Inimene on kui peegel. Särab-sätendab või on hoopis tuhm, määrdunud. Teised inimesed vaatavad seda peeglit, loovad nähtust oma arvamuse, näevad nähtus iseend, peegelduvad ise vastu. Kõik see moodustab pildi inimesest. Lihtne?! Üldiselt jah, aga tuleb teha veel vahet sellel, mida me arvasime nägevat ja mida me tegelikult nägime...
Arvan, et esmakohtumine Juhan Habichti loominguga oli mul koolipoisina ajakirjas Noorus, aga päris kindel ma siiski pole. Küll on kindel, et koolipoisina sai loetud ta jutukogu "Veerevad kivid rataste alt" ja see õhuke köide meeldis ja jäi meelde. Osalt juba materjalivaliku ja kirjutamislaadi tõttu, sest too erines sellest kirjasõnast, millega nõukogude koolipoiss reeglina kokku puutus. Hiljem kirjanduslik tutvus jätkus, aga ega väga sagedased need kohtumised ka polnud.
Tutvus Juhani kui inimesega toimus hiljem, 1990ndate teisel poolel, mil ulmerahvas wõrgus organiseeruma hakkas. Ma ei saa öelda, et ma oleks Juhan Habichtiga palju kohtunud. Ulmefännide suvistel kohtumistel ehk Estconidel, mõned esitlused ja siis ühel suvel, mil ta Tallinna korter remondis oli ja ta Tartus elas. Seda enam aga oli suhtlemist wõrgus. Osaliselt juba seetõttu, et me mõlemad olime pigem öised inimesed ja seetõttu enam-vähem samal ajal ka n-ö liinil. Teine ühendav lüli oli vast rokilikkus ehk siis nn karvasus, kontrakultuursus.
Juhan suhtestus maailma muarust kontrakultuurselt positsioonilt. Mõnikord tekitas see isegi teatavat nõutust. Mäletan, kuidas üks tuttav luuletaja kunagi vandus, et oli mingi hääletamine ja Habicht olevat vastu hääletanud, et ei läinud mänguga kaasa ja see olevat halb olnud. Tuttav heitis ette, et karvasusel võiks ka piirid olla. Ma sain jällegi aru, et Juhan Habichti jaoks taolist küsimust ei tekkinud. Ta oli aja jooksul enda jaoks asjad selgeks mõelnud, viinud oma peas kokku n-ö karvase kompromissituse ja tavalise igapäevase elu, oli asjad tasakaalu loksutanud ning kõik muu polnud vist oluline.
Eks Juhan Habichti seisukohad tekitasid üldse arusaamatust. Näiteks mõte, et kui saad olla kirjutamata, siis ära kirjuta. Paljud mõistsid seda kui Habichti kiusu noortele annetele n-ö kaikaid kodaraisse pilduda. Tegelikkuses oli see lihtsalt austus lugeja vastu, sest kui autor pole endas kindel, siis miks ta üldse peaks. Ja Juhan Habicht ise käitus täpselt oma sõnade järgi – kui sai olla kirjutamata, siis ei kirjutanudki.
Ja kindlasti tuleks ära märkida Juhan Habichti otsekohesus. Meie kultuurielus on millegipärast kombeks teatav pärikarva silitamine, mille kompensatsiooniks siis mitteametlikus õhkkonnas (ja tagaselja) ollakse isäranis teravad, et mitte öelda sapised. Vaat Juhan Habichti puhul polnud märgata taolist vahetegemist: ütles ühtemoodi nii ametlikus kui ka mitteametlikus õhkkonnas.
Ja kindlasti tuleb rääkida Juhan Habichti töövõimest. Nii tehtu hulgast kui ka töötempost. Minu kui üsna uimase tegelase jaoks oli see ajuti ikka vapustav, kuidas mees võttis ja tegi kiirelt ja kvaliteetselt ära asjad ajaga, mil paljud ei jõua veel pihtagi hakata. Seoses sellega meenub ka üks kurb-koomiline lugu. Juhan oli saanud uue tõlketöö, talle pakkus see huvi ja ta hakkas kohe ka tegema ning siis selgus, et kirjastus seda raamatut ikka ei avalda. Juhanile midagi küll kompenseeriti, aga meel oli tal mõru ja nii me ühel ööl siis üle wõrgu mitu tundi omakeskis seda kirjastust kirusime...
Kui mulle öeldi, et surev Juhan soovib, et ma räägiks ta ärasaatmisel, siis ega ma eriti üllatunud polnud. Eks ootamatu küll, aga samas üllatust polnud. Kui aus olla, siis ega ma päris täpselt ei teagi, mis inimene oli Juhan Habicht. Arusaadav, et meeldiv ja minu veregrupiga sobiv, aga milline täpselt..?
Sellised olid siis mõned mu tähelepanekud, mis ma 18. veebruaril tõin kuuldavale Juhan Habichti ärasaatmisel.
