänud selle aasta lood olid ootuspärased – Tim Hornet, Artur Räpp ja Tanel Rõigas oma harjumuspärastes rööbastes, kuigi Rõigasel oli üks tavalisest eristuv lugu, mis mulle meeldis –„Lohelaul 33”. Sekka veel väga erineva tasemega tööd autoritelt, keda tavaliselt Reaktori veergudel ei kohta.
Hakkasin mõtlema, et äkki on meie autorid vähem Reaktorisse kirjutanud selle pärast, et sel aastal oli lisaks Ulmeühingu traditsioonilisele jutuvõistlusele veel väljundeid, mille jaoks pikemalt ja põhjalikumalt kirjutada –„Kaarnakirjas” sarja raamatud. Vaadates nimekirja autoritest, kelle lood neis ilmunud on, tundub küll, et enamik loovenergiast on olnud pööratud Reaktorist väljapoole. Ühest küljest on see suurepärane, et jutukirjutajatel on nüüd olemas võimalus ka paberil avaldatud saada, teisest küljest on see muidugi kaotus Reaktorile.
Sarja „Kaarnakirjas” raamatute juttude tase on minu jaoks üpris erinev. Sarja esimeses osas „Kübeke elutervet vihkamist” oli tase minu meelest ühtlasem, kuid praegu teist osa „Lumetüdruk” lugedes tundub mulle, et nii mõnigi jutt oleks vajanud enne avaldamist pisut enam tööd. Siiski olen neid raamatuid nautinud, sest need on suurepärane võimalus erinevate autorite stiiliga süstemaatiliselt tutvuda ja mitu lugu neist on mulle väga meeldinud.
Kokkuvõttes tundub, et Reaktoris ilmunud juttudega oli sel aastal nagu õunasaagiga – üpris vähe ja erineva kvaliteediga. Aga õnneks on lugudega samamoodi nagu õuntega – ühe aasta kehvake saak ei tähenda seda, et järgmisel aastal samamoodi peaks olema. Nii et autorid, kirjutage meile kaastöid, et järgmise aasta detsembris saaksime juba parema saagi üle rõõmustada!
