"Anthrax: Among The Living", Z2 Comics, 2021, 120lk
Autorid: Rob Zombie, Brian Posehn, Corey Taylor, Brian Azzerello, Gerard Way, Mikey Way, Grant Morrison, Scott Ian, Charlie Benante, Erik Rodriguez (Visual Art), Mann House (Visual Art), Darick Robinson (Visual Art), Scott Koblish (Visual Art)
----------------
Aasta siis oli 1987, mil USA thrash metal bänd Anthrax tuli välja nende kolmanda stuudioalbumiga "Among The Living". Kui tollasest kuulsast thrashi-nelikust Metallicat teab tänapäeval poisiklutt ja plikanatt, siis Anthrax, Slayer ja Megadeth on kahtlemata küll väga kuulsad - aga natuke vähem. Igal juhul tuli sellest neljaraudsest väärt mussi aastatel 1982 kuni 1990 (aasta 1990 on mu tõmmatud ülimalt subjektiivne kvaliteedipiir, millest edasi enam hääd trääsamuusikat väga palju ei sündinud) kõvasti-kõvasti. "Among The Living" on paljude jaoks Anthraxi luigelaul, nagu ka näiteks Slayeri "Reign in Blood", Metallica "Master Of Puppets" ja Megadethi "Rust in Peace". Eks on neil kõigil palju nauditavat muusikat märksa rohkem lisaks mainitud albumitele. Igal juhul on Anthraxi "Among The Living" üks metalmaailma kõvasti mõjutanud album, mis ka ühel hetkel koomiksivormi valati.
Koomiks on üles ehitatud klassikalises vihikute vormis, kokku üheksa lugu, igaüks kajastab ühte pala albumilt, neid ümbritseb Greg Nicetero loodud NOTMANi nimeline tegelane. Vihikud ning laulud jooksevad samas järjekorras, seega sobib taustale hästi albumile kõrva peale viskamine. Täitsa alguses on Anthraxi "Among The Living" aegse laulja Joey Belladonna sissejuhatus-kommentaar, mis loob juba hea meeleolu.
Aga vaatame siis koomiksit jupphaaval. Koomiks lähebki käima "Among The Living" vihikuga, mis mulle vist meeldiski teatud nurga alt kõige rohkem. On konkreetne vihik ju ka kõige lähemal mingis mõttes algsele laulule, mis on teatavasti loodud Stephen Kingi "The Stand" tellise (minu loetud paperback oli natuke üle 1300lk) põhjal, düstoopiline lugu sellest, kuidas inimeste loodud kuri viirus maakera tühjaks teeb. Igal juhul on see versioon koomiksina pagana äge.
"Caught In A Mosh", nojah, moshpit ehk siis see koht lava ees, kus juuksed lendavad ja energia pulbitseb. Koomiksivormis - mmm, päris tore ulmelugu.
Laul "I Am The Law" baseerub teatavasti Judge Dredd koomiksil, seega koomiks -> laul -> koomiks tulemus on selline hea, normaalne, okei. Ei midagi meeletult uut, samas kerge vimka on sees.
"Efilnikufesin (N.F.L.)" - seda laulu kohapealt on pändiliikmed pidanud korduvalt ajakirjanikele täpsustama, et "Raisk, mine kuula laulu sõnu, see pole Ameerika Jalgpalliliigast (National Football League)!" "N.F.L." tähendab üldse "Nice Fuckin' Life", mida ka "Efilnikufesin" tagurpidi on. No igal juhul on laul üldsegi narkosõltuvusest, koomiks... noh, sarnasel teemal. Sisukuse, loovuse ja muu sellise poolest on see vast koomiksi tipp, väga huvitav ja ponks stoori.
"A Skeleton In The Closet" - jälle Stephen Kingi algmaterjalil põhinev pala, ilmunud eesti keeles "Isemoodi aastaajad" kogumikus nime all "Andekas õpilane" ("Apt Pupil"). Sürr lugu, visuaalses mõttes selle raamatu tipp mu silmis. Õnneks on Kingi algmaterjali (ja ka Anthraxi loo) osad (tänapäeva kontekstis tüütud) detailid koomiksist välja jäänud.
"Indians" - indiaanlaste elu reservaatides, koomiksis siis... omamoodi vormis. Ei töötanud, ei olnud väga huvitav.
"One World" - külma sõja aegne hoiatuslaul, koomiksis siis päris omamoodi viisil. Läks meeldivale poolele.
"A.D.I. / The Horror Of It All" on pühendatud Metallica bassimängija Cliff Burtonile, paljude jaoks oluline inimene ning jah, kes hukkus aastal 1986 autoõnnetuses. Koomiksivormis on lugu... segane. On vihjeid nii loo algmaterjalile kui üldisemalt horrorile. Oli kokkuvõttes "midagi", ingliskeeli “meh”.
"Imitation Of Life" on (muusikamaailma) valelikkusest ja silmakirjalikkusest. Koomiksina... ma ei saanud sellest aru! Nagu tegelikult ka, see oli midagi - aga mis? Ei tea.
Kokkuvõtvalt - nagu igasuguste selliste suurte monumentaalsete teoste ümber punutud lisakraamiga, eriti kui on palju autoreid, on tulemus üks mahedalt jälk surströmming, mis on pehmes krehvtises kastmes. Tähendab, kui nüüd tõsiselt ütelda, siis kõikuva kvaliteediga ning fännidele tore sirvida. Omade väga meeldivate hetkedega, ükskõikseks jätva osaga ja vabandage mu prantsuse keelt, aga paar tükki olid ikka puhas pas... khm, nojah, kehvikud. Aga kokkuvõtvalt ei kahetse ostmist hetkekski, panin omal ajal ka tollel sügisel sama koomiksifirma alt tuleva King Diamondi klassikalise albumi "Abigail" põhjal valmiva koomiksi eeltellimuse sooja. Ning nagu hiljuti ka lugeda võis, siis tõi postikana ka tolle kohale.
Jah, otse loomulikult kuulasin ma selle lugulaulu kirjutamise ajal Anthraxi kõnealust plaati taustaks. Oli ikka hea küll. Endiselt.
3/5
