Dan Simmons oli kahtlematult Suur Ulmekirjanik. Põlvkondlikult saab teda paigutada kahte gruppi – sünniaasta (1948) järgi võiks ta lähimateks hingesugulasteks lugeda George R. R. Martinit ja Stephen Kingi, debüüdi järgi ulmes (1980ndate algus) aga ehk hoopis Lucius Shepardit ja Jack McDevitti. Esmapilgul on need mainitud ju äärmiselt erinäolised ulmekirjanikud, teisalt ühendab neid kõiki kompleksivaba liikumine ulme erinevate alažanrite vahel ja nende ohter segaminegi. Ka Simmonsi loomingus torkavad kõige enam silma kaugtuleviku kosmilised teemad (mis olid toona, uue kosmoseooperi domineerimise perioodil 1985–2005, nn. Dozois’ revolutsiooni ajal ju popid ja moes), aga ka armastus igasuguse õuduse, olgu siis viktoriaanliku või teadusfantastilisema vastu.
Simmons kirjutas eelkõige pakse ja kaalukaid romaane, tema raamatud polnud suured mitte ainult väliselt, lehekülgede arvult, vaid need olid pea alati ka sisuliselt mastaapsed, panoraamsed ja kirjeldasid kompleksseid ning keerulisi sündmusi ja ulmelisi probleeme. Simmons kirjutas Suuri Romaane, mis – jällegi! – ei ole täna enam moes. Dan Simmonsi Hyperioni-saaga või Iliumi-tsükli vaimus mastaapseid ja tummiseid teadusfantastilisi romaane on tänapäeva kerglasel tühisusajastul viljelema jäänudki veel vaid temaga samaaegselt ulmesse tulnud briti uue kosmoseooperi laine meistrid Stephen Baxter, Peter F. Hamilton ja Alastair Reynolds. Ja noorematest ehk Adrian Tchaikovsky.
Simmons pidanuks kindlasti saama ulmekirjanduse suurmeistriks, aga keskealiste valgete meeste kvoot sai Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni jaoks täis ja seda auhinda on viimasel kümnel aastal saanud peamiselt nooremad naiskirjanikud. Kultuurisõdadest laastatud tänase ameerika ulme auhinnamaastikul oli Simmonsi pärgamine muutunud võimatuks ka seetõttu, et ta keeldus omaks võtmast progressiivsuse täispaketti ning kui ta julges 2019. aastal teravalt kritiseerida Greta Thunbergi üht kliimateemalist esinemist New Yorgis ÜRO kliimakonverentsil (ja rohkem isegi esinemise vormi ning vähem sisu), langes ta progressiivse üldsuse ja müriaadi kolleegide üksmeelse põlu alla.
Muidugi on see hirmutav, sest kuigi siinkirjutaja suuresti nõustus Thunbergi kliimapoliitiliste väljaütlemistega, siis näiteks noore neiu viimase aja Palestiina-aktsioonide juures on raske millegagi nõustuda – need mõjuvad ju äraütlemata naeruväärselt ning tendentslikena. Ameerika ühiskonnas tähendaks selline progressiivsuse täispaketist loobumine ja ühekaupa vastuolulistes küsimustes oma seisukoha kujundamine ilmselt aga kiiret tühistamist – sõjaajaseaduste vaimus.
Igatahes ei aidanud midagi Simmonsi intervjuudes muigvelsui tehtud meeldetuletused, et ta on üldiselt siiski ju vasakpoolsete vaadetega ja terve elu loodushoidu ning ökoloogilist tasakaalu toetanud. Ning et ta tegevust 1970–1980ndail saab lausa vasakpoolseks aktivismiks nimetada – osales ta ju kodanikuõiguste liikumises ja kirjutas kõnesid demokraatliku partei kandidaatidele. Aga uue põlvkonna progressiivsete revolutsionääride jaoks oli ta islamofoob ja ksenofoob ja misogüün ja rassist ja lõpuks lihtsalt buumer.
Dan Simmons suri 21. veebruaril, ta viimaste hetkede juures olid abikaasa Karen ja tütar Jane.
***
Dan Simmons (paremal) koos venna ja sõbraga 1960. aastal.
Daniel Joseph Simmons sündis 4. aprillil 1948. aastal Peorias Illinois’ osariigis Robert A. Simmonsi ja Kathryn H. (Catton) Simmonsi peres, tal olid ka vanem ja noorem vend. Dan Simmonsi lapsepõlv möödus sõpradega maisipõldude vahel ratastel ringi rallides. Ülikoolis õppis ta inglise kirjandust ning omandas hiljem ka õpetajakutse. 18 aastat töötaski ta meie mõistes 5.–6. klasside õpetajana. Just õpetaja-ameti perioodil hakkas ta oma õpilastele regulaarselt omaenda välja mõeldud lugusid jutustama ja just selliseid ulmelisi, kus ühe loo kaudu mindi järgmisse ja siis järgmisse ja samuti meie maailmast edasi ulmelisse ja siis veel ulmelisemasse – ja just selles praktikas on nähtud ta sündi ulmekirjanikuna ning isegi ta erinevaid lugusid täis «Hyperioni» kontseptsiooni algust.
Tegelikult sai Simmons aga ulmepisiku palju varem. Ta ise on ühes 2003. aasta intervjuus seda elumuutvat märgilist sündmust meenutanud nii: «Mu isa ei lugenud raamatuid ning ema kippus enamasti lugema ajakirja Reader’s Digest jaoks tugevalt lühendatud romaane ning muidugi igal aastal vähemalt korra oma armastatud teost «Tuulest viidud». Aga minust 15 aastat vanem vend Ted, kes ei elanud enam kodus, kui mina teismeikka jõudsin, üllatas mind ühtede jõulude aegu, kui ma olin 11-aastane. Ta tõi koju kaks hiiglaslikku kasti vanu Ace Double sarja kirevate kaantega taskuformaadis ulmekaid, aga seal oli veel kümneid ja kümneid numbreid ulmeajakirju nagu Fantasy & Science Fiction ja Astounding Science Fiction ning pea kümne-aastane kollektsioon ajakirja Galaxy Science Fiction aastakäike, lisaks Jack Vance'i romaane jmt. Sellest talvest kujunes tõeline lugemise orgia ning nende kastide sisu on mul tänaseni keldris riiulitel kenasti alles. Ma võin minna keldrisse ja võtta suvalise neist punavalge seljaga Ace Double’i köidetest ning jätkata lugemist sealt, kust see 1959. aastal katkes. Kuigi mu lugemiseelistused muutusid hilisemail aastail oluliselt eklektilisemateks ning hakkasid sisaldama tunnustatud väärtkirjandust, pani see vanema venna kingitus mind ulmet igaveseks armastama.»
Seda 1960ndate alguse lapsepõlve Illinois’s, poistekambaga ratastel maisipõldude vahel rallimist, üksteisele tondijuttude jutustamist ja muud taolist nostalgilist on Simmons hiljem kujutanud võrratus romaanis «Öö suvi» (Summer of Night; 1991), mis võitis 1992. aastal ajakirja Locus auhinna aasta parima õudusromaani kategoorias. Eks Stephen King oli oma selliste poistekamba-lapsepõlvelugudega («Stand By Me», «It» jmt) selle žanri 1980ndail parajalt populaarseks kirjutanud. Ning samal, 1991. aastal avaldas oma atmosfäärilt, tegevusajalt ja sisult üsna sarnase romaani «Poisi elu» (Boy’s Life) ka õuduskirjanik Robert R. McCammon, see teos pärjati Maailma Fantaasiaauhinnaga.
Simmonsi kirjanikukarjääri algus mööduski rohkem õuduskirjanduse tähe all. Ta debüteeris 1982. aastal ühe jutuga Rod Serling’s The Twilight Zone Magazine'is ning ta esikromaangi oli õudusteos – 1985. aastal ilmunud «Kali laul» (Song of Kali) on tänapäevane õuduslugu Calcuttast. See debüütromaan tõi Simmonsile kohe Maailma Fantaasiaauhinna ning lennutas ta nime 1980ndate oluliste tegijate sekka. Teadusfantastiliste teemadega õudusromaan oli ka 1989. aastal ilmunud tellisemõõtu «Mugav korjus» (Carrion Comfort), kiiretempoline lugu inimkonna salajasteks valitsejateks olevatest ESP-võimetega psühhovampiiridest. See romaan võitis samuti ajakirja Locus auhinna aasta parima õudusromaani kategoorias, lisaks Briti Fantaasiaühingu August Derlethi parima õudusromaani preemia ning Õuduskirjanike Assotsiatsiooni (HWA) välja antava Bram Stokeri auhinna aasta parima õudusromaani eest. Õuduskirjanduse suurmeistri tiitel 2013. aastast on Simmonsi ainus sedasorti elutööauhind.
Seda üllatuslikum oli, et samal, 1989. aastal ilmus Simmonsi sulest ka mahukas kosmoseooper «Hyperion», mis pälvis nii Hugo kui Locuse auhinnad ning lennutas kirjaniku ka teadusfantastika kõrgeimasse ešeloni. Üllatuslikult ei olnud tegu iseseisva teosega, vaid trükitehnilistel põhjustel kahes osas ilmunud paksu romaani esimese poolega – 1990. aastal ilmus teose teine pool «Hyperioni langus» (The Fall of Hyperion), milles see kirjandusklassika viidetest tiine lugu lõpule jõuab. Ka see romaan kandideeris Hugole ja Nebulale ning võitis Locuse auhinna ja Briti Ulmeühingu BSFA auhinna.
Ja neile paksudele köidetele järgnes mõni aastat hiljem (1996–1997) kaks veelgi mahukamat Endymioni-köidet. Ning kõik need neli tellist on Mario Kivistiku tõlkes kenasti ka eesti keeles olemas (1998–2006), esimene neist 1999. aasta suvel ka igati teenitult Stalkeri-auhinnaga pärjatud. Ja loodetavasti ka kõigil Reaktori lugejail loetud. Sest, kui ei ole, siis mida te ometi siin netis teete, minge ja lugege parem «Hyperionit»!
«Hyperioni» võlu seisnebki suuresti ju tema kirjandusviidetest ja klassika-kummardustest tiines tekstis, olgu siis Chauceri «Canterbury lugudele» või Boccaccio «Dekameronile» või John Keatsile. Ning teisalt see, et «Hyperioni» esimese köite rändurite lugudesse on ju põhimõtteliselt kokku kogutud kogu see Simmonsi poisipõlve lugemus – need kümned ja kümned värvikaid maailmu ja pööraseid ulmeideid täis seikluslikud Ace Double'i romaanid. «Hyperion» on justkui selle kõige kvintessents. Ning just sellisena on «Hyperion» vaat et ideaalne, täiuslik ulmeromaan, kuna toetub ja on dialoogis eelneva põlvkonna ulmeloominguga. Rekursiivne ulme oma parimal kujul. Simmons mängib motiivide ja ideedega, mida koges ise noorukina ulmet lugedes ning see kõik on rikastatud 20. sajandi lõpu moodsate sensibiliteetide ja üldkirjandusliku traditsiooni rikkaliku pärandiga.
Ning hoopis vähesed ulmefännid teavad, et «Hyperioni» lugu sai tegelikult alguse palju varem – juba 1983. aastal, kui ajakirja Isaac Asimov's Science Fiction Magazine detsembrinumbris ilmus jutustus «Mälestus Sirist» (Remembering Siri), mis on enam-vähem sõna-sõnalt romaani viimane, Konsuli jutustus. Siinkirjutaja, aga ka paljude teiste «Hyperioni»-fännide meelest raamatu võimsaim pala. Just see emotsionaalne traagika, mis Siri loo puhul põimub tolle teksti ulmeideega, muudab selle lugemise ja puändi avastamise pea katartiliseks kogemuseks ja kroonib kogu raamatu lugemiselamuse.
Ma ei saaks öelda, et Dan Simmons oleks mu eriline superlemmik ulmes. Ei, seda mitte. Näiteks ka Hyperioni-saagale eelistan ma pigem samal ajal (1988–1997) ilmunud David Zindelli samuti neljast mahukast köitest koosnevat religioossete ja filosoofiliste teemadega mängivat Nevernessi / «Reekviemi homo sapiensile» kosmoseooperite tsüklit. Aga «Hyperion» on moodsas ulmes midagi sellist, mida ei saa lihtsalt ignoreerida, mida ei saa mitte tunnustada.
Kirjanik Simmonsi kiituseks peab ütlema, et olles küll ilmselgelt komistanud oma elu ja karjääri peateose otsa, ei jäänud ta sellesse kinni, selle juurde pidama, ei hakanud vorpima lõputuid kõrval-, eel- ja järellugusid sellest maailmast, vaid hakkas kohe vaatama uute sihtide suunas. Nii ilmus aastatel 2002–2005 tellisromaanidest «Ilium» ja «Olympos» koosnev tsükkel, mis seob päikesesüsteemi kosmilise tuleviku ning virtuaalmaailmade ja AI võimalused muinas-kreeka olulisima müüdi, Trooja sõjaga. Võibolla ei ole selle lõpplahendus päriselt selle väljamõeldud maailma ning fantastiliste probleemide vääriline, kuid see maailm oma teravmeelsete võimalustega on igatahes ambitsioonikas ja võimas. Ja just neid jooni – ambitsioonikust ja võimsust – jääb siinkirjutaja jaoks uue põlvkonna (auhinna)ulmes kõige rohkem vajaka. Oma nabaaugus urgitsemisele vastandub siin selgelt suur ja karge ulmeline visioon, milliseid tänapäeval keegi enam naljalt ei taha või siis oska luua.
Aga Simmons ei oleks olnud Simmons, kui ta oleks ka sellega piirdunud, selle juurde pidama jäänud. Loomulikult mitte. Tegelikult on ta kirjutanud ju 31 mahukat romaani, äärmiselt eriilmelist ja eriteemalist romaani, millest siinkirjutajagi ju vaid vähem kui kolmandikku on lugenud. Minu jaoks jäid ta hilisloomingust enim kõlama 2007. aastal ilmunud massiivne «Terror» (The Terror), mis lisaks abstraktsele ja konkreetsele hirmule tähistab siin eelkõige ju sir John Franklini Kanada saarestikku jäävangi jäänud polaarekspeditsiooni laeva. Loota võib, et kui romaangi lugemata, siis on ulmesõbrad ehk näinud AMC samanimelist teleseriaali 2018. aastast, kus peaosi mängisid Ciarán Hinds, Jared Harris ja Tobias Menzies.
Ning Wilkie Collinsi, Charles Dickensi ja viktoriaaliku sensatsiooniromaani suure fännina ei saa mainimata jätta romaani «Drood» (2009), mis käsitleb Dickensi viimaseid eluaastaid, tema lõpetamata jäänud salapärase põnevusromaani «Edwin Droodi mõistatus» (The Mystery of Edwin Drood; 1870) inspiratsiooniotsinguid ja seda kõike Dickensi parima sõbra Wilkie Collinsi jutustatuna. Nii «Terror» kui ka «Drood» on viktoriaanlik õudus oma parimal kujul. Aeglane, aristokraatlik, stiilne, aga samas ääretult sisemiselt pingeline ja põnev. Kirjaniku oskus külastada võrdselt elegantselt kaugtuleviku kõrgtehnoloogilisi kosmoseimpeeriume ja virtuaalmaailmu ning mineviku viktoriaanlikke ja eksootilisi õudusmaastikke oli, on ja jääb lummavaks, loodetavasti ka tulevaste põlvkondade jaoks. Kui mineviku kultuuripärand neile muidugi enam üldse mingit huvi ja pinget pakub. Kindel ei saa olla.
