Põlvepikkunegi ulmefänn muidugi teab, mida tähendab ulmekirjanduse uus laine (new wave). Lühidalt siis oli see peamistelt ameerika kriitikute poolt 1960ndate esimesel poolel briti uuemale ulmele pandud silt, millega tähistati eksperimentaalsemat ulmekirjandust, fantastikat, mis võttis seni ulmes esiplaanil olnud reaalteadustele vastukaaluks oma aineseks nn. pehmed teadused (bioloogia, etnoloogia, psühholoogia, politoloogia, sotsioloogia jne), sukeldus päris kosmose asemel inimese «sisekosmosesse». Stilistiliselt hakati senise lihtsa loojutustamise vormi asemel eeskuju võtma peavoolukirjanduses kasutusel olnud modernistlikest stiilivõtetest, ulmenovellis polnud enam esmatähtsaks lihtsale lugejale arusaadav selge ja konkreetne süžee, mis jõuab selge ja konkreetse lõpplahenduseni.

Selle kirjandusliku liikumisega seostati alguses tõesti enim just britte ja nende vägagi mässumeelseks muutunud ajakirja New Worlds, mida toimetas alates 1964. aastast Michael Moorcock, kes lisaks Melniboné Elricu kangelasfantaasiatele viljeles teadusfantastikas  hästi avangardset proosat. Lisaks temale loeti uue laine autoreiks veel J. G. Ballardi, Brian Aldissit, Barrington J. Bayley't ja John Brunnerit. Peagi tekkisid omad uue laine kirjanikud ka Ameerikas – äsja kirjandusse tulnud noored Samuel R. Delany, Ursula K. Le Guin, Roger Zelazny, Joanna Russ, James Tiptree, Norman Spinrad ja Thomas M. Disch. Veidi vanemaist autoreist hakkas uue laine võttestiku ja teemadega eksperimenteerima ka Robert Silverberg ning peagi sedasorti kirjanduse postripoisiks kujunenud Harlan Ellison pani kokku massiivse tabusid murdva uue laine esindusantoloogia «Ohtlikud nägemused» (Dangerous Visions; 1967).

Uus laine kestis hästi jämedates joontes umbes 1970ndate keskpaigani ning – nagu iga revolutsioon – sõi ära mõned oma lapsed (Silverberg pettus ulmeskeenes ja oma eksperimentaalsema loomingu viletsas vastuvõtus ning loobus ulme kirjutamisest 5–6 aastaks) ja hägustus siis ulme peavoolus. Ometi oli just uue laine nimelise kirjandusrevolutsiooni teeneks, et peavoolu kirjandusringkonnad ning akadeemiline kirjandusteadus hakkas ulmekirjanduse vastu esmakordselt süsteemsemat huvi tundma, seda peaaegu et päris kirjanduseks tunnistama ning seda väärt uurimisaineseks pidama.

Uus laine oli kümnendi (umbes 1964–1974) moesõna ja popp kaup ning nagu dateeringuist näha langes enam-vähem kokku ka ühiskonna üldiste revolutsiooniliste muutusega – rassirahutuste, tudengimässude, hipiliikumise, seksrevolutsiooni, uut tüüpi popmuusika, meelemürkide peavoolu jõudmise, uute riietusstiilide ja väärtussüsteemi tuleku, keskkonnakaitse tekkimise ja ökoloogiliste probleemide teadvustamisega.

Ei tohiks kedagi üllatada, et eestikeelse Vikipeedia ulmekirjandusest rääkivates põhiartiklites uut lainet ei mainita.

MIKS EI JÕUDNUD UUS LAINE EESTISSE?

Käesolev artikkel tahab aga küsida, miks ei jõudnud see uus moodne suund ulmekirjanduses üldsegi Eestisse? Kui ometi pea kõik need muud ühiskondlikud ja kultuurilised muutused moel või teisel jõudsid (välja arvata mõistagi rassirahutused ja ehk ka seksrevolutsioon).

Küsimus on ootamatu ja põnev just sellest vaatenurgast, et kõik need ülejäänud uued suunad kultuuris, moes ja noortekäitumises levisid rohkem või vähem ka meil, kestis ju veel see legendaarne 1960ndate keskpaiga ja teise poole sulaaeg. Luules ja draamakirjanduses kerkis esile terve plejaad uusi kodumaiseid autoreid (kassetipõlvkond jt), aga ka tõlkekirjanduse vahendusel said kultuurihuvidega eestlased osa sageli kõige värskeimaist läänemaailma trendidest ja autoreist – vaadake või tolle aja Loomingu Raamatukogu aastakäikude nimekirju. Rääkimata popmuusikast, kuhu jõudsid ülikiirelt kõige popimad lääne lööklaulud, stiilid ja käitumismallid. Ka kinodes näidati uusi ja uuendusmeelseid Euroopa filme Itaaliast, Prantsusmaalt jm.

Ja mida tegi sellal tõlkeulme? (Sest eesti oma ulmest selles kontekstis või üldse tollal väga palju põhjust rääkida pole.) Tõlkeulmes avaldati südamerahuga 10–20 aastat vanu ulmetekste, tehti nägu, nagu poleks mingit revolutsiooni algusega 1960ndate keskel ulmežanrist üle käinudki. Erandiks siis vaid idabloki ulme (vennad Strugatskid, Stanisław Lem), mida üllitati suhteliselt operatiivselt. Jah, üksikuid Aldissi, Brunneri või Silverbergi jutte siin-seal ilmus (Horisont, rajoonilehed, ülikoolilehed, raadio), aga konkreetsed näited ei seostu vähimalgi määral uue laine ulmekirjandusega, vaid on ikka klassikaline, konservatiivne, täiesti vana laine.

Selle asemel, et avaldada mõnda Silverbergi uue laine teksti, tõlgiti loomulikult ära üks ta noorusaja lihtne kosmoseseiklus. Ajalehes Põllumajanduse Akadeemia, alates novembrist 1971. Ometi võinuks just kõrgkooli ajalehes kõige vabalt saada ka midagi pisut eksperimentaalsemat avadada.

Kujutage ette, et eesti popmuusika skeene oleks perioodil 1964–1974 olnud ilma ansambli The Beatles tuules esile kerkinud ohtrate biitansambliteta, et Eestisse poleks üldse jõudnud The Rolling Stonesi või Led Zeppelini mõjud, et meil poleks momentaalselt eestikeelsena kuulsaks lauldud Eurovisiooni võidulugusid. Et eesti muusikakultuur oleks 1969. aastal tegutsenud kusagil 1950ndate aastate alguses, et endiselt oleksid moes olnud Artur Rinne laadis laulud jmt. Päris sürreaalne, eksole. Aga ulmes suurel määral just nii oligi. Kuna ulme oli üldiselt veel kaunis võõras nähtus ja ulme aines niiehknaa mõjus eesrindlikult, avangardselt, futuristlikult, siis ei pannud tegelikult keegi tähele, et kunstiliste väljendusvahendite ja teemade poolest levis meil siin päris vanamoodne ja konservatiivne fantastika.

Kui me toonasest tõlkeulmest räägime, on meil peamiselt tegu kolme vaalaga – Loomingu Raamatukogu sarja, antoloogia «Lilled Algernonile» (1976) ja 1973. aastast ilmuma hakanud Mirabilia sarjaga. Ja midagi pole teha, kui välja arvata need mainitud Lemi ja vendade Strugatskite raamatud, siis uuem fantastika läänest eesti ulmesõpradeni praktiliselt ei jõudnud. Häda pärast saab ju nõustuda, et Mirabilia esimesel aastal ilmunud Pierre Boulle'i «Ahvide planeet» (1963) oli üpris värske raamat – kõigest kümme aastat vana. Aga samal ajal välja antud Asimovi «Igaviku lõpp» (1955) oli siiski juba ligi 20 aastat vana.

Jah, ka Mirabilia kolmandal aastal üllitatud Michael Crichtoni «Andromeda» (1969) oli reaalselt üsna värske raamat  – vaid 6 aastat vana ja kõneles päris moodsaist teemadest, aga sellega on eestikeelse tõlkeulme kõige novaatorlikumad näited lääne fantastikast ära mainitud. Ning ei Boulle ega Crichton pole kunstiliselt laadilt kuigi lähedased uue laine stiili- ja vormieksperimentidele. 1970ndate ühe tõeliselt värske ulmeromaanina saabki veel vaid välja tuua sellesama Crichtoni teose «Inimkompuuter» (The Terminal Man), mis ilmus meil järjeloona Horisondis 1976–1977 ja mis oli originaalis esmailmunud samuti ajakirja järjeloona – kurioossel kombel Nõukogude Eesti jaoks – meesteajakirjas Playboy 1972. aastal. Ka sellegi raamatu aines – küberneetika ja aju-uuringud – oli pigem moodne, kuid stiil ja vorm jällegi kaunis traditsioonilised.

Loomingu Raamatukogu ehk ajaliselt kõige värskemaks lääne ulmekaks saab pidada Bradbury «451° Fahrenheiti», mis oli originaalis ilmunud 1953. aastal ja jõudis eesti keelde 1959. Aga LRi edasised saavutused enam nii novaatorlikud polnud. Asimovi «Kadunud robot» ilmus meil 1965. aastal, need lood ise olid aga kirjutatud ja esmalt ajakirjas Astounding Science-Fiction ju ilmunud peamiselt perioodil 1941–1947. Kakskümmend aastat vana ulme. Eks fooniks siia ongi paslik meenutada, et üldiselt andis LR sel ajal välja Edgar Allan Poe novelle, mis olid kirjutatud 1840ndatel ja Herbert George Wellsi jutte, mis olid samuti umbes 70 aastat vanad. Ka ilmusid sel ajal eesti keeles Wellsi romaanid, aga jällegi sama eakad ulmetekstid.

Vaadeldava perioodi lõpus ilmusid Mirabilias veel Bradbury «Marsi kroonikad» (1950, ek. 1974) ja Simaki «Nagu õieke väljal» (1965, ek 1975), aga eks iga ulmesõber teab isegi, et needki on oma laadilt üsna klassikalised ja vanamoodsad ulmeraamatud. 1966. aastal LRis ilmunud Kōbō Abe «Neljas jääaeg» on kindlasti suhteliselt moodne näide jaapani ulmest – ilmus see ju originaalis 1958–1959 ja jõudis esimese jaapani moodsa ulmeromaanina inglise keelde alles 1970. aastal, aga kas ka õnnestunud näide, on iseasi. Ja mitte kuigi uuelainelik.

Legendaarse antoloogia «Lilled Algernonile» (1976) sisukorda teavad ulmefännid peast õiget pidi ja tagurpidi, aga siinkohal sedastagem vaid, et jällegi on tegu hämmastavalt konservatiivse ja turvalise valikuga. Kui välja arvata ulme kuldajastust pärit tekstid «Robbie» (1940) ning «Enese ees ja järel» (1941), siis ilmusid selle geniaalse valiku ülejäänud 13 pala vahemikus 1949–1961 ehk sisuliselt on jällegi tegu 1950ndate ulmega, selle ulmega, millele uue laine autorid end selgelt vastandasid ja millest proovisid erineda.

Ärge saage valesti aru, «Lilled Algernonile» jääb geniaalseks saavutuseks ulmeantoloogiate alal globaalselt ja ma kindlasti ei soovi, et nende suurepäraste lugude asemel oleks sinna kaante vahele koondatud tosinkond psühhedeelset vormieksperimenti 1960ndate teisest poolest, aga midagi sellist oleks seal ju ometi võinud olla. Kui antoloogia algas kuldajastu tipptekstidega ja jätkus 1950ndate kaaluka auhinnaulmega, siis oleks sinna võinud ju stiilinäitena sisse võtta ka paar mässumeelsemat ulmeteost viimasest kümnest aastast, sellest maailmas nii mässulisest ja revolutsioonilisest kümnendist. Näidata, et ulme julgeb puudutada ka muid teemasid kui kosmos ja planeedihõlve ja robotid ja ajareisid.

Miks uus laine reaalajas pea üldse Eestisse ei jõudnud, ei saa me ilmselt kunagi teada. Siin võis olla mitu põhjust, alates tõlkijate-toimetajate isiklikust maitsest, mis võis kalduda rohkem kosmonautika ja küberneetika valda ja mille alla Tiptree või Silverbergi tulnuk-seksuaalsust lahkavad lood lihtsalt ei mahtunud. Aga üsna tõenäoliselt poleks sellised lood ka Nõukogude Eesti tsensuurisõela läbinud. Ega poleks seda teinud ka J. G. Ballardi sügavalt depressiivsed ja eksistentsialistlikud ulmelood, kuna Nõukogudemaal pidi ulme ju ikkagi olema progressi vehiikel, anum, mis kannab särasilmset sotsialistlikku tulevikuideed edasi helgesse homsesse ega keskendu «kapitalistliku läänemaailma moraalsele pankrotile».

Siiski ei usu ma, et kõike saab seletada vaid tsensuuriga. Kõhutunne ütleb ikka, et kui toonaste ulmesõprade, kes langetasid tõlkimise ja avaldamise otsuseid, isiklik maitse oleks uue laine tekste kaasanud, oleksid nad saanud neid siia-sinna ajakirja või lehe joonealusesse ikkagi suruda ja meil oleks kasvõi kurioossete tekstinäidetena olemas 1960ndate teisest poolest mõned Delany, Ellisoni, Ballardi või Silverbergi tabusid murdvad ja stiiliga eksperimenteerivad novellid. Aga miks mitte ka lausa paar õhemat LRi vihikut kas mõne toonase uue laine ulmeromaaniga võis siis näiteks mõne väikse autorikoguga. Sellised avaldamised ei tundu soovi ja initsiatiivi olemasolul tegelikult üldse võimatud. Meenutame, et muu tõlkekirjandus oli tollal LRis kohati vägagi moodne.

Aga selliseid trükiseid meil pole. Lihtsalt millegi pärast oldi kultuurielu teistes avaldumisvormides (popmuusika, film, luule, draama) oluliselt julgemad ja altimad eksperimenteerima kui tulevikkuvaatavas fantastikas.

Seetõttu peamegi uuele lainele kasvõi natuke sarnaseid tekste otsima tikutulega ja midagi niimoodi isegi leiab: näiteks Kurt Vonneguti Hugo ja Nebula nominendiks tõusnud romaan «Tapamaja, korpus viis, ehk Laste ristisõda. Sunnitud tants surmaga» (Slaughterhouse-Five, or, The Children's Crusade: A Duty-Dance with Death ;1969), mis jõudis eesti keelde juba 1971. aastal või siis näiteks Joyce Carol Oatesi jutustus «Kehad» (Bodies, 1970) LRis ilmunud valikkogust «Neli suve» (1977). Aga eks rõhutada tuleb, et needki on sellised väga kaudselt uue lainega seostatavad teosed ja pole kindlasti selle kirjandusliku liikumise näidistekstideks.

JÄRELKIRI

Nukravõitu postskriptumina olgu mainitud, et uue laine tekstide seni ainus tulek eesti keelde jäigi väga lühikesse ajaaknasse sajandivahetuse paiku, kui selle võttis ette kirjastaja Arvi Nikkarev, kes andis välja käputäie raamatuid kirjanikelt, keda on üldiselt uue lainega seostatud (Norman Spinrad, Harlan Ellison, Robert Silverberg, Brian Aldiss). Ja eks vanemail fännidel on ka meeles, et uus laine oli toona Arvi jaoks oluline ja ta võttis selle perioodi kirjanike tõlkimist veidi nagu programmilise ülesandena. Hiljem keskendus ta aga soome ja vene ulme antoloogiatele ning autorikogudele ja uue laine olemus eesti lugeja jaoks on ilmselt tänaseni jäänud parajalt hämaraks ja ebamääraseks. Ei ole uut lainet kippunud välja andma Varrak, Elmatar, Tänapäev ega Fantaasia oma ulmesarjades*, kuna mõistetavatel põhjustel kirjastajad lihtsalt kardavad neid stiilipiruette ja vormieksperimente täis tekste, kuna neid on keerulisem tõlkida ning ega ka ulmefänn neist vist väga vaimustu, kui kõrval on võtta hea ja traditsiooniline ulmelugu, korraliku alguse ja lõpu ning kenasti arusaadava süžeega. Ei ole meile vaja neid avangardseid vormimänge ja postmodernsele peavoolule sarnanevaid segase lõpuga tekste. Paraku.

* Aus on siin märkida, et hiljuti ilmus eesti keeles J. G. Ballardi äärmiselt postmodernne, kuid paraku pisut liiga vähe ulmeline kogumik «Koleduste väljapanek» (Salv 2021) – sama hinnang sobib ka ta romaani «Crash» (Koolibri 2013) kohta. Samuti leiab uue laine vaimus tekste Silverbergi valitud teoste kolmandast köitest «Märkmeid eel-dünastilisest ajastust» (Fantaasia 2018). Ja eks nipet-näpet siit-sealt veel.