Indrek Hargla «Meile tuntud jumalad». Looming 5/2026, lk 581–592.
Tartu linnakirjanik Indrek Hargla on praegu loomingulises kõrgvormis, see on selge. Seda mõistavad kõik, kes on lugenud näiteks ta värskeimat romaani «Mõrv Südalinna kultuurikeskuses». Isegi need, kellele ei pruugi meeldida tolle romaani teemad (teatav pila humanitaarteaduste meetodi, rohepöörde, noorsoo pealiskaudse revolutsioonilisuse jmt asjade üle) või thrillerilik kriminullivorm või alternatiivne ja bizarrolik kõverpeegli-Tartu tegevusmaailmana, ei saa eitada romaani tehnilist meisterlikkust – tegu on justkui puust ja punaseks ettenäitamisega kõigile tänastele kirjanduspraktikutele Eestis, kuidas tuleb romaani kirjutada. Ökonoomselt, väljamõõdetult, suurt tööd ja nähtud vaeva lugeja eest osavalt ära peites.
Värskeimas Loomingu numbris teeb Hargla sedasama lühiproosaga. Tema alternatiivajaloolist tondijuttu «Meile tuntud jumalad» ei tahaks nimetada novelliks, kuna mingit puänteeritust ei saa selliselt loolt ju oodatagi, lõpus ei taba lugejat mingi üllatus või paljastus, mis keeraks lugemiskogemusele veel ekstra vindi peale. Mingit tulevärki ja imepärase tajuefekti suurejoonelist plahvatust ei toimu. Ometi on see lühijutt äärmiselt meisterlik. «Meistri argipäev» kõlab ka kuidagi totralt, olgu siis pisut teistmoodi.
Minategelane, 1970ndail Tallinnfilmis toimetajana töötanud Martin meenutab meie päevil, kuidas kunagi tolle kümnendi keskel toimusid Rapla rajoonis Kaiu (Kolgu) raba serval Mosfilmis vändatava Andrei Tarkovski filmi «Tigu nõlvakul» võtted. Filmi, mis ei saanud kunagi valmis ja mille võtted poole pealt katkestati.
Seega seiklevad loos, võtteplatsil ja Tallinna lokaalides lisaks Tarkovskile ringi minu põlvkonna jaoks palavalt armastatud nõukogude näitlejad nagu Rolan Bõkov (vend Johannes «Viimsest reliikviast»), Aleksandr Kaidanovski («Briljandid proletariaadi diktatuurile», «Insener Garini krahh», «Navigaator Pirx», «Stalker», «Kümme neegrit») ja Irina Kuptšenko (Beryl Stapleton legendaarsest «Baskerville'ide koerast»), aga näiteks ka Boriss Strugatski, kes peab režissööri soovil tulema Tallinnasse stsenaariumit ümber tegema – kirjutama ühte stseeni sisse eesli, kes ei ole kujund ega metafoor, vaid lihtsalt eesel. Lõpuks eeslit kusagilt ei leitagi, enne võtted katkevad.
Hargla on teksti pikkinud palju selliseid kavalaid detaile Tarkovski filmitegemisstiili aadressil ja jääb lugeja otsustada, kas võtta neid kibemuigava iroonia ja kriitikana ta loomemeetodi kohta või mitte. Loos ei puudu ka selline «ühe suve armastuse» liin, minajutustaja Martini ja Mosfilmi kunstniku assistendi Katja vahel. Eelkõige on see aga ikkagi tondijutt. Ja muidugi alternatiivajalugu, sest tänapäeva noorte jaoks, kes nõukogude kinokunsti ajalooga kursis olla ei pruugi, siis 1970ndail Strugatskite romaani «Tigu nõlvakul» kunagi Nõukogude Liidus ekraniseerida ei proovitud – teksti tsensuuriprobleemide tõttu (millest lähemalt romaani esimese täieliku eestikeelse väljaande järelsõnast – Orpheuse Raamatukogu 1/2014) olnuks see üsna võimatu.
Ühel hetkel hakkab võttemeeskonda häirima ja tehakse ka märkus Kaiu kolhoosi, et liiga palju kohalikke satub justkui juhuslikult võtteplatsile kondama, nad tuleks justkui Kaiu rabast või suunduks sinna. Erinevad võttemeeskonna liikmed on neid korduvalt täheldanud, aga nad justkui ei jälgi üldse filmivõtteid, vaid käivad mingit oma rada mööda. Ka Martin ja Katja jälgivad ühe sellise keskealise eesti paarikese teekonda metsast üle võtteplatsi rappa, kuhu nad ka kaovad. Lugeja saab koha aru, et on tondijutus, sest need kohalikud mõjuvad kuidagi väga eeterlikult...
Esoteerikavaldkonna võhikuna mina seda ei teadnud, aga asjatundjatele pole tegevuskoht kindlasti võõras – kiire guugeldamine informeeris mind, et «Kaiu raba (mõnikord ka Kolgu raba) on Raplamaal asuv raba, mida laialdaselt seostatakse ufode, erinevate keskonnaanomaaliate ning ka Merivälja objektiga. Populaarseimate legendide kohaselt on tegu ufode maandusmispaigaga ja/või ajaväravaga.» Ja eks seda teemat Hargla siin omal kammerlikul moel käsitlebki. Just kammerlikul, sest kordan, et tegu pole ju mingi tegevusrohke dünaamilise lühiromaaniga nagu näiteks «Väendru», vaid rahuliku, kauge noorusmeenutusena antud palaga, millest minajutustaja on end emotsionaalselt lahti ühendanud.
Ja eks ju selleski motiivis, kuidas mõne pildi, foto või filmilindi peale on jäädvustunud vastu jäädvustaja tahet mingid tondid, kes seal justkui edasi tegutsevad, pole midagi uut. Meenuvad M. R. Jamesi tondijutuklassika «Metsotinto», aga ka vanade fotode teemaline analoog, Tanith Lee «Yellow & Red» (Interzone 132, 1998). Näiteks. Neid näiteid oskab õudushuviline kümneid kui mitte sadu loetleda.
Kui oled lugejana mõne kirjaniku loominguga aastakümnete jooksul nõnda kokku kasvanud ja seda tähelepanelikult lugenud ning mõtestanud, nagu nende ridade autor Hargla oma, hakkad paratamatult märkama korduvaid motiive. Eks see on iga loovisiku puhul ilmselt paratamatu ja loomulikki, et ta loomingusse tekivad mingid korduvad motiivid – teemad, tegevuskohad ja karakteritüübid, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi tuleb, mida ikka ja jälle uuesti kujutada ja läbi tunnetada tahab.
Ning kui kirjanik on parasjagu tippvormis, on see ju vaid lugejate võit, sest suure tõenäosusega on töötlus tuntud teemal kirjanduslikult nauditavamgi kui varasemail kordadel. Nii vähemalt seekord on, aga kuidagi ei saa lugeja ja asjaarmastaja-kirjandusloolasena märkamata jätta neid korduvaid motiive, mida Hargla esitas lugejaile juba oma kirjanikukarjääri päris esimestel aastatel. Olid ju nõidusliku miljööga Eestimaa metsad ja maakohad juba siis ta loomingus kesksel kohal («Uskmatuse hind», «Väendru», «Koobassaare heinaküün» jmt). Ka raba, soo oli oma müstilise põhjatusega juba siis kirjaniku jaoks õudusloo keskmes («Rabaröövel») ning eks Hargla talendi austajad saavad mõttes teha tegelikult pikemagi nimekirja neist tekstidest, kus raba või soo olulise motiivina figureerib.
Samamoodi on lood idast/lõunast pärit saatuslike slaavi või tatari kaunitaridega, kes peategelasel, kes tegutseb näitekunsti taustajõuna, pea segamini ajab (jällegi «Väendru» ja väga mitmel tasandil). Ka Ukrainast pärit Mosfilmi-Katjal on rabaga oma suhe ja ta esivanemate hulgas oli nõidu. Aga nõiduse ja painavate agromaastikega seonduvad ka kirjaniku Liina-diloogia lood.
Oma kergelt alternatiivse hilis-nõukogude miljöö poolest, kuhu on kamaluga sisse puistatud tuntud kultuuritegelasi, meenutab lugu pikema mäluga ulmehuvilisele muidugi ka samuti Loomingus ilmunud pala «Novembrivalss vanal väljakul» (10/2002), kus figureerisid Lennart Meri, Mart Laar, Raimond Valgre jmt.
Eks sellised kordusmotiivid läbivad tegelikult tervet Hargla loomingut. Nii nagu on «Süvahavva» raamatute eelkäijateks juba mainitud folkloorse õuduse lood, aga ka Sänna-Tarmo nimelise eesti eksortsisti lugude tsükkel, mis on kuidagi teenimatult unustusse vajunud. Ja eks neid kirjaniku erinevate raamatute ja jutusarjade «põlvnemisi», pärinemist varasematest, tuginemist varasemaile sarnaseid teemasid käsitlevatele lugudele olen viimaseil aastail ühe pikema uurimistöö jaoks mitmeid välja joonistanud. Hargla loominguline sugupuu on omavahel tihedalt läbi põimunud ja see on üllatavgi, kui paljusid kirjaniku viimaste aastate loomingu motiive leiab vägagi äratuntaval kujul juba ta loomeperioodi algusotsa tekstidest.
Tavaliselt raamatusõbrale, kes naudib head lugu, polegi see vast nii oluline, aga seda rõõmustavamalt mõjub tekstide sünni- ja seostelooga põhjalikumalt tegelevale kirjandusuurijale see, kui sellesse suurde juttude, romaanide ja sarjade sugupuusse lisandub jällegi uusi, nooremaid liikmeid. Eriti kui nende tehniline tase on nõnda meisterlik nagu sellel rahulikul ja viimistletud palal. Meistri tööpäev, nagu öeldud.
