„Abigail"
Dan Watters, King Diamond, Damien Worm, Rantz Hoseley

Z2 Comics

2021

120 lk

-----------------------

Heavy metal-bänd King Diamondi üks klassikalisi albumeid „Abigail", mis  ilmus aastal 1987, on pandud koomiksivormi, ootasin seda trükist ikka päris kaua. Sest välja hõigati see juba 2021. aasta kevadel, osta-tellida sai sügisest ning teadmata põhjusel tõi postikana seda Ameerikast Euroopasse kohale mitu kuud. Kaua oodatud kaunikene.

Need, kes metalimaailma on omal ajal nuusutanud, on kindlasti tolle taani päritolu pundiga kursis. On ju King Diamondi näomaalingud üks osa bändi ümbritsevast lummavast esteetikast, lisaks tihtipeale väga eklektilised lood. Loomulikult King Diamondi enda hääl, mis on meeletu ulatusega, hõlmab neli oktaavi: on falsetti, „tavalist" laulmist ja erinevat kõrihäälset „värki". Kui keegi tahab ise kõrva peale visata, siis „Abigaili" albumilt „The Family Ghost" on üks paras vokaalide popurrii. Samuti kui Mardus algusaegadel ajakirjana ilmus, siis seal on ühes numbris King Diamondi „Them’i" laulusõnad ära tõlgitud, väga peen. Seega on eesti vanemad ulmehuvilised juba tollest ajast šokirokkari loominguga kursis, mäletan isegi, kuidas sai tollal õhinaga loetud ja keerlevalt, sädelevalt kettalt muusikat kõrvale kuulatud.

King Diamond on nii ansambli kui ka juhtfiguur Kim Bendix Peterseni varjunimi, nende albumid on enamasti olnud kontseptuaalsed, laulud moodustavad plaadil terviku, kuulajale räägitakse üks huvitav lugu. Üldistades on King Diamondi temaatika õudus, näiteks „Them" räägib läbi noore poisi nimega King (hmm, vaat’ kus lugu, mis?)  silme läbi pajatuse vaimuraviasutusest tagasitulnud vanaemast, kellel on seos vaimumaailmaga, samuti naudib vanadaam hea meelega teed weikkese veremaitsestusega. „House Of God" põhineb osaliselt Rennes-le-Château legendil, album pajatab alternatiivversiooni teada-tuntud muinasloost, kuidas Jeesus Kristus peale ristilöömist hoopistükkis veeti-viidi Lõuna-Prantsusmaale, kus ta elas edasi hoopis omamoodi elu. „Voodoo"... noh, siin on juba pealkirjast aru saada, mis teemad on jutuks.

Aga et siis „Abigail"... Abigail on naisenimi. On aasta 1845, Miriam Natias ja Jonathan La'Fey lähevad mehe päritud mõisasse. Teel takistavad neid seitse ratsanikku, kes hoiatavad, et paar häärberisse ei läheks, sest muidu „saab 18-st 9" (mis on selle veidra väljendi taga peidus, see selgub albumi lahtirulludes). Mõisas kohtub Jonathan esimesel ööl krahv de La'Fey, ammusurnud esivanemaga, kes näitab surnud vastsündinud tüdrukut nimega Abigail ning mainib, et kunagi ammu jubeda otsa leidnud Abigail tahab tegelikult ellu tagasi ärgata ning see juhtub läbi Miriami (kes muide pole võimeline lapsi saama). Abigail oli paras koletis, aastal 1777, seitsmendal juulil, hoitigi ära ta sünd väga võikal moel. Aga nüüd kogub ta jõudu... no umbes selline lugu, siin on veel detaile ning ega ma rääkisin ainult natuke otsast midagi ära.

Väga palju etteruttavalt mainin ka, et omal ajal oli härra Diamond äärmiselt resoluutne – Abigailile järjelugu ei tule! Erinevalt siis näiteks „Them’-ist“, millele järgnes aasta hiljem „Conspiracy” (mis on mu arvates kõige parem King Diamondi album üldse). Noh, läks edasi aastat viisteist, vesi voolas merre ja viis resoluutsust kaasa ning ansambel tõi meieni „Abigail II: The Revenge” jätkuloo, kus siis, jah, Abigail asub kätte maksma. Mis aga sellest täpsemalt sai, selleks tuleb juba ise kõrv ja silm peale visata. Õudust ja õõva on endiselt mehiselt ning musikaalselt on järjelugu endiselt tipp-topp.

„Abigail“ ise... jah, päris jälk ja hirmus lugu, King Diamond ongi tondilugude peale mihkel, üks album jubedam kui teine. Koomiks räägibki siis üldistatuna sama loo, mida saab albumilt neljakümne minutiga kogeda – aga märksa põhjalikumalt! Koomiksi loomisesse kaasati ka härra King Diamond isiklikult, siin ongi väga mõnus jälgida, et kuidas albumil olevat stoorit on kõvasti rikastatud. Siin on loodud Jonathanile ja Miriamile rohkem tausta – kui album hakkab peale sellega, kuidas nad juba mõisa suunas sõidavad, siis koomiksis on algus üldsegi Londonis, on juttu Jonathani eelmisest suhtest, mis annab väga mõnusa lisanüansi kogu loole. Pagana mahe on lugeda sellist pikemat ja visualiseeritud lugu, kus kogu aeg on igal pool kasutatud ära algseid laulutekste ning lisatud juurde veel kihte. Eks see on kokkuvõttes ikkagi koomiks – aga teate, väga hästi loodud!

Miinuspoolel tooksin välja seda, et kohati on pildid kuidagi veidralt katki murtud, st jäävad lehekülgede vahele. Lisaks oli veel mõningaid tehnilisi pisivigu. Sisule polnud aga mitte midagi ette heita.

Kokkuvõttes: jäin väga rahule, koomiks ongi väga hea viis anda praeguseks üle 35 aastat vanale rock’iklassikale värske hingamine. Soovitan soojalt pilk peale visata, kui King Diamond huvi pakub. Ilma albumit kuulamata... ma ei usu, et siis see vihik nii huvitav on. Eks muidugi on endiselt tegu väärt ning jäletu looga, kuid olulisem on vast isegi see. kuidas on visuaalis siin ja seal näha albumi esteetikat, kuidas lüürika igalt poolt läbi kumab ning kokkuvõttes saab sellesama jubediku uuesti läbi elada. Hurmav!

5/5 („ega ma fännina vähem saagi anda“)